Mis juhtus Hantõ-Mansiiskis? (4)
Vastus on üllatavalt lihtne: ennekõike toimus soome-ugri rahvaste viies maailmakongress, millest eestlased-eestimaalased võtsid osa õige mitmes jaos.
Kõigepealt oli 20 liiget Eesti ametlikus delegatsioonis, mida juhtis keeleteadlane Tõnu Seilenthal, sellele lisandus 18inimeseline Eesti vaatlejaterühm. Kolmeliikmelise riigikogu vaatlejate rühma eesotsas oli Ivi Eenmaa, Eesti ministeeriumide vaatlejad olid Andra Veidemann ja Tamara Luuk.
Eesti Vabariigist sõitis kongressile veel kaheliikmeline Setu delegatsioon (juht keeleteadlane Paul Hagu), kaks setu vaatlejat ja kaks ingerisoome delegaati. Katrin Saks kuulus Euroopa Liidu delegatsiooni, seega oli Eesti Vabariigist kohal 50 inimest. Kokku oli 27. juunist 1. juulini kestnud kongressil ligikaudu 300 delegaati ja sama palju vaatlejaid. Eestlasi on umbes 23 miljoni soomeugrilase hulgas ümmarguselt neli protsenti, kongressil oli delegaate ja vaatlejaid meilt üle seitsme protsendi. 22 soome-ugri rahvast elavad rohkem kui 12 riigis, soome-ugri liikumist juhib ülemaailmne konsultatiivkomitee, mille peakorter on Helsingis.
Sügavam mõte
Minu meelest on soome-ugri liikumise sügavam mõte rahvaste väärtuse ja eneseväärtuse tõstmises: polnud ju kaugel ajad, kui suurriikliku laiutamise tõttu nii mõnedki soome-ugrilased häbenesid ja varjasid oma rahvust. Neid, kes oma pilu- või mittepilusilmi maha löövad, leidub praegugi, ja eks seesugusest hoiakust läheb otsetee ümberrahvustumisele, mis tihti on kahjuks suisa vabatahtlik.
Olen Neenetsimaa pealinnas Salehardis ise pealt näinud, kuidas linnaliinibussis tavalistes nailonjopedes vene noorukid mõnitavad kaunis põdranahkadest kasukates neenetseid, ja lõpmatuseni ei suuda survele vastu seista keegi. Seda enam, et karistamata jäävatele huligaansustele lisandub ametlikult ükskõikne ja jahe, et mitte öelda eitav suhtumine põliskultuuridesse. Minu meelest moodustab kogu soome-ugri ja samojeedi pärand ühe osa maailma kollektiivsest teadvusest, ja kui see kaduma läheb, oleme me kõik lihtsalt rumalamad. Mina kujutan asja ette nõnda, et korrutustabelist on siis üks rida puudu. Keegi ei tea, kui palju on seitse korda kaheksa! Kunagi siiski teati, kuid see tark suri ära ning viis oma vaimuvara hauda kaasa. Ja nüüd kujutame ette, et arvutid lähevad rikki, sillad purunevad, rongid põrkavad kokku, kirurgid lõikavad valesti, kuna üks rida puudus...
Kongress päädiski ugrimeelse resolutsiooni vastuvõtmisega, kahjuks see on mõnevõrra pehmem eelnõust.
Siiski seisab resolutsioonis pöördumine Euroopa Liidu inimõiguste komissari poole taotlusega luua aborigeenide ja rahvusvähemuste teemaline püsifoorum, soovitatakse konsultatiivkomiteel viia läbi monitooring küsimustes, kuidas täidetakse rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja põlisrahvaste kaitsmisel riikides, kus elab soome-ugri ja samojeedi rahvaid.
Kahjuks tuleb nentida, et varemgi on tehtud häid resolutsioone, ent tolku on neist olnud kasinalt, eriti Venemaa olude ja suhtumiste muutmisel. Ent selleks tulebki ju edasi tegutseda, et kasu oleks suurem.
Ilma resolutsioonideta, ilma kongressideta oleks allakäik väga kiire.
Poliitintsidendid
Minu meelest on poliitvahejuhtumid ajakirjanduse poolt hapukurgihooajal lihtsalt ülespuhutud, need on saanud tähtsamaks kui kongress ise, ja see ei ole õige. Ehk olekski mõttekam need üldse maha vaikida, nagu on oma kommentaaris Eesti Päevalehele teinud kongressi delegaat Arvo Valton.
Minu meelest tegi meie president valesti, kui pidas oma kõne inglise keeles, pärast seda, kui tema kolleegid olid enne teda kõnelnud emakeeles. Meediasse on lekitatud kõiksugu vabandusi, miks see apsakas juhtus, ent ükski neist ei ole tõsiseltvõetav. On lausa piinlik, et süüd veeretatakse teiste kaela. Meenub vene vanasõna vinovat vsegda strelok, mis äraseletatult tähendab seda, et raudteekatastroofis on alati süüdi kõige madalam mees, nimelt rööpmeseadja.
Meie delegaadid mitmes sektsioonis nõudsid, et Venemaa vabariikide liidrid pruukigu põlisrahva keelt, võib vaid ette kujutada, kuidas lahjenes nende sõnum. Minu käest küsisid kaks ungarlast, kas meie president on ikka eestlane. Kas ta oskab eesti keelt?
Tegelikult oleks olnud eestikeelse kõne pidamine väga lihtne tarvitsenuks vaid oma kõne vene- või ingliskeelne tõlge anda sünkroontõlkijale, kes oleks selle ette lugenud ning saalitäis rahvast oleks seda kõrvaklappide kaudu kuulnud. Vajaduse korral oleks võinud selliseks sünkroontõlkijaks olla iga hea hääle ja sorava esinemisega kohapeal viibinud eestlane.
Teiseks pole rahul ka kõne sisuga: ei oldud nagu arvestatud, et see kantakse ette Aasias, põlistaigas (mida nafta küll lagastama kipub), kahe hiigeljõe, Irtõši ja Obi ühinemiskohas.
Ilves tõstis seal kilbile euroopalikke väärtusi. Jah, need on head väärtused, kuid siit ei järeldu, et Euroopas ei oleks põlisrahvaste diskrimineerimist. Kaks aastat tagasi olin Hantõ-Mansiiskis soome-ugri filmifestivalil. Minuga koos oli žüriis bretooni kirjanik Dominique, kes rääkis kohtumisel põlisrahvaste esindajatega, et ta pole päevagi, mitte ainsatki tundi käinud bretoonikeelses koolis ning et veel hiljaaegu olid keelatud kõik bretoonikeelsed sildid.
Ilvese moodi kõne
Lähme edasi. Mille poolest erinevad Vene väärtused Euroopa väärtustest? Aasia poolt vaadatuna on tegemist enam-vähem ühe ja sama asjaga, ainult et Euroopas on need filigraanselt, kui tahate, siis kultuurselt viimistletud, Venemaal aga kirvega tehtud, ehk koguni kirvepäraga taotud. Nõnda on igati parem, kui handid, mansid ja kõik teised meie vähemad vennad omandaksid kakskeelsuse kõrval ka kaksväärtusliku eluhoiaku, ei unustaks oma rahvalaule, lõksude tegemist taigas, kalapüüdmist oma kavalate nippidega, tšummide püstitamist, põhjapõtrade kasvatamist ja kõike muud, millest koosneb nende väärtuslik põliselu.
Kui lähtuda aususest, siis on igati normaalne, et Ilves pidas kõne, mis vastab tema maailmavaatele. Ent kui lähtuda poliitkavalusest, siis minu meelest ta eksis teemavalikuga.
Edasi. Jah, Venemaa riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi kõne oli räige, Eesti-vaenulik ning lihtsalt valelik ja rumal, kuid ma pean tunnistama, et ma ei oska hinnata, kuivõrd vajalik oli Ilvese ja tema kaaskonna lahkumine saalist kõne ajal. Ehk oli see tõepoolest õigustatud? Muide, Kossatšovile andis oma eestikeelse kõne venekeelses lõpus ilusa vastulöögi Ivi Eenmaa.
Ent olgem selle lahkumisega täpsed. Kohe kindlasti ei lahkunud Ilves kongressilt, vaid plenaaristungi ajal saalist. Ometi räägib just kongressilt lahkumisest isegi Urmas Paet (vähemalt nõnda on edastanud meie välisministri sõnu trükimeedia), nõnda valgustab asja suur osa ajakirjandusestki. Ilves (nagu veel kongressil viibiv Soome ja Ungari president) oleks pidanud viimaselt plenaaristungilt nii või teisiti mõneteistkümne-paarikümne minuti pärast lahkuma, kuna ees ootas uus üritus kalapüük Irtõšil. Ilves jõudis sadamasse teistest tükk maad varem.Või ma konstrueerin üle?
Teine poliitjuhtum oli pigem koomiline, kuid oht sellest on tõsisem. Osa Venemaa delegatsioone hakkas viimasel plenaaristungil täiesti ootamatult nõudma, et konsultatiivkomitee peakorter toodaks Helsingist Venemaale. Nõudjad, enamjaolt palgalised tšinovnikud, polnud tutvunud aga korralikult põhikirjaga, nad ei teadnud, et peakorteri asukoht määratakse linna ja mitte riigi järgi. Koosolek muutus ehtsaks Novgorodi veetšeks oma hüsteerikutega, isegi nendega, kes haarasid endale mikrofoni luba saamata ja karjusid siis hinge puhtaks. Kuuldusid hüüded "Rossija, Rossija!", sekka Moskva, Sõktõvkar ja mõned teised. Telgitaguste kaudu kuulsin hiljem vepslastelt, et neilegi oli käidud auku pähe rääkimas ning hoolimata väljakukkunud palaganist on tegemist väga tõsise kavatsusega, mis sedapuhku oli lohakalt ette valmistatud. Ometi oli see esimene signaal Vene plaanidest võtta soome-ugri liikumine oma kontrolli alla. Siin tuleks olla resoluutne. Näiteks Ungari delegaat teatas, et kui peakorter peaks Venemaale toodama, lahkub Ungari soome-ugri liikumisest.
Vaat see oleks minu meelest põhjendatud lahkumine.
