Lugu mehest, kes oli iseenda naine (8)
40 korda Raivo E. Tamme transvestiit ja muuseumi asutaja Charlotte, teiste seas John Marks, SSi vanemohvitser, noor homoseksuaalne mees, kultuuriminister, restorani ettekandja, David Hasselhoff.
Ja need käed õppisid koguni kudumise selgeks – sõber ja kolleeg Alfred Kirschneri soojendas vanglas Charlotte´i kootud kampsun.
Reede õhtul esietendus Endla teatri Suures saalis Doug Wrighti näidend "Ma olen iseenda naine", uskumatuna tunduv lugu Saksa päritolu transvestiidist Charlotte von Mahlsdorfist. Eestis traditsiooniks saanud kergekaaluliste suveetenduste juures oli see kui järeleaitamistund seksuaalvähemuste teemal. Monotükis astub neljakümnes rollis üles Raivo E. Tamm.
Ameeriklasest autor Doug Wright on näidendisse elegantse mehisusega sisse kirjutanud oma kimbatused ja äpardused. Ekstsentrikust Charlotte von Mahlsdorfi kõrvale mahuvad lavale ühekorraga nii Dougi sõber John Marks kui ka SSi vanemohvitserid. Ajarännak kasvatab sügavuti mõõtmeid, kohati läheb laval koguni kitsaks. Head näitlejat jätkub paljuks.
Õhkõrn piir meheks ja naiseks olemise vahel
Kaheks löödud Saksamaa, lagastatud kultuur ja läbinäritud juured on kindlasti eesti publikule mõistetavam kui näiteks ameeriklastele. Polnudki see ehk juhus, et vägivaldse isa terrori all kannatanud noor Lothar Berfelde, õrn poiss, kes tundis end juba varases eas pigem tüdruku kui poisina, tädi Luise juures mõisas proovis selga esimest korda naisterõivaid ja hakkas tädi toetusel oma naiselikku poolt avastama. Et astuda sealtpeale oma teed, seljas ema kodukittel, ja jääda ellu siis, kui kõik teised maha lasti.
Mehena sündinud ja iseenda naisena istub Charlotte nagu tõeline daam. Ta koguni lapib rõivaid kokku nii, nagu seda teevad naised, ja surub kükitades põlved sündsalt kokku. Õhkõrn on see nähtamatu piir meheks ja naiseks olemise vahel.
Unustage kõik seninähtud telešõud ja parukate-kostüümide vahetused, kus parodeerijad kogu hingest rahvast naerutada õrritavad, kuigi tegelikult palagani peale nutta tahaks. Raivo E. Tamm lendab kõrgelt. Poolsada erinevat tegelaskuju ja ta suudab ka nii ameerika sõdurid kui ka nõmeajakirjanikud kerge muigega kindlasse klišeesse jätta.
Murutar: eestlased vajavad järeleaitamistunde
Ta ei libastu hea maitse banaanikoorel. Naeruturtsatused publiku hulgast on kinnituseks sellele, et psühhiaater Bonnist on nii kuratlikult Voldemar Kolga nägu ja talkshow saatejuht Fluss niisama uimane kui suvepuhkuselt naasev riigikogulane.
Kindlasti on õigus kirjanik Kati Murutaril, kelle arvates eestlased vajavad järeleaitamistundi seksuaalvähemuse teemal: "Neid on Eestiski igal ajal olnud ja oluliselt rohkem, kui me ette kujutame. Ometi kord valgustatakse seda tausta, kultuursust, intellekti ja teatud mõttes ka meditsiinilisust."
Murutar, kes on kirjutanud Marlene Dietrichist ja Sarah Leanderist, tunneb end antud teemal kui kala vees: "Olen fašismiaegset ja homoseksuaalset Saksamaad nii palju uurinud, et ma sattusin otsapidi oma vaimsesse koju."
Murutari sõnul on tema sõprade hulgas palju äärmuslasi: "Kõik oli minu jaoks nii kohutavalt kodune ja tuttav. See tükk räägib ära väga palju neid asju, mida võiks üldsus teada ja aktsepteerida."
Viige end teemaga eelnevalt kurssi!
Teatrikülastaja, kes pole midagi kuulnud Ida-Saksa transvestiidist Charlotte von Mahlsdorfist ega USA näitekirjanikust Doug Wrightist, tasub enne etendust kindlasti käsi abimaterjali järele sirutada ja hoolikalt kava lugeda. Saate väga olulist infot selle kohta, milleks võiksite hämaras saalis istudes valmis olla. Väike "Ma olen iseenda naise" saksa-eesti sõnastik on aga asendamatu. Kuigi sellest te ju saaksite aru – "ich bin Transvestit". Sel juhul jõuab teieni Charlotte von Mahlsdorf alias Raivo E. Tamme fenomen.
Ääremärkusena väike tähelepanek: kui enne etendust palutakse mobiiltelefonid välja lülitada, siis väga suure isuga inimesed võiksid sel hetkel oma maiustused krõbisevast paberist välja harutada. Monoetendusel, kus õhus on rohkem kui elu, kõlab näljane paberikrabin saali keskpaigast hoiatuslasuna.
