Keelatud tõde (1)
Euroopa on segaduses ja paanikas, sest Iirimaa ütles Lissaboni lepingule «ei». Too maagiline leping oleks Euroopa Liidu muutnud vormiliselt ühtsemaks, määranud uued juhid, ühtsustanud näiteks Moskvaga suhtlemist jne.
SL Õhtuleht on sügavalt imestunud, kuidas nii Eesti kui paljude teiste Euroopa riikide juhid on iirlaste vabasse tahtesse suhtunud. Seda on alavääristatud ja väga piinlik oli lugeda meie riigipea mõtet, et Iirimaa on EList nii palju abi saanud, aga ikka ütlevad «ei». See on samasugune mõtteviis, nagu kunagi Moskva viljeles – kõik, keda oleme aidanud, ei tohi seda iialgi unustada.
Iiri rahva tahet ja valikut tuleb austada. Ju neil olid «ei» ütlemiseks omad motiivid. Me ei tea ju, kuidas oleks teised riigid referendumil käitunud, sest peale Iirimaa kuskil mujal rahva arvamust ei küsitud. Mujal eelistati rahva tahtele parlamentide heakskiitu. Vaevalt oleks nüüd kõikjal «ei» öeldud, aga mitmes kohas veel kindlasti.
Euroopa riigipeade reaktsioon on tõestus sellest, et EL pole demokraatiaks sisuliselt valmis. Rahvalt või parlamentidelt küsitakse vaid vormiliselt – igaüks peab ise valima näiliselt demokraatliku tee, kuidas saavutada «jah». Aga lisaks Brüsseli arvamusele on ka liikmesriikidel ja rahvastel õigus oma seisukohtadele. Neid peab kuulama ja austama.
SL Õhtuleht ei usu, et EL on iirlaste tõttu kriisis. EL oli juba ammu teel kriisi poole. Demokraatlik rahva arvamus ei saa viia hiigelliitu kriisi. Piinlik on kuulata, kuidas algaval nädalal oodatakse Iiri peaministrit Brüsselisse vaibale. Kriis võib olla Euroopa bürokraatidele. Riikidevaheline suhtlemine oli, on ja jääb.
