"12 tooli" lavastaja Jaanika Juhanson: "Selle tükiga saab sõna otseses mõttes võtta meel lahti, meelt lahutada."
"Mulle on see romaan ennekõike muinasjutt," hoiatab lavastaja Jaanika Juhanson, et eelmisel nädalal Rakvere teatris esietendunud "12 tooli" puhul ei leia publik lavalt raamatu ajastukohast illustratsiooni, vaid teatrimängu Ilfi ja Petrovi motiividel.
Võlus teid selle romaani juures eelkõige NEPi (uue majanduspoliitika) aegse Venemaa absurdikoomika või mõni muu tollast eluolu puudutav tahk?
Rääkides huumorist, siis see pole minu jaoks spetsiifiliselt nõukogulik. Esiteks ei saagi mul olla nõukogude viidete leksik-tausta. Minu jaoks on see romaan ennekõike kui muinasjutt. Kahtlematult annaks raamatu põhjal teha lavastust selgete viidetega tänapäeva, aga see pole kõige olulisem. Mida mina selles lavastuses eelkõige näha tahan, on Benderi optimism ja mängutahe. Mäng siin peakski olema kõige olulisem. Et me tegelikult räägime teatrist kui mängust.
"12 tooli" on kultusteos. Kas te noore lavastajana selle kallale asudes mingit aukartust ei tundnud?
Mul ei ole suurte teemade suhtes aukartust. Pigem tundub mulle aus tegeleda nende asjadega, mis mulle tõsiselt korda lähevad. Sama kehtib ka teoste puhul. Pigem ma üritan võtta ette materjali, mis mind väga sügavalt puudutab.
Võib ju tunduda, et ma oma lavastusega algmaterjali justkui lammutaks, aga tegelikult lähen ma sinna niivõrd sisse, et lava kaudu on näha seda, mida mina selles teoses näen.
Arvan, et lavastaja ei tohiks illustreerida teost, sest kirjandusteos on asi iseenesest. Kirjandusteos on lugemiseks. See siin on teater. See tähendab, et me oma vahenditega viime kirjaniku mõtet edasi.
Aga ikkagi: lavastuses on vihjeid või lausa stseene, mis illustreerivad tollast olmet ja eluolu: kommunaalkorteri rõõmud jne. Te ikkagi ei pelga, et noor vaataja nendest märksõnadest aru ei saa?
Ei pelga. Ta võib ju etendust vaadata ka retro-pilguga ega peagi kõigest aru saama. Nii on ka mõne teise ajastu lavaletoomisega, kus noor võib seda vaadata kui muinasjutulist aega. Inimesed võivad võtta sellest tükist eri kihistusi.
Miks peategelase Ippolit Vorobjaninovi ämma kehastab teie lavastuses meesnäitleja?
See johtub puhtast mängulustist. Pealegi pole see vene teatritraditsioonis enneolematu, et naist, kaasa arvatud siis ämma, mängib mees.
Miks üks oksjonil osalejaid on kurat?
Ta on läbiv tegelane terves etenduses. Nagu ka surm ehk siis Kodanik Vikatiga. Kui sümbol või metafüüsiline kuju. Aga miks just kurat? Võinuks ju valida ka mõne teise märgilise tegelase. Ent kurat on mitmetähenduslik. Ta võib olla nii positiivne kui ka negatiivne tegelane. Me siin koos kunstnikuga leidsime, et samas on see kurat väike viide Bulgakovile. Nii et jah, nad oleksid ennekõike teatrikurat ja teatrisurm. Ja et selles tükis on ka suremise teema küllaltki jõuliselt sees, siis miks ei võiks laval olla ka surm. Igatahes surma teema virvendab kogu aeg tagaplaanil. Kui me paneme kõrvuti mõisted "teater" ja "surm", annab surm meelelahutuslikkusele mõrkja tooni, aga ei midagi enamat.
Meelelahutusele?
Mulle meeldib, kui aeg-ajalt öeldakse, et teatri põhimõte on panna meel kokku.
Mulle meeldib ja selle tükiga saab sõna otseses mõttes võtta meel lahti, meelt lahutada. Meelelahutus ei pea ilmtingimata tähendama midagi alamat või lihtsat, vaid tekitama meelte vahel väikest särinat. Panna asju teise pilgu alt vaatama.
Millal "Kuldvasikas" tuleb?
Eks tuleb ka, ta on mul nimekirjas. Selles pikas nimekirjas, mida ma veel lavastada tahan.
Kui pikk nimekiri on?
Väga pikk. Seal on üle mitmekümne nimetuse.
Samal teemal
| 24.04.2008 | Jaanika Juhanson |
