Kaia Kanepi: "Ma ei mõtle rahale ega rikkusele. Ma ei tee midagi raha pärast." (18)
"Ausalt, ma ei mängi tennist raha pärast. Ma ei tee ühtki asja raha pärast. Võib-olla olen erilise mõtlemisega, aga selline ma olen. Raha ei ole väärt seda, et ainult temast mõelda," ütleb tenniselootus Kaia Kanepi, hinges üha kasvav soov maailma tippu murda.
Kaia Kanepi lõpetas paarinädalase koduvisiidi. Ta ise nimetas seda lühipuhkuseks, olgugi et tenniseneiu päevad täitsid erinevad usutlused ja pildistamised. Ka haigus tikkus talle kraesse.
Eile lendas ta Londonisse, kus ühes treeneri Pablo Giacopelliga veidi harjutab, et uuel nädalal Prahas Euroopa liivaväljakute karussellile astuda. Kanepi silmapiiril terendab kindel eesmärk: pääseda juba tänavu maailma 30 parema naismängija sekka ehk teenida asetus Suure slämmi turniiridele.
Kuidas puhkus möödus? Või on neid päevi puhkuseks palju nimetada?
Kui tulen lühikeseks ajaks koju ja mul on eelnevalt veel hästi ka läinud, tahetakse ikka hirmus palju kokku saada.
Aga ma leidsin aega ka ainult endale. Niipea kui USAst tagasi jõudsin, läksin Haapsallu ja olin mõned päeva lihtsalt omaette. Lülitasin telefoni välja ja nautisin seal metsas rahu. See oli tõesti väga hea ja vajalik aeg!
Mida puhkus ja lihtsalt omaette olemine sulle tähendab?
Päevaplaani pole – see on suurim erinevus võistlusperioodist. Kui sul käib kogu elu kellaaegade järgi, on see ülilahe! Vahel olen lihtsalt terve päeva voodis.
Suurema osa ajast veedan Tallinnas, aga kõige parem on Haapsalus. Oled linnakärast eemal, kõik on rahulik, keegi ei kiirusta kuhugi. Ideaalne. Tallinnas kuuled aknast autode- ja trollimüra ikka.
Kas eelistad siis olla üksi või vanematega või õdedega või sõpradega või koeraga?
Eelistaks olla koeraga, aga ta suri kahjuks hiljuti ära. Ta oli juba 12aastane, pidas isegi väga kaua vastu. Siiani on meeles, et naaber kinkis ta mulle, kui tulin esimest korda Eesti meistriks. Nüüd käin vanematele peale, et nad koera ostaks – aga nad ei taha, soovivad loomast vabadust tunda.
Sõpru mul väga palju ei ole. Aga neid, kes on, võin julgelt väga headeks sõpradeks nimetada. Parem kvaliteetsed sõbrad kui lihtsalt peokaaslased!
Tunneb koduigatsuse asemel vahel hoopis välismaaigatsust
Kuivõrd erineb su kodus veedetud päev turniiriaegsest?
Välismaal on vaba aega rohkem. Hotellid asuvad tavaliselt väljakute lähedal, pole vaja eriti kuhugi sõita.
Millega sa selle vaba aja täidad?
Loen arvutist Eesti uudiseid, suhtlen msn’is ja skype’is vanemate ja sõpradega, loen raamatuid. Võimalusel käin linna vaatamas.
Koduigatsus on sul sage külaline?
Mul pole iial tekkinud tunnet ? la "nüüd ma ei saa enam ühtegi päeva elada, kui kohe koju ei saa." Praegu olin kaks kuud järjest ära ja tundsin turnee lõpus väsimust, aga mitte igatsust. Käin ju Eestis siiski piisavalt tihedalt, ei lähe kümneks aastaks minema.
Pealegi mulle meeldib reisida ja Eestis on enamasti koledad ilmad. Kui tean, et ees on turniir kuskil päikese käes, ootan hoopis aega, mil saaks kodunt ära minna.
Tenniseässadel on boksid kõikvõimalikest sõpradest-lähedastest pungil. Kas sa ei tunne vajadust, et sind sel karussellil keegi saadaks?
Treener ja Catalin Castano (Pablo Giacopelli kolumblannast hoolealune – toim) saadavad mind ju pidevalt! Aga ma kindlasti ei taha kogu aeg kellegagi koos olla. Vajan sageli üksindust. Et mõelda oma mängu üle ja... Üldse mõelda! Olla omaette. Mängude ajal oled ju niikuinii pidevalt inimeste keskel.
Vahel, kui perekond on minuga turniiridel kaasas ja pean nendega seltsima, tunnen isegi kimbatust: mul lihtsalt ei ole võimalik neile nii palju meelelahutust pakkuda, kui nad võib-olla sooviks.
Üllatas vallandamisotsusega Rootsi treenereid
Su otsus rootslaste Fredrik Löveni ja Magnus Larssoni teenetest loobuda tuli mõneti üllatuslikult isegi inimestele, kes sind hästi tunnevad. Kas oli see äkkotsus?
Ma ei olnud Austraalias koostööga rahul. Aga andsin endale aru, et see on alles esimene turniir. Rääkisime seal, et nüüd õige töö alles algab. Aga kui olime Tšiilis mõne päeva harjutanud, sai mulle lõplikult selgeks, et kõik kulgeb vanaviisi. Me ei klappinud Fredrikuga ega saanudki üksteist tundma. Siis leidsingi, et pole mõtet aega raisata.
Nõu ei pidanud sa kellegagi?
Ei, talitasin puhtalt enese sisetunde järgi. Loobusin temast meelega just enne võistlust, et keegi ei hakkaks pärast võimalikku kiiret kaotust süüdistama: näe, sai pähe ja saadab nüüd treeneri koju! Ma ei langeta nii tähtsaid otsuseid kaastunde või emotsioonide ajel.
Treenerite vahetamine pole tennisemaailmas ju iseenesest mingi haruldus. Kuidas rootslased su äkk-käigu vastu võtsid?
Ega ma täpselt saa seda ju teada, aga väliselt olid mõlemad väga-väga üllatunud. Eriti Fredrik – ta ei mõistnud mu otsust, tema meelest oli kõik okei.
Vaidlesid temaga?
Vaidlust ei saanudki tekkida, sest ma olin endas nii kindel. Ses küsimuses ei saanuks miski mind enam kõigutada.
Kas hiljem oled kummagagi suhelnud?
Ei ole.
Giacopelli käib pinda ja nõuab jäägitut keskendumist
Uue treeneriga on sul üks väga edukas turniir seljataga ja kõik toimib. Kas oled vaimselt valmis, et päikesepaistesse võivad sigineda ka kehvemad mängud?
Ma isegi ei ütleks, et praegu on päikesepaiste. Lihtsalt hea seis on, aga mitte mingil juhul ei saa ütelda: "Kõik on kihvt ja paremini ei saagi olla!" Näen oma mängus tohutult kitsaskohti, mida tuleb arendada. Ma ei ole kindlasti tippu saavutanud.
Kuid kõige tähtsam, et mul on nüüd silmad avatud: tean, mida pean tegema treeningul, mängus ja väljaspool platsi.
Mille poolest Pablo Giacopelli põhiliselt su senistest juhendajatest erineb?
Füüsiliselt polegi ta trennid tegelikult eriti rasked. Kuid vaimselt on tohutu vahe: ta nõuab ses suhtes tohutult palju. Pead jäägitult keskenduma, mitte ükski muu mõtteiva ei tohi sind segada.
Ta räägib minuga hästi palju, ütleb pidevalt, mida pean tegema. Tuletab lihtsamaid ja keerulisemaid tõdesid meelde. Keegi teine pole mulle nii kõvasti igatahes pinda käinud! (Muigab.)
Tundub kõik see sulle vahel tüütu?
Vahel muidugi. Aga kui sa näed tulemusi ja mõtet ning tunned, et hakkad ise niiviisi asju paremini tegema, siis tüdimus kaob.
Kas piiritu usk treenerisse on sundinud sind oma eesmärke ja võimekust ümber vaatama? Äkki oled avastanud, et võid maailma tippu rünnata seniarvatust hoopis kiiremini?
Väga paljud on rääkinud, et olen väga andekas ja et mu koht on tipus. Kui ma jõudnuks tippu 16–17aastaselt, vaat see olnuks kiiresti. Praegu läheb kõik tasapisi ülesmäge, aga mitte kiires, vaid üsna õiglases tempos.
Usun, et olen praegu kannatlikum, kui pool aastat või isegi paar kuud tagasi. Treener on mulle veenvalt selgeks teinud, et muutused tehnikas ja liikumises ei hakka kohe tulemusi tooma. Häid mänge ja turniire võib muidugi tulla ka otsemaid, aga laias plaanis investeerime tulevikku.
Seega: sa oled praegu vana rahu ise ja annad endale aega?
Mulle on pidevalt orasid taha pandud ja rõhutatud: "Oled juba nii vana, sul on kiire-kiire-kiire!" Aga ma jõuan 30. eluaastani tennist mängida ja mu paremad aastad on kindlasti veel ees.
Millise edetabelikohaga tahad vastu minna viie nädala pärast algavale French Openile?
Loomulikult tahaks olla juba siis 32 paigutatu seas, aga selleks peab vahepeal minema ülihästi. Kui Prantsusmaaks ei õnnestu, siis Wimbledoniks või US Openiks on kindel plaan asetus teenida.
Kaks aastat tagasi laususid, et mängid veel seitse aastat. Kas plaan on säilinud?
Mul pole kindlat ideed, et mängin just ühe kindla kuupäevani. Sõltub, kuidas mul läheb ja kas mul sponsoreid leidub. Tahet, arvan, jätkub mul kauaks. Pole olnud päevagi, kui ma mõelnuks, et enam ei taha.
Eralennuk ja luksusvilla – välistatud mõtteviis
Mainisid ennist sponsoreid. Aga kas sa ei mõtle sootuks vastupidi: ühel päeval võid ju olla nii rikas, et kindlustad enda päevad elu lõpuni?
Ma tõesti ei mõtle rahale ega rikkusele absoluutselt. Usu või ära usu.
Kuidas on see võimalik?
Ausalt, ma ei mängi tennist raha pärast. Ma ei tee midagi raha pärast. Ma ei tea, võib-olla olen erilise mõtlemisega, aga selline ma olen. Raha ei ole väärt seda, et kogu aeg ainult temast mõelda. Kui peaksin ainult raha nimel tegema tööd, mis mulle ei meeldi, siis tunneksin end kindlasti muserdatuna. Ma ei oleks sel juhul õnnelik inimene. Praegu olen.
Sa ei unistagi eralennukist ega luksusvillast Šveitsis või Monacos?
Välistatud mõtteviis. Sean eesmärke läbi mänguoskuse ja äärmisel juhul edetabelikohtade, aga kindlasti mitte materiaalsete väärtuste.
Kas tennises liikuvad ülisuured summad on sinu arvates mängijaid rikkunud, upsakaks muutnud?
Iseloom ei sõltu eriti rahast ega vastupidi. Kui oled upsakas ja ülbe, siis sa ka oled seda. Tipus on igasuguseid tegelasi, aga sõbralikke, naeratavaid, heatahtlikke ja lihtsalt lahedaid kindlasti rohkem.
Veel paar aastat tagasi olid pigem kinnine ja napisõnaline, viimasel ajal aga sootuks teistsugune. Millisena ise end kõrvalt näed?
Kui mu käest midagi küsitakse, võin olla jutukas väga erinevatel teemadel. Aga ise ma naljalt algust ei tee. Taolistel juhtudel küsitakse seltskonnas mult vahel: "Kas sa kunagi räägid kah?"
Mulle meeldib end arendada, ja mitte ainult tennisistina. Loen raamatuid, mis mu maailma rikastavad. Tavalisele juturaamatule eelistan alati midagi elulist. Ilmselt on lugemine mu silmaringi avardanud.
Samal teemal
| 21.04.2008 | Millisena mäletab Kaia (22) end... |
| 21.04.2008 | Peab käima välismaal tenniseriideid otsimas |
