Ühiselamu-kodu määrab hind: kehv ühikas on erakast odavam
Suur osa noori, kes plaanivad kõrgkoolis õpinguid jätkata, soovivad minna ka ühiselamusse elama.
Märkimisväärne hulk nii teebki. Poleemika Tartu ühikakohtade vähesuse üle on siiski iga-aastane traditsioon, mis pole alati tõsi. Miks otsustatakse üht või teist tüüpi ühika kasuks?
Ühika kasuks otsustamisel mängib rolli mugavus: pole vaja hakata palavikuliselt kõikide korterite seast seda õiget otsima, lihtsam on teha taotlus ühiselamusse, kus kõik toad on samasugused. Loeb veel sotsiaalsus – saab naabritega suhelda.
Kõige tavalisem põhjus on odav hind. Isegi renoveeritud ühiselamutes on ühe koha hind toas ca 1000 kr + kommunaalkulud. See teeb talviti umbes poolteise tuhande kroonised kuuarved, umbes sama raha eest saaks juba omaette elamise üürida.
Tartus näiteks Karlovas või Supilinnas, aga ainult peaaegu, sõpradega kombineerides ja kulusid jagades, sest korterite hinnad algavad Tartus ikka 2500 kroonist kuus. Aga võib valida ka koha viimases renoveerimata ühikas Narva mnt 89.
Iga omatehtud muudatus teeb toa aina paremaks
Johann (21) elab Tartus renoveerimata ühikas teist aastat, ta sattus siia vaid sellepärast, et tegi ühiselamukoha taotluse liiga hilja ja kõik remonti näinud kohad olid juba ammu võetud.
Ta ei kurda: "Viga ei ole siin midagi, kui millegi üle nuriseda, siis ehk põrandate üle, mille parimad päevad on pikka aega tagasi seljataha jäänud." Vastukaaluks on üür ikkagi üsna madal, interneti-võimalus sees ja tuba võib elanik ise oma äranägemise järgi renoveerida. Sest põhimõtteliselt teeb iga enda esile kutsutud muudatus toa ainult paremaks.
"Ise olen kaks korda oma toa seinad üle võõbanud ning ka ukse kunstiliselt kujundanud. Tegelikult ongi siin iga tuba ise nägu, mõni näeb välja nagu euroremonditud korteri tuba, mõni aga nagu mõnes mahajäetud hoones," lisab Johann.
Sotsiaalne pool, mis üliõpilaste jaoks on tavaliselt ühika juures väga tähtis, jääb Johanni puhul tagaplaanile. "Kui väga suhelda tahta, on võimalusi küll, näiteks on siin korraldatud maja jõulupidu." Müütilisi korrusepidusid pigem omaette hoidev tudeng aga näinud ei ole.
Mugavus pole ühiselamu puhul kõige peamine
Johann väidab, et igal aastal jutuks olev tohutu ühikakohtade kriis ei olegi nii tohutu, igatahes mitte selles ühikas. "On võimalik ka üksi toas elada ning vabu tube peaks alati leiduma. Põhiline, et noored lihtsalt ei taha siia ühikasse elama tulla. Kes kardab prussakaid – neid siin liigub –; kellele on liialt ebamugav, et WC ja köök asuvad kaugel koridori lõpus ning on ühiskasutatavad; kes ei taha keldrisse duši alla minna."
Sellised asjad Johanni küll ei häiri ning ta on väga hästi kodunenud.
"Olen kuulnud, et siia ühikasse elama tulemine on selline eksootika- või seiklushimu rahuldamine, et inimesed tahavad ennast šokeerida lasta ja näha, kas nad saavad siin elamisega hakkama. Minu meelest suur liialdus, siin harjub nädala-paariga täiesti ära," lisab ta.
"Seinad on muidugi nagu papist, vahepeal on kuskil toru lõhkenud ja kemmergus uputab ning mõnikord oksendatakse kraanikaussi, kuid c’est la vie," jääb tudeng positiivseks.
Kel vähegi raha, eelistab remonditud ühiselamut
Timo (20) elab teist aastat Tartus renoveeritud ühiselamus. Ta on elanud mõnda aega ka renoveerimata ühikas ning ütleb kindlalt, et eelistab esimest. Üks kööginurk ja vannituba on iga kahe toa ehk nelja inimese peale. Moodustub midagi eestoalaadset kahele n-ö elutoale.
Võiks öelda, et renoveeritutes on rohkem ka privaatsust, ehkki kõrvaltoa elanikega, kellega kööki ja vannituba jagatakse, on vaja nagunii lävida. Peab sõrmi ristates lootma, et tegemist on mõistlike ja ausate inimestega. Sama lugu oleks erakorteris, kui omanikuga koos elada, ainult ühiselamus ollakse võrdsetel alustel.
Timo sõnul on uued puhtad ühikatoad nagu väikesed euroremonditud korterid, kus väga turvaline. "Oma kiibikaarti tuleb ikka mitu-setu korda välgutada, et lõpuks avaneks võimalus jope voodile heita."
Kõik on puhas ja korras, seinte värvimine ei tule kõne alla
Toad on väikesed, iga mööbliese omal kohal ning tuba ei saa ümber korraldada, ainult lauda nihutada. "Kõik on puhas ja korras, seinte värvimine ei tule kõne allagi, rääkimata muudest omavolilistest remonttöödest. Pärast ühtteist ei lasta enam kedagi sisse, kui nad pole just ühikaelanikud, sellest kellaajast ei saa oma sõpru võõrustada. Kontrollitakse, kas köök, vannituba ning toaboks on ikka korralikult ära koristatud. See tegelt pärsib koduse tunde tekkimist, kui pidevalt meelde tuletatakse, et oled siin vaid ajutiselt," leiab tudeng ka üht-teist, mille üle kurta.
Kõige suuremaks mureks renoveeritud ühikas elamisel on ikka igakuine üürisumma, mis on alati orienteeruvalt poole suurem renoveerimata ühika omast. "Üür on tõesti päris soolane, aga mina olen igatahes mugavuse nimel valmis söögi osas kokku hoidma," väidab Timo.
Kui üüri hind kõrvale jätta, siis võiks öelda, et renoveeritud ja renoveerimata ühika valimine ongi maailmavaateline: boheemlik või korralik. Kodustada on mõlemat võimalik, lihtsalt erinevate vahenditega.
