Plaadi(k)arvustus
M.i.M (man in Maardu), "Solid Symphonies", Insomniac Records
Man in Maardu on Robi Uppin, kes oma esimese albumi Eestis tegi pärast vaimustumist Rootsis kaheksakümnendate musast, nagu Depeche Mode ja Kraftwerk. Kahetsusväärsel kombel on ümbris taas vähegi põhjalikuma tutvustuseta – isegi mitmel pool tsiteeritud Uppini Angelo Badalamentilt laenatud mõttetera: "Minu muusika on traagiliselt kaunis" pole ära toodud. Mistõttu vaid instrumentaallugude pealkirjade sekka eksinud kodune "Nõmme" reedab albumi Eesti päritolu. "Nõmme" kõlas esmaettekandes juba 2001. aastal ja on arvatavalt koos Uppini enda maitsemuutustega nüüd transformeerunud plaadil kuulatavasse vormi. Tuletab küll natuke meelde Vabaduse puiesteed oma mändide sekka peidetud majadega. Kokkuvõtteks: albumil on minimalistlik elektronmuusika, mis pigem ajaviiteliseks taustaks kui näiteks mõnes klubis esitamiseks kõlbab. Üsna isikupärane, kuid pikemal kuulamisel pisut igav rütmistik. Häda võib olla ka selles, et mingis video- või filmiõhustikus mõjuks Uppini looming paremini kui tuimalt plaadilt kuulates, kipun arvama. Nišimuusika.
R.E.M. "Live", Warner Bros
R.E.M. on selle albumi – ja kaasasoleva video – valmistanud kahel päeval 2005. aasta veebruaris Dublini Point Depot`s. Paar lisapala on valitud varasemast ajast. Kui kontsertplaati tõsiselt võtta, siis on sellel üks hea omadus – tutvustab meile ühe bändi tõusu Athensist Georgia osariigis maailmakuulsusse ja siis selle kuulsuse hävingut. Tuleb ju tunnistada, et iga R.E.Mi järgmine heliplaat on eelmisest kehvem ja selle toob album halastamatult esile. Teinekord on küll kontsertesitus mõnele bändile särtsu andnud (näiteks Rolling Stones on laval hoopis armsam, kui viimase aja heliplaatidelt kuulates), siis R.E.M. ei suuda seda. Kokkuvõtteks: lood on R.E.Mi fanaatilistel austajatel – leidub neidki – juba ammu peas ja see album ei anna neile midagi olulist. Inimesed, kes alles tahavad R.E.Miga tutvuda, pigem pettuvad. Õhus pole enam üheksakümnendate tunnet, kui ansambel nii kiirgavalt hea tundus, pean tunnistama.
Yael Naim & David Donatien, "Yael Naim", tot Ou tard/VF musiques
Pariisis sündinud, aga suure osa Iisraeli väikeses kibutsis elanud ja ka juudiriigi sõjaväes teeninud Yael on nüüd, napilt pealkolmekümnesena, Prantsusmaal tagasi ja laulmas. Plaadi singel "New Soul" on Kesk-Euroopa muusikatabeleis viimastel kuudel märgatavalt edukas. Tõsi, jazzist, nagu ta Tel Avivi klubides laulis, on heliplaat kaugenenud, pigem on see ikkagi prantsuspärane šansoondžäss – albumil vahelduvad prantsuskeelsed laulud ingliskeelsete ja ivriidiga. Kuid naist tuleb tunnustada – ta on kirjutanud kõik lood ise. Plaadi pealkirjas nimetatud David Donatien on Lääne-India saarestikust pärit pillimees, kes annab albumile värvi osava multiinstrumentalistina – peamiselt on ta siiski löökriistaspets. Kodus salvestatud heliplaat, nagu viimasel ajal järjest enam kombeks. Kokkuvõtteks: midagi jazzist, midagi šansoonist ja midagi popmuusikast. Julgen arvata, et enamasti inimestele, kel huvi Prantsusmaa vastu.
