Prügiriik (1)
Hoolimata karmistunud prügiveokorrast ja järjest kasvavatest hindadest läheb elu Eestis kui ühel suurel prügimäel omasoodu edasi – liiga palju on eelnevate aastate ja aastakümnetega prahti kõikvõimalikesse kohtadesse sokutatud.
Osa teeservi on muudetud sõna otseses mõttes omaalgatuslikeks prügimägedeks, kuhu möödasõitjad oma prügikotid, vana diivani või külmkapi maha on poetanud. Mõnes mõttes on olukord trööstitu, sest sedavõrd laialdase laga likvideerimisele ei hakka iga omavalitsuse rahakott peale. Ning ei jõuta vallale koristusringi peale tehagi, kui puhastada jõutud alad juba uue prügi alla mattuvad.
Saab teha vaid kaks järeldust: inimeste keskkonnateadlikkus on nigel ja neid ei häiri ka saastatud Eesti. Kuid ilmselt peamine on siiski liiga kallis ja keeruliseks aetud prügiveoteenus. Inimene on järelikult siiski valmis jõupingutuseks, kui ta oma vana külmkappi metsa alla viitsib lohistada. Inimesed siiski ka hoolivad keskkonnast mingil määral, kui teate peale, et vabatahtlikud prügisanitarid asuvad mingit maanteeäärt koristama, veetakse just selle tee äärde abivalmilt koormate viisi prügi juurde – lootuses, et nende prügi ei jää tänu vabatahtlikele pikalt loodust reostama.
Teadlikkuse areng käib rahakoti kaudu – kallile prügiveoteenusele on alternatiiv tasuta metsaalune. Kuid metsa alt tuleb see kunagi hiljem ikka kokku korjata ja õigesse kohta toimetada. Reostamiskiusatuse vältimiseks võiks mõelda hoopis prügimaksu sisseviimise peale või katta prügiveokulud omavalitsuste eelarvest. Sest looduse samast prügist puhastamine maksaks ju veel rohkemgi. Pääseksime sama prügi mitmest tassimisest ja saaksime puhtama Eesti.
