"Kas Tšehhi ennast selleks vabaks võitles, et uppuda pornograafia mülkas?"
"Kui dekoratsioon alla kukkus, olin ma õnneks mõni meeter eemal. Nii et tegelikult kaotas sõrme kunstnik Silver Vahtre. Ja pealavastaja Tiit Palu koguni kaks. Mina pääsesin terve nahaga," vastab lavastajaametit proovinud psühholoogiharidusega Heiti Pakk küsimusele teatripisikuga nakatumisest ja kuradile sõrme andmisest mõistukõnelise naljaga.
Terve nahaga pääsemise all peab esimest korda teatritüki lavastamist proovinud Pakk silmas seda, et esietendus, Tom Stoppardi "Rock’n’roll’", on Pärnus Endla teatris väljakuulutatud kuupäeval täna õhtul ning näitlejad teda nahka ei pistnud.
Heiti, olete edukas psühholoog ja koolitaja. Miks siis ikkagi n-ö teatrilavale ronite? Et edevus saaks veel rohkem rahuldatud? Või et vennale Rein Pakile koht kätte näidata, et ka teil on teatrisse asja?
Olen lavale roninud koos Endla näitlejatega juba varem oma koolitajatöös. Tegime mõni aasta tagasi kaks teatraliseeritud koolituspäeva juhtimisest ja teenindusest. Sellest koostööst jäi hinge igatsus, et võiks veel midagi ette võtta. Nii ma tulingi seekord neile külla.
Edevusega on keerulised lood, sest suurel laval on isehakanul suur tõenäosus rahuldamise asemel hoopis oma edevust haavata. Vend aga andis mulle head nõu tasakaalu leidmisel näidendi eri kihtide vahel. Nii et näitas mulle õige koha kätte.
Miks just see näidend ja kas võtsite pakkumise hoobilt vastu? Mõne teise näidendi puhul oleksite ka ära öelnud?
Selle näidendi leidis Endla pealavastaja Tiit Palu. Kahtlesin kaua, enne kui käed lõime. Sain aru, et see on esimeseks tööks ikka jube suur tükk. Kakskümmend tegelast läbi kahekümne aasta, mis muutsid poliitilisi süsteeme, muusikat ja maailmavaateid. Mõne teise näidendi oleksin kergema südamega vastu võtnud. Käisin "Rock’n’rolli" Londonis kaks korda vaatamas. Sellest kergusest, kuidas inglased raskeid teemasid esitasid, tekkis mingi eufooria ja see pole siiani üle läinud.
Mis teid selle näidendi puhul kõige enam kõnetas? Mingi iva, miks just see tükk lavale tuua, peab ju olema?
Neid ivasid on palju. Nad on omavahel vastuolus ja see teebki Stoppardi näidendi nii huvitavaks. Üks näide. Äsja sotsialismi ahistusest läände pääsenud peategelane on hämmastunud, kui jõuab äratundmisele: "Kuidas on võimalik, et kommunistlike propagandalehtede ja kapitalistliku "vaba" ajakirjanduse vahekord tõega on täpselt sama?" Esimesi tsenseeriti partei poolt, teine on omanike ärihuvide ori. Seks, narkots ja rock’n’roll. Kas Tšehhi ennast selleks vabaks võitles, et uppuda rämps-ajakirjanduse ja pornograafia mülkas? See on üks sõnum, millega tahaks vaatajad mõtlema panna.
Mind ennast puudutas kõige rohkem see, kuidas inimesele tähtsad asjad tähendust kaotavad ja kuidas ta selle kaotusega toime tuleb.
Kas lavastamine osutus oodatust raskemaks või kergemaks?
Kõik hoiatasid, et lavastades jääb alati ajast puudu ja tükk ei jõua esietenduseks valmis. Mina midagi niisugust ei märganud. Enne, kui esietenduseni oli nädal jäänud. Teatrivälise inimese jaoks, kes nagu mina lavastajaks satub, on kogu vastutus ületamatult suur. Poole töö peal sain aru, et kui ma midagi käest ära ei anna, ei saa ma teha ka näitejuhitööd. Siis otsustasimegi, et suur lavastajavastutus jagatakse lavastusmeeskonna liikmete vahel. Praegu tundub, et nii saab töötada.
Milline etapp/protsess selle töö juures osutus kõige keerulisemaks?
Kõige keerulisem on erinevate tööstiilide ja töötempode kokku sobitamine. Mõnel näitlejal on osa paari prooviga valmis, teine hakkab ennast näitama alles viimastes proovides. Ja siis on sellel kiiremal vahepeal igav hakanud ning ta on mõelnud asja liiga keeruliseks. Tõeline ime, kui nad lõpuks dialoogis normaalselt kokku saavad. Seda imet oodata on väga raske – muutud kannatamatuks ja ajad asja veel segasemaks.
Kui palju on/oli abiks psühholoogiharidus?
Tartu Ülikoolis omandatud teadusliku psühholoogia haridusest ei ole teatritöös mingit kasu. Tajupsühholoogia kursusest mäletan, et pupill muutub väikeseks, kui terav valgus otse silma paistab. Ja väikesed pupillid ei ole seksikad. Sellepärast tahtsin, et näitlejatele valgust näkku ei lastaks, et prožektorid valgustaksid ainult kostüüme. Aga valgustuskunstnik ei olnud sellega nõus. Nii et kõik kasutavad päikeseprille.
Samal teemal
| 07.03.2008 | Elagu armastus, vabadus ja rokkmuusika! |
