Lekked ja tõkked

Informatsioonivabadust aitab luua vaid suva piiramine

TARMU TAMMERK

Riigikontrolör Juhan Partsi kirjavahetus peaministriga Maapanga teemal jättis päevakorrale küsimuse, kuidas kirja leke teoks sai. Kuidas jõudis kiri avalikkuse ette enne, kui peaminister selle valitsuses üles jõudis võtta?

Allan Alaküla kirjutab 26. augusti Sõnumilehes, et avaliku informatsiooni seaduse olemasolu korral ei saaks juhtuda, et ametlikke dokumente avalikustatakse poliitikute või ametnike suva järgi. Selle seisukohaga saab vaid nõustuda.

Kuid tõenäoliselt ei lubakski infoseadus riigikontrolöri kirja peaministrile avalikkuse ette, kindlasti mitte enne teatud perioodi möödumist. Nimelt kuulub riigiametniku nõuanne peaministrile väheste erandite hulka, mille avalikustamisel on piirangud. Peale valitsuse sisearutelude kuuluvad mitteavalikustatava info hulka ka näiteks riigisaladused, üksikisiku eraelusse puutuv, ärisaladused.

Seega peab avalikkusel olema võimalus saada teavet enamiku asjade kohta, mida tehakse maksumaksja raha eest. Selle printsiibi peab juurutama avaliku informatsiooni seadus, mille eelnõu algvariant valmis juulis siseministeeriumis ja mis ootab tõsist ümbertöötamist.

Avaliku informatsiooniga on praegu asjad halvad, kuid kohati ka koomilised. Nii ei tea Viljandimaa rahvas seniajani, kui palju nende raha kulutati maavanem Helir-Valdor Seederi ja Viljandi endiste maavanemate portreede maalimiseks, mis maavalitsuse seinu kaunistavad. Ajalehed Sakala ja Postimees küsisid seda juba kevadel, kuid maavanem kuulutas asja salajaseks.

Tartlastel pole aga Tartu linnavalitsuse arvates vaja teada, missugune leping seob linnavalitsust ja firmat, mis ehitab Raekoja platsile esinduspurskkaevu. Oma päringutele on Postimehe Tartu lisaleht eelmisel nädalal mitu korda saanud linnavalitsuselt vastuseks ei.

Maavanema portree ja purskkaev on vaid jäämäe tipp. Ajalehtede Liidu juulis ja augustis läbi viidud küsitlus internetis näitas, et info saamine kohalikest omavalitsusorganitest on liigagi tihti üks Kolgata tee.

Vastustes ja ettepanekutes, mida kokku tuli üle 50, kurdeti näiteks, et linnavalitsused ei anna infot linnavalitsuse liikmete tegevuse kohta. Nii ei saa inimesed teada, kuidas kasutatakse elamuhooldustasu, mida nad munitsipaalettevõtetele maksavad. Samuti keeldutakse avalikustamast riigi- ja munitsipaalettevõtetes koostatud kontrollakte, kuna need olevat "ametkondlik info".

Nii kohalikul kui ka üleriiklikul tasandil nuriseti, et ametnikud ja rahvaesindajad keelduvad andmast infot oma välisreiside kohta. Piletite hind, päevarahad jm. väidetakse algul olevat kinnitamisel. Kui tüütud päringud jätkuvad ka pärast reisi, teatavad ametnikud, et raha kulutati vastavalt eeskirjadele.

Keerutasid ka Tallinna linnapea Ivi Eenmaa ja volikogu esimehe Edgar Savisaare nõunikud, kui ajakirjandus päris neilt EXPO linnas Lissabonis veedetud ööde ja päevade maksumuse järele. Vastusest põigeldi kõrvale, öeldes, et täpset summat on raske öelda, kuna arveid veel makstakse jms. Kuid ajaleht polegi raamatupidamisdokument, kus on vaja kirja panna kolm kohta pärast koma. Piisanud oleks ligikaudsest summast.

Nõunike vaist ei petnud neid: kaua need ajakirjanikud ikka pärivad, küll nad varsti ära unustavad. Nüüd ongi päevakorral uued teemad.

Omaette ooper on info jagamine lisatingimustel. Näiteks Keila linnavalitsus on kohalikele ajakirjanikele esitanud orjastava kavandi, mille järgi saaks tulevikus linnavalitsusest ametlikku infot ainult juhul, kui ajakirjandus nõustuks kõik linnavalitsust puudutavad materjalid enne avaldamist ette näitama. Vastasel juhul reserveerib linnavalitsus endale õiguse ajakirjandusele infot mitte anda. Samuti on kavandis punkt, et linnavalitsuse informatsioon peab ilmuma muutmatul kujul ja ilma mingite kommentaarideta. Kes ütles, et Eestis kaotati tsensuur peaaegu kümme aastat tagasi?

Avaliku informatsiooni seadus peab välistama, et riigiasutus või kohalik omavalitsusasutus sätestaks informatsiooni väljastamisel mingeid eeltingimusi.

Ankeetküsitlus andis kinnitust tõsiasjale, et avaliku informatsiooni seadus peab kaotama ametnike suva info andmisel, mis on praegu suurim probleem. Selleks peab seaduses lahti kirjutama võtmemõiste "asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud informatsioon". Kui see jääb tegemata, võib infoseaduse üldse unustada, sest see lihtsalt ei töötaks.

Seaduse eesmärk peab olema juurutada mõttelaad, et kogu avalik informatsioon on kättesaadav, välja arvatud täpselt defineeritud erandjuhud, nagu riigisaladus ja eraisikut puudutav info. Kuna riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi puudutav informatsioon peab olema kättesaadav igaühele, pole mingit vajadust info taotlejalt isikuandmete esitamist nõuda. Seda võib teha vaid juhul, kui soovitakse näha üksikisikut puudutavat infot (näiteks peab tõendama, et tahad oma toimikut näha).

Seaduse toimeala peab olema tunduvalt laiem kui vaid riigiasutused ja kohalikud omavalitsusüksused. Vaja on kaasata ka riigi ja kohaliku omavalitsuse osalusega äri- ja mittetulundusühingud ning avalik-õiguslikud isikud. Nii peaks seadus haarama ka koole, ülikoole, ETV-d ja Eesti Raadiot, kaitseväge, infrastruktuuri ettevõtteid, mis on osaliselt või tervikuna antud erakätesse või mis on monopolid (näiteks AS Tallinna Vesi).

Uues seaduses on vaja sätestada nii aktiivse kui ka passiivse informatsiooniandmise kohustus (aktiivne - ametiasutus teatab avalikkusele ise igast otsusest ja infotootest; passiivne - ametiasutus vastab laekunud infopäringule). Koos seadusega peaks valmima ka väike voldik, mis igale huvilisele seletaks, mida ta tegema peab, et võimuesindajatelt teavet saada ning kuhu eitava vastuse puhul pöörduda.

Kas on info kättesaamine viimasel ajal raskemaks läinud, et peaaegu iga päev võib lehtedest leida ametnike eitavaid vastuseid, kus garneeringuks "ametkondilk info", "konfidentsiaalne teave" või lihtlabaselt "ei mäleta"?

Ei, pigem on ajakirjanduse hambad teravamaks muutunud ja küsitakse rohkem kui varem. Ajakirjanik aga esitab ametnikele küsimusi oma lugejate, Eesti elanike nimel, mitte pelgalt enda tarbeks. Öeldes ei ajakirjaniku infopäringule, ütleb võimuesindaja tegelikult ei tuhandetele.

Autor on Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor.