Rahulik ja muhe Borneo tõmbab ligi kui pigi (7)
Borneo, maailma suuruselt kolmas saar, on tuntud ka Kalimantani nime all. Seal leidub kõike: privaatrandadest ürgmetsadeni, anglikaani kirikutest šamaanide bambuspühamuteni ja orangutanidest maailma suurima lilleni.
Borneo on Kalimantani saare Malaisiale kuuluv osa. Saare lõunapool kuulub Indoneesiale ning sinna vahele mahub ka tilluke Brunei sultaniriik. Huvitaval kombel on Borneo olnud alati nagu riik riigis, hoolimata sellest, kes seda parasjagu valitseb.
Elanikud on ikka harjunud tegema oma tahtmist mööda ning see on jätnud jälje ka tänapäeva. Kui Malaisia panustab tööstusele ja rahandusele, siis Borneo loodusele. Kui suure osa Malaisia rahvastikust moodustavad islamiusulised, siis borneolased on kristlased. Ja kuna iidsed loodususundid on oma tugeva jälje jätnud, siis ei saa kohalikud elanikud isegi aru, mis või kes nad on. Igatahes on Borneo kui meeletult huvitav kant hakanud järjest rohkem turiste tõmbama.
Karvased Borneo metsmehed
Õhusõit Kuala Lumpurist Borneo pealinna Kota Kinabalusse kestab üle kahe tunni, ning ehkki riik on ikka sama, tundub Borneo oma korralike punakatuseliste majade ning elegantse koloniaalarhitektuuriga juba lennuki aknast vaadates kuidagi lahedamana. Sama võib öelda Kota Kinabalu kohta, mis on umbes Tallinna-suurune linn, kuid närvilisuse ja tõmblemiseta. Kõik naeratavad: eks see lihtsus ja muhedus ongi saarerahvastele omane.
Veel sada aastat tagasi, Briti krooni valitsuse ajal, julgesid valged ringi liikuda vaid rannikualadel, sest sisemaad peeti liiga metsikuks. Egas segaselt röökivad Borneo metsmehed muidu Inglismaa laatade tõmbenumbriks olnud.
Brittide kolbad reas
Monsopiate hõim oli üks suuremaid ja ettevõtlikumaid. Noored monsopiad käivad küll usinalt koolis, teevad karjääri ja kannavad euroopalikke riideid, kuid oma külasid hoiavad hoolega.
Umbes 20aastane monsopia poiss näitab uhkusega bambusküla ja pühamut, mis on heas korras. Laest ripuvad vanad kolbad ja neilt pühitakse hoolikalt tolmu. Pole kahtlust, et seal on nii mõnegi briti pealuu. "Jah, meie šamaan on veel elus, aga vaime enam välja kutsuda ei jaksa," räägib noor monsopia teejuht. "86aastane. Kuid veel mõni aasta tagasi suhtles vaimudega nii, et maja värises. Nüüd käib ainult vaimudele süüa panemas ja meie seda kunsti enam ei oska. Eks meie kultuur hääbub nagunii." Noormehe hääles kõlab siiras kurbus. Oskus, millega ta puhkpüssi käsitseb, on aga imetlusväärne. Ka pistab ta hea isuga kinni priske saagotõugu ega tee teist nägugi.
Vihmamatsad, vihmametsad ja veel kord vihmametsad. Isegi paarkümmend aastat kestnud ja õnneks nüüd lõpetatud lausraie pole suutnud seda ürgset massiivi hävitada. Hollandlased, kes puudest tehtud paberit hea meelega kasutasid, on nüüd võtnud südameasjaks taastada džunglid, kus muu hulgas oleks võimalikult palju viljapuid. Kunagi ei tea, mis tulevastel valitsustel pähe võib lüüa, ent viljapuud takistavad raiet. Ja neist ei saa teatavasti ka paberit.
Suurte ninadega sugumürsud
Ninaahvidel aga on siis midagi süüa. Need uskumatu ninajurakaga loomad elavad ainult Borneol suurte sugukondade kaupa ja paljunevad jõudsalt ja lihtsalt – libiido on talle sõna otseses mõttes näkku kirjutatud. Mida suurem nina, seda parem sigivus. Ega toda ahvi muidu rahvusloomaks peeta. Džunglijõel paadiga sõites pakub meeliülendavat vaatepilti, kuidas nad oma lapsi magama panevad, tegemata välja naaberpuu otsas kükitavast hiigelvaraanist. Paraku on neile vist inimeste kombed külge hakanud – selle asemel, et ka ise magama minna, löövad ninaahvid džunglibangalo katusel öösel hirmsat lärmi.
Lõpuks on ka talunikud hakanud metsikut loodust hindama. Ilmselt on pärale jõudnud, et kui National Geograficu filmigrupid aastate kaupa džunglis istuvad, siis on see maale puhas promo, mis omakorda toob turiste ja raha. Ja seda läheb majapidamises hädasti vaja. Õnnelik on inimene, kelle krundile on sattunud raitlille (Rafflesia) seeme. Üksi selle maailma suurima õiega lille nägemiseks tasub Borneole sõita. Talunik paneb maanteele üles sildi, et raitlill õitseb, ning korjab vaatamise eest raha. Jube suur on see õisik tõepoolest. Südamikku koguneb kastevesi ning kohalikele rottidele on see spaa eest.
Talunik kutsub oma miniloomaaeda. Pisike karvakera kerib end lahti ja näitab oma suursilmi. Laisk-lori. See ta on. Laisklooma kääbusvariant, kelle hiigelsuured silmad annavad talle kordumatult armsa ilme. Talunik seletab, et loom loivab päevaks ise puuri. Öösel teeb aga ukse lahti ning käib džunglis süüa otsimas. Tuduma tuleb jälle puuri. Samuti on hakanud talunikud vabatahtlikult üles andma väikseid orangutanilapsi, kelle ema on inimese põllule eksides kabuhirmus maha visanud. Orangutanide rehabiliteerimiskeskus Sepilokis on maailmakuulus, seal aidatakse õnnetud loodusesse tagasi. See on müstiline tunne, kui keegi kõrva ääres krabistab ning nagu eikusagilt ilmub lehtede vahelt karvane käsi.
Mõni võtab kirevilja ja kaob häbelikult seda näsima. Mõni irvitab söötmist vaatama kogunenud turistide üle avalikult, puuviljaga pildistamisliigutusi imiteerides.
Borneo kombeid: 150 grammi riisiviina otse kurku ja kolp kõrvuti Enrique pildiga
Mis Borneo hõimudesse puutub, siis elatakse tänapäeval väga erinevalt, kuid siiski sõbralikult. Monsopiate kõrval on vaatamisväärsusteks rungused, kes elavad siiani kommuunides nn pikkmajades. Need on tehtud bambusest ning võivad olla üle 70 m pikad. "Koridor" on ühine ja seal on igale perele ette nähtud istumislavats, kus õhtuti kogukonnaga uudiseid vahetatakse ning, mis seal salata, ka riisiviina juuakse. Oma riisiviina üle on rungused eriti uhked ning tahavad eksootika mõttes näidata, kuidas tuleb 150 g riisiviina ühe soojaga kurku kallata. Suur on aga nende üllatus, kui eestlased võrdväärseteks vastasteks osutuvad. Iga toakese ukseaugu taga on kohustuslik riisikott ning ustel jõuluvana pildid, neitsi Maarja või ristike ja toas võib rippuda kolp kõrvuti Enrique Iglesiase pildiga. Saa sa siis aru, mis rahvas see on.
Argo Kasela
Tütar naiseks parimale kolbakogujale
Kunagi andis pereisa oma tütre sellele poisile, kes kõige rohkem kolpasid kogus. Peaküttimise kombed pidid väga metsikul sisemaal väidetavalt siiani eksisteerima, aga kindlaid tõendeid pole, sest keegi ei julge sinna oma nina pista. Ja kui pistab, siis avastab jälle midagi. Alles hiljuti tuli päevavalgele mustvalge kassisuurune tiiger, keda ei tohiks teadlaste arvates üldse olemas olla.
Argo Kasela
Inimene on ahvist arenenud
Orango tähendab kohalikus keeles inimest, millest on tulnud lausa kaks sõna: orangutan ja orango puti ehk valge inimene. Eurooplast tabab harilikult õõv, kui saareelanikud teda ahviks nimetavad. Mis tähendab, et seal tehakse tulijaile kohe kiirkursus – et inimene on ahvist arenenud. Vastutasuks selle eest, et kunagised brittidest sissetungijad kohalikke inimesteks ei pidanud.
Argo Kasela
