Epp Petrone kuivatab käsi juustesse! (18)
Kui ma Epule helistasin, et ma online-intervjuud tahan, siis vastas ta pikemalt mõtlemata: „Teeme ära!" ning lisas, et kirjastaja Epp ütleb „teeme ära!", inimene Epp aga ei tahaks...
Paar päeva hiljem uuesti helistades, kujutasin ma Eppu ette - väike tütar Anna süles, telefon kõrva ääres, minuga rääkimas ja suurem tütar Marta Epu seelikusabas... „Siin on putukas..." kuulsin läbi telefoni lapse häält. „Marta, siin ei ole mingeid putukaid..." vastas Epp ja rääkis sujuvalt minuga edasi. „On küll!!!" karjus Marta...
Kuidas Epp seda kõike suudab? Pidada kirjastust, mitut blogi, olla ema ja tegeleda veel mitme teise projektiga...?
Epuga intervjuu tegemiseks võtsin suuna heade mõtete linna - Tartusse. Kui alguses näis see kõik nii lihtne - lähen, teeme ära ja korras, siis päev varem selgus, et Epul oli mitu asja selleks päevaks veel varuks ja ta pidi selle aja sõna otseses mõttes oma teiste tegemiste vahelt näpistama.
Video sai eile (kolmapäeval) õhtul üles võetud Epu kodus ahju soojamüüri ääres. Enne seda oli Epul koosviibimine, kus arutati Tartu Kakskeelsete Perede Klubi muutmist MTÜks ja veel enne seda - ühe teise MTÜ, nimelt eralasteaia asutamise koosolek. Kusagile samasse päeva olevat veel mahtunud natuke lasteraamatu kirjutamist ja natuke toimetamist... Ja öösel ilmselt saame selle päeva kohta lugeda tema blogist.
Kuna ma ei tea inimest, küsiksin: kuidas läheb?
Tänan küsimast, hästi läheb, aga viimasel ajal natuke liiga kiirelt. Pean tegema jälle läbi kuuri, mille kord psühhodraama kursustel õppisin - kuidas harvendada oma tegemisi ja valima välja selle, millele keskenduda.
Kas te olite varem enne abiellumist näitleja Epp Eespäev?
Ei olnud! Epp Eespäev on tore näitleja lavaka legendaarsest 13. lennust.
Kas su nimi oli enne abiellumist Epp Väljaots? Kas sa käisid Robinsonidega Malaisias?
Jah, see on mu nimi tõesti olnud.
Ning jah, ma töötasin mõni aasta tagasi teles mitme saate toimetajana ning olin ka Robinsoni-saate toimetaja Malaisias.
BLOGINDUS
Kas siis kui blogi alustasid, polnud sul eriti lugejaid? Palun anna mõni näpunäide blogijatele :) Tänan!
Kui ma alustasin, siis mul loomulikult polnud lugejaid. Näpunäide? Soovitan järele mõelda, milleks sa blogida tahad. Näen kõrvalt, et kõige rohkem on oma blogimisega rahul need inimesed, kellel ei teki identiteedikriisi. Kirjutad näiteks iseendale ja oma perele lapse arengust? Salvestad suguvõsa legende? Levitad oma konkreetset poliitilist meelsust ja arvamusi, tahad olla valitsuse valvekoeraks? Paned sõprade jaoks oma reisi kirja? Jne.
Kõige riskantsem on see, kui blogi eesmärgiks on lihtsalt saada ülimalt populaarseks. Ja eriti riskantne on see su oma elule ja psüühikale, kui su eraelust rääkiv blogi tõepoolest saab populaarseks! Suure tõenäosusega hakkad seda kahetsema. Ka seda ütlen elust võetud näidete põhjal.
Kui palju päevas või nädalas sul aega blogimisele läheb? Mis sind motiveerib?
Päevas keskmiselt ehk pool tundi. Motivatsiooni on viimasel ajal raske leida ja ma lausa ootan, kas see on lihtsalt üks pisike paaripäevane mõõn või suurem - ja peaks oma suure eppppp-blogi mõneks ajaks puhkusele saatma, nagu olen seda ka varem vahel teinud.
Lihtsam ja arusaadavam - milleks?! - on mulle laste arengu, nende naljakate juhtumite kirjapanek lasteblogis ja enda vanavanemate lugude kirja panek suguvõsablogis.
Viimasel ajal ei kirjuta sa blogides enam eraelulistel teemadel, nagu Ameerika ajal, miks?
Kirjutan küll, kui tuju peale tuleb. Mu elu lihtsalt on muutunud. Kui ma kirjutan oma kirjastuse tegemistest või lasteaia asutamisest, siis - see ongi praegu suur osa mu elust.
Kuidas suhtud blogijatesse Innosse ja Irjasse. Kui näiteks Tartus kokku sattuksite, kas hakkaksite rääkima või läheksid teretamata mööda?
Mul on nende suhtes väga segased mõtted.
Me elame netimeedia arengu mõttes väga huvitaval ajastul. Kahetsen, et ma enam ajakirjanduse-kommunikatsiooni magistrantuuris ei käi. Küll oleks praegu huvitav meie ovaalse laua taga meediateooria seminare pidada, arutleda näiteks blogide üle!
Kas sa nõustuksid järgmise väitega: blogid on nii 2005-2006 aasta, sama mööduv haip nagu paar aastat tagasi orkut/rate eesti meedias. Halli massi inertsusest tulenevat järellainetust võib mõne aja täheldada, kuid mööduv nähtus see on siiski. Nõustuksid?
Ma arvan, et mingisugune massipopulaarsuse laine läheb tõesti mööda. Mul on endal ridamisi tuttavaid, kes on alustanud blogimist siis saanud aru, et selleks on vaja järjepidevust, nii nad "vajuvad ära".
Samas ei kao blogimine kusagile, sellel on oma nišš. Jäävad inimesed, kes oma kirjutamistarvet päeviku asemel netis rahuldavad. Jäävad kirjanikud ja ajakirjanikud, kes teadlikult oma lugejaskonda, kirjutamisrütmi ja ka allikaid hoiavad blogide abil. Jäävad firmad, kellele on kasulikum palgata oma kodulehele üks blogija, kui et üritada üleval hoida foorumit (blogis peab ju olema vaid üks aktiivne hing, samas kui foorumi elus pidamiseks on neid ikka mitukümmend vaja). Samuti jäävad blogid poliitikutele "inimliku ja rahvalähedase" meediumina alles - ka neil on seda lihtne ja odav pidada.
Mis sa arvad, kas su psüühikas on midagi muutunud ka, pärast seda kui tuntud blogijaks muutusid või hakkasid?
Oma eraelust mitteanonüümselt ja laia publiku ees blogivate inimeste psüühika on tõepoolest omaette küsimus... ja ma olen ka enda puhul täheldanud teatud "katuse lendamise" sündroomi paaril korral. Kui sa liiga sageli mõtled, et mida küll teised sinust arvavad ja kui sa vaatad oma elu, justkui see oleks mingi etendus. Teatud paralleel on siin reality-sarjade tegelastega, kes oma tegemisi toimetavad teiste silme all. Esialgu on see neile harjumatu, nad on krampis. Siis harjuvad ära. Minagi olen harjunud.
Väga oluline on ka see, et oleks olemas tegelik armastavate inimeste ring: lapsed, abikaasa, sõbrad. Kui üksik ja depressioonis inimene saaks oma eraeluga kuulsaks blogijaks, siis oleks see tõeliselt riskantne...
Mis on "salablogi", sellele pole veel hästi pihta saanud?
See on blogi, mis käib parooliga kinni ja parooli saavad vaid valitud inimesed. Mina olen kirjutanud salablogi vormis oma kaasautor Dakiga kaks ilukirjanduslikku raamatut - seda blogi saame ainult meie kahekesti vaadata, mitte keegi teine!
Ja ise olen kahe eraelulise salablogi lugejate hulka usaldatud.
Oled sa mõtelnud youtube keskkonnas videobloge tegema hakata? Teised eliitblogijad oleks kadedusest rohelised.
Mina ise kindlasti mitte, sest ma olen kirjalikult end väljendada armastav inimene. Mulle meeldib endast kirjasõnalisi jälgi jätta - kui olin noorem ja reisisin mõnda aega mööda ilma ringi, siis saatsin tutvuskonnale pikki kirju, korraga kümnetele inimestele - oma olemuselt oli see sama, mis tänasel päeval reisiblogid.
KIRJASTUS
Kas sa kirjastaksid oma kirjastuses ka minu (see tähendab suvalise lugeja) raamatu, kui see hea on?
Ma kirjastasin eelmisel aastal lisaks enda raamatutele ka paari sõbra omi (Tui Hirv, Kati Murutar, Fred Jüssi, Daki). Sel aastal teen kõigepealt hingetõmbepausi ja siis.. värav on alati avatud, http://www.petroneprint.ee leheküljelt leiab kontaktid, kuhu käsikiri saata.
Viimasel ajal on mu mõte läinud ka sellele, et võiks korraldada e-raamatute keskkonna - saaks lugejaid ja tähelepanu koondada ka ilma paberit kulutamata. See võiks olla mitme kirjastuse või lausa kõigi kirjastuste ühine keskkond... Aga sellelaadseid mõtteid käib mul peal sageli, siis tuleb jälle meelde, et ööpäevas on ainult 24 tundi ja kõike ei jõua korraldada.
Kas te plaanite Dakiga (Dagmar Lambiga - toim.) veel koos kirjutada? Kunagi oli blogis juttu sellest, et teil on koos veel suured plaanid...
Me oleme temaga kahepeale avaldanud romaani "Õun ära süüa?" ja lühijutud "Meestest, lihtsalt". Õuna-loo peategelasele Evale mõtlesime küll välja ka järjekordse süžee, samasuguse seiklusliku, aga pole saanud aega seda lahti kirjutada, tegevus oleks seekord osaliselt New Yorgis.
Praegu kirjutame aga lühijuttude kogu "Naistest, lihtsalt", kus fookuses on naised. Miks on sõbranna peaaegu et sõimusõna? Miks on naistel nii palju saladusi teiste ja iseenda ees? See tuleb mõnes mõttes nagu meeste-raamatu järg, aga mõneti tundub see tulevat hoopis teistmoodi tonaalsuses. Mulle endale oli meeste-raamat nagu nostalgiaretk minevikku, aga naistevahelised suhted... need on kuidagi palju põnevamad, mitmekihilisemad ja aktuaalsemad.
Oma järjejutus narko-äritsejate tegevusest Lääne-Euroopas paistad selle teemaga hästi kursis olevat, ja hiljem mainisid kuskil et see tuleb sellest, et Inglismaal ja mõnedes teistes riikides Eesti narkokaubitsejate seltskonnas viibisid?
Ei, need inimesed polnud Eestiga üldse seotud. Sattusin suhtlema inglise ja hollandi noortega, kes olid aastaid tagasi elanud Ibizal ja seal tegelenud narkootikumide müümisega. Kasutasin neilt kuuldud lugusid „Õun ära süüa" raamatus.
Ise pole ma narkootikume ei tarbinud ega müünud ega soovita mitte kellelegi, mis oli ju ka raamatu üks moraale.
Kui kaua läks sul raamatu "Roheliseks kasvamine" kirjutamiseks? Väga hea raamat on :) Aitäh. Ma hakkasin oma keskkonnateemalisi kolumneid kirjutama Rohelise Värvava portaalis www.greengate.ee jaanuaris 2006 ja tegin seda pool aastat. Siis oli aasta aega mõttepaus ja sügisel 2007 kirjutasin valmis peatükkide teised osad - "tagasi Eestis".
Kuidas kommenteerid "kommerts-öko" teemat?
Mõtlesin selle üle hiljuti, kui arutasime võimalust hakata USAst Eestisse eksportima teatud ökokaupu. Aga USAst Eestisse eksportida! Siin tuli piir ette ja saime aru, et see oleks kommerts-öko, mitte tõeline keskkonnahoid. Ma soovitan ka looduskaupade poodides mõelda, kust need tooted on kohale toodud. Mida kodulähedasem, seda sõbralikum. Ja mida vähem (plast)pakendit, seda parem.
Sa kirjutad raamatus, et ei astunud roheliste parteisse, aga sa ju oled partei nimekirjas netis, kuidas kommenteerid?
Ma just sain nädal tagasi telefonikõne, kus uuriti, et miks ma oma liikmeankeeti pole värskendanud ja liikmemaksu pole maksnud. Selgus, et ma olin valesti aru saanud ja seetõttu ka raamatus valesti kirjutanud. Oma meelest ühinesin grupiga, kes taotles võimalust, et Eestimaa Rohelised saaks registreeritud ja saaks parlamendivalimistel osaleda. Aga tegelikult arvestati kogu see grupp automaatselt partei liikmeteks.
Nüüd ma olen juba harjunud teadmisega, et olen partei liige ;). Aga poliitikasse rohkem minna küll ei kavatse. Ma olen pigem lugude jutustaja tüüpi, mulle ei sobi pikka aega koosolekulaua taga istuda.
Mõned küsimused jäid su roheraamatust õhku. Kuidas on võimalik, et kõik pereliikmed käivad ühes ja samas kasutatavas vannivees?
"Roheliseks kasvamise" raamatus on palju selliseid pisiasju mu enda elust. Kuidas säästa? Kõige õigem on säästa kohtades, mis sind ennast isiklikult ei ahista. Mulle meeldib oma kahe lapsega koos vannis käia. Hoiame vett-elektrit kokku ja saame lisaks päeva parima ühise mängimise aja.
"Minu Ameerika" on huvitav saaga küll, kuigi... mis sa arvad, mis su sealsed inimesed (eelkõige siis ämm ja äi) arvaksid, kui nad su juttu lugeda saaksid? Kas nad teavad, et oled neist raamatukangelased teinud?
Teavad küll, nad teadsid ka seda, et nad olid mu blogis tegelased ja Justini ema on vahel sõnaraamatuga lugeda proovinud.
Mida nad arvaksid, kui algusest lõpuni kõike lugeda saaksid? Nad tunnevad mind nagunii, ei usu, et sealt suurt üllatust tuleks.
Kas Sa pole mõelnud, et ka Sinu kirjastamistegevus võib olla kohati keskkonnavaenulik?
Olen küll mõelnud. Mõte, milleni jõudsin, oli järgmine: mida iganes me teeme, see peaks olema tehtud võimalikult hästi ja kvaliteetselt, et vähemasti natukenegi keskkonnakulu tasakaalustada.
Teiseks, olen läinud rohelise trükise ehk vanapaberist paberil trükkimise peale.
Ja kolmandaks, tahan kevadel nii ise metsa istutada kui blogilugejaid kutsuda.
Neljandaks, tahaks teha e-raamatuid (kuigi arvutite keskkonnaraiskamise teema on veel omaette... Ärge visake arvuteid ennatlikult ära, et uusi osta, ja kindlasti ärge visake neid tavaprügisse!)
AJAKIRJANDUS
Kas sa teoreetiliselt oleksid nõus ennast mõne ajalehe/ajakirja jaoks alasti võtma, kui sellega oleks garanteeritud näiteks su roheraamatu ennenägematu edu või Eestist saaks maailma edukaim ökoriik?
Oleksin vist küll teatud tingimustes nõus ;). Mu kirevasse minevikku kuulub ka lühike periood Maspalomase nudistide rannas, alasti olek pole küll see asi, mida häbeneda (omaette küsimus, et ma ei laseks end sellel fotosessioonil camp-porno atribuutidega rikastada).
Olen kuulnud paarilt sinu intervjueeritult, et nad ei ole üldse rahul, kuidas sa ajakirjanikuna nendelt saadud infoga oled ümber käinud - kirjutad midagi kokku nii nagu sinul vaja või nagu sina aru said, mis tegelikult ei pruugi üldse tõsi olla. Kas sa ise ka tead, et sinu lugude tegelased sinusse niimoodi suhtuvad?
Ei teadnud. See on mulle ausalt öeldes praeguse online-intervjuu kõige suurem üllatus.
Seda enam, et mul oli ajakirjanikuna töötades komme inimestele lood enne avaldamist ette näidata ja läbi arutada - et see oleks koostöö. Suur osa ajakirjanikest seda ei tee, aga mina olen peaaegu alati nii teinud.
Kas võid panna käe südamele ja öelda, et sa pole oma kirjutistega kellelegi haiget teinud?
Ei. Aga ma võin kätt südamele pannes öelda, et ma pole seda meelega teinud. Oleks huvitav ja mõlemale poolele teraapiline, kui selline inimene minu poole pöörduks. Ma tahaksin sellest õppida.
Teatud mõttes - kuigi see kõlab julmalt - on igasugused valesti mõistmised ajakirjaniku elukutsesse sisse kodeeritud. Kaks inimest ei saa kunagi ühte lugu 100 protsenti ühtemoodi näha. Aga samas on minu eesmärk mõista teisi inimesi, see on enamiku ajakirjanikeeesmärk. Ma vähemasti loodan seda.
ISIKLIK ELU
Sa oled maininud, et oled elanud Indias mingis usukommuunis ja Iisraelis kibbutzis, miks sa sellest kirjutanud ei ole, või on plaanis kirjutada?
Mul on oma vanade reisimälestuste raamat pooleli, seal ongi tegelased aašramist Indias ja kibbutzist Iisraelis, aga ka hipi/nudistide kommuunist Kanaari saartel.
Kus sa tutvusid oma ameeriklasest mehega?
Tutvusin Justiniga Soomes, sealse välisministeeriumi korraldatud kuuajalisel noorte väliskorrespondentide koolitusel. Minu oli valinud Soome Eestis asuv saatkond 10 hulgast, Justini valis Soome USAs asuv saatkond ligi tuhande hulgast. Ja me siis edasi valisime teineteist ;).
Mis sa arvad sellest, et kõik eesti naised välismaalastega abielluvad?
See on ajastu märk, tõepoolest. Osaliselt on mul sellest kahju: kuigi olen kosmopoliit, armastan väga oma rahvust. Kutsun neid eestlannasid üles oma lapsi eestikeelsetena kasvatama.
Kas te kavatsete perega alatiseks Eestisse elama jääda või on tulevikus plaanis Ameerikasse või kuhugi mujale riiki kolida?
Olen alati salamisi imetlenud neid inimesi, kes teavad oma tulevikku ette.
Mida su abikaasa teeb - osaliselt vist töötab Ameerika firmale, aga kas ka Eesti jaoks midagi?
Mu abikaasa Justin "Giustino" Petrone töötab biotehnoloogia alaste teadusuudiste netikeskkonnas www.genomeweb.com ta paneb iga nädal korra kokku mikrokiipide teemalist uudistekirja, peamisteks tellijateks on teadlased ja investorid.
Mida ta teeb Eesti jaoks? Kirjutab inglisekeelses netiruumis päris populaarset blogi „Maailma ainukesest postsovetlikust põhjala riigist" ehk Eestist - www.palun.blogspot.com.
Kas teie abikaasale meeldib Eestis või on ta pigem teie soovil siin?
Minu abikaasa oli juba enne minuga kohtumist suur põhjamaade fänn. Talle oli küll see üllatus, et Eestigi nii skandinaavialik on. Praeguseks tunneb ta Eesti ajalugu ja kultuuri paremini kui enamik eestlasi (julgen seda öelda, sest igasugused igapäevased vestlused on seda kinnitanud) ja ta õpib Tartu Ülikoolis magistrantuuris, erialaks Balti kultuur ja meedia. Tagasi Eestisse kolimise initsiaatoriks oli tema.
Olete te otsusega Tartus elada rahul? Tallinna ei igatse?
Väga rahul olen ja Tallinnasse sõitu lükkan alati kolm korda edasi, enne kui teoks teen. Asi pole mitte Tallinna linnas, vaid sinna pääsemises. Rongiühendus on harv ja maantee on kehv, nii et kui siit linnast Tallinna poole vaadata, siis on tunne, nagu oleksid saare peal ja su ees on ulgumeri...
Mu mees Justin ütles seda, talle on alati meeldinud saartel elada ja Tartus on tal tunne, nagu ta elaks pisikesel saarel, kust välja minema ei peagi.
Kuidas teie abikaasa on kohanenud Eesti eluga? Priiskavast Ameerikast poolrohelisse Eestisse?
Ta kartis näiteks ahjukütmist. Kui nüüd jõulude ajal USAs käisime, siis ta kurtis, et igatseb koduseid ahjusid.
Mis mulje jäi Justini vanematele Eestist?
Nii palju ilusaid naisi. Nii palju verinoori rasedaid ja emmesid. Piim oli kummalise kilekoti sees, kõikjal lendasid kummalised putukad (kärbsed) ja Tallinn-Tartu maantee oli... No Tallinn-Tartu maantee ja selle „liikluskultuur" võtab mind ennast ka sõnatuks, iga kord kui sellel sõitma pean.
Miks Su abikaasa Eestis ei esine? (Epp Petrone mees on lisaks oma põhitööle muusik, luues oma laulud ise.)
Meil on pärast Eestisse kolimist kogu aeg nii kiire olnud. Nüüd just rääkisime sellest, et Justin tahab Tartus leida koha, kus korrapäraselt esinema hakata, nii nagu ta seda muidu New Yorgis ja Long Islandil teatud kõrtsides-klubides tegi.
Tema kui muusiku kodukülg on www.giustinopetrone.com.
Milline on Teie lemmikriik neist arvukatest, mida Te külastanud? Ja millisesse enam iialgi tagasi ei läheks?
Ma olen absoluutselt iga kord maalt lahkunud plaaniga sinna veel tagasi minna! Eriline armastus on India. Mitte et see maa oleks ideaalne. Aga mingisuguse koduse rahu suudan ma seal leida.
Võibolla USA-s New Jersey osariigi teedel enam juunikuus ei tahaks iialgi sõita, liiga palav ja liiga masendav on see maastik.
Epp on ilmselt tark küll. Sest tavaarvamusele tuginedes: loll ta ju olla ei saa - on silmatorkavalt inetu naisterahvas teine.
Ma ei arvagi, et ma väga ilus oleksin. Kui peaks valima, siis oleksingi pigem kole ja tark kui ilus ja loll.
Kas kala sööd?
Ma ei söö suurt rasvast kala, sest seal on elavhõbedasisaldus liiga suur, maailmameri on reostunud... (Mõelge sellele, et kõik on kõigega seotud, enne kui patareidega asju ostate või kasutatud patareid, suured elavõbedapommid, tavaprügisse pillute). Väikeseid kalakesi söön küll.
Kas sa plaanid kunagi veel õpetama hakata?
See oli energiarikas ja inspireeriv aeg, kui ma ülikoolis praktilist ajakirjandust ja loovkirjutamist õpetasin. Aga kõik taandub jälle samale - harvendada, keskenduda. Kõike ei jõua.
Mis mulje jätsid Ameerikas elades mustanahalised? Kuidas valged ja mustad USA-s omavahel läbi saavad?
Valged ja mustad elavad eraldi elusid eraldi linnaosades, on muidugi kohti, kus need elud kokku puutuvad, näiteks metroos. Ja ärge imestage, kui te mustade räägitavast eeboni-inglise keelest aru ei saa. Isegi mu valge ameeriklasest mees ei saa sellest aru. Vahepeal olla jutuks olnud, et peaks mustade slängi koolitundides õpetama, et võõrandumist vähendada.
Muide, loen praegu väga huvitavat raamatut, mis avab USA rassivalude tagamaid, musta mehe seisukohalt. See on presidendikandidaadi Barack Obama „Dreams of My Father". Soovitan!
Kas USA meeldib riigina rohkem kui Eesti?
Mulle meeldivad mõlemad riigid ja ma näen mõlemas miinuseid, need on mu kaks kodumaad.
Nädala küsimus lõpetab Epu intervjuu!
Aäää, miz zu blogggi on ziiz?
Aktiivsed on praegu
http://eppppp.tahvel.info - Epp ise
www.annajamarta.blogspot.com - Epu lapsed
www.vanadlood.blogspot.com - Epu suguvõsablogi
Samal teemal
| 26.01.2008 | Online-intervjuu: küsimusi ootab blogija ja kirjastaja Epp Petrone (130) |
