Mul, jalutul, soovitati karkudega vanni ronida! Eks proovige järele! (72)
Rongiõnnetuse tagajärjel mõlemast jalast ilma jäänud Laine Valli pidi invaliidsuse tõendamiseks kohtusse pöörduma. "Ja võitsin!" rõõmustab naine, kelle puudeastme tõmbas ekspertkomisjon mullu keskmiseks – ta nimelt olevat sellega juba kohanenud.
Tapa liikumispuuetega inimeste ühingu esimees, elurõõmus ja aktiivne Laine Valli (68) on aastaid saatusekaaslasi aidanud. "Inimesed ei tea ju seadusi ja osa seadustest polegi nagu inimeste jaoks tehtud," rõhutab naine, kes nüüd ise ametnike seatud hammasrataste vahele sattus.
Imeline tervenemine
Õigluse jaluleseadmiseks võttis ta ette kohtutee, kuna ei nõustunud oma "imelise tervenemisega" – 60 aastat jalaproteese kandnud
Valli raske puue määrati mullu suvel Virumaa pensioniameti ekspertiisikomisjoni otsusega keskmiseks. Tema toetus kahanes puudeastme muutmisel 420-lt kroonilt 200-le, lisaks kaotas ta õiguse hooldajatoetusele.
15. oktoobril rahuldaski Tartu halduskohus Valli kaebuse. "See summa pole suur ja ma ei läinudki tegelikult mitte raha pärast edasi kaebama," selgitab Valli. "Tean seitset inimest, kel on jalad sama kõrgelt ära, ja neil on kõigil raske puue. Ja mina järsku kohanesin? Peab ju ikkagi igas Eestimaa nurgas üks seadus kehtima. Aga nüüd tuli välja, et seda tõlgendatakse igas nurgas isemoodi," räägib ta. "Käin proteesidega. Siiani on mul kogu aeg olnud raske puue. 2000. aastal määrati raske, 2003. aastal, ja siis järsku 2006. aastal võeti ära – et olen kohanenud ja saavat ise kõigega hakkama."
Põhjendused, miks oli vaja tema puudeastet muuta, kõlasid Valli sõnul üsna absurdselt.
"On ju väga palju asju, millega ma ei saa hakkama. Pealegi pole mul kõrval enam kedagi, kes aitaks – elukaaslane on surnud, õdesid-vendi pole. Vaid 95aastane isa, kes elab Tallinnas," räägib ta. "Ütlesin komisjonis, et näiteks vanni minemisega ma ise hakkama ei saa. Imestati, et kuidas nii, ja soovitati mul selleks karkusid kasutada. Eks proovige jalutuna, vaid karkude abil vanni minna! Kui trepil on käsipuu, siis pole mul liikumisega probleeme, aga kui pole – ja tasakaalu ma ei hoia –, siis on see abita võimatu."
Valli ei saa astuda ka rongile, sest kaotab tasakaalu. "Proteesid on mul küll ja olen nendega tõesti kohanenud, aga need pole ju ikkagi oma jalad. Puid tuppa ma tuua ei saa, keldrisse minna ei saa... Hooldaja aga on ette nähtud vaid raske puudega inimesele."
Puue ei kao vananedes
Enne närvesöövat kohtuteed proovis Valli ekspertiisikomisjoni otsust muuta sotsiaalkindlustusameti juures asuvas vaidluskomisjonis. Seal toodi muu hulgas põhjenduseks perearsti arvamus, et pärast seda, kui ta kaotas kaalus 12 kilo, olevat tema probleemid lahenenud. Valli selgitab, et ta võttis tõesti pärast elukaaslase surma mitu kilo maha, kuid nüüd on sama kaal tagasi.
"Tegelikult, mida vanemaks saad, seda rohkem tuleb hädasid juurde, kuid ei huvitanud see kedagi," tõdeb Valli. "Aga ehk nad otsustavad selle järgi, kuidas ma tänaval liigun. Ja asfaldil käin tõesti nii, et ei saa arugi, et proteesid on. Ja mul on päris hea meel selle üle."
Kohtuvõit tuli Valli sõnul tänu sellele, et Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu juristiharidusega president
Ants Leemets teda aitas. Ja tasuta.
Samal teemal
| 23.10.2007 | Edasikaebamine otsustamata (4) |
| 23.10.2007 | Mis juhtus Laine Valliga? (2) |
