Kodanikud saavad sillutada teed infoni

Tarmu Tammerk

Küllap on lugejate seas palju neid, kes on nõutult seisnud ametiasutuse ukse taga, sest mingi teid huvitav paber jäi saamata. Või olete ametnikult telefonitsi kuulnud sooja soovitust: "Ärge segage meid tööd tegemast!"

Valitsuse poolt ette valmistatav avaliku informatsiooni seadus peaks tagama, et kodaniku juurdepääs ametlikule informatsioonile ei põrka enam selliste takistuste otsa.

Ametiasutuste pudelikaelad

Et infole ligipääsu seaduse eelnõu käekäik kodanikele korda läheb, paistab silma vastukajadest, mida Ajalehtede Liit on saanud vastuseks infovabaduse ankeedi avaldamisele oma interneti koduleheküljel. Seal kutsutakse kodanikke üles esitama oma tähelepanekuid info kättesaadavuse kohta riigiorganitest ja kohalikest omavalitsustest. Kogutud ettepanekud edastab Ajalehtede Liit siseministeeriumile, kus praegu informatsiooniseaduse eelnõu kirjutatakse.

Ankeedis palutakse kirjeldada, missuguses ametkonnas (näiteks ministeerium, kohus, hooneregister, vallavalitsus jne) on tekkinud probleem info saamisega ning kuidas olukorda muuta. Ettepanekuid võib Ajalehtede Liitu saata ka tavalise posti teel hiljemalt 17. augustil, sest siis soovib Ajalehtede Liit need sisseministeeriumile edastada.

Üleskutse tegemisest möödunud esimese nädala jooksul on infohuvilised kodanikud juhtinud tähelepanu mitmele tüüpilisele "pudelikaelale", kuhu info kinni jääb. Miks ei saa teada kohaliku omavalitsuse töötajate palku ja preemiaid? Missugune on info väljastamise kord asutusest (tihti jooksutatakse inimesi ühest kohast teise)? Milline on valitsuse seaduseelnõude avalikustamise kord? Täpselt tuleb sätestada, mis on ametkondlik info (tihti venib see mõiste kummipaelana). Tuleb avalikustada konkursside tulemused kohaliku omavalitsuse raha paigutamise kohta pankades. Riigikogu ja kohalike volikogude eelnõud internetti! (Seda ettepanekut on näiteks Riigikogule juba varemgi tehtud.)

Mitmed ettepanekud puudutavad elektronposti. Pakutakse välja, et seaduses tuleb elektronpost seadustada kui info pärimise viis, millele tuleb vastata samuti kui tavalise postiga laekunud kirjale. Praeguses Eestis on e-post küll veel ebakindel suhtlusviis. Ta töötab vaid püsipartneritega, st inimestega, kelle kohta sa tead, et ta oma arvuti postkasti vaatab ja e-posti valdab. Paljudel juhtudel on e-posti saatmine nagu oma sõnumi musta auku läkitamine (näiteks on haridusministeerium väga edumeelselt avaldanud "Riigitelefoni teatmikus" ka oma e-posti aadressid, kuid vastuse saamine pole lihtne).

Õnnetu riigisaladuse seadus

Infoseaduse loomisel tuleks kindlasti õppida sellest, mis juhtus õnnetu riigisaladuse seadusega. Õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli tegi sellele hävitavat kriitikat ning kuulutas kevadel seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks. Üks oluline etteheide oli liiga suur suvaline õigus, mis oli ametnikele info salastamisel jäetud.

Riigikogu põhiseaduskomisjon võttis ette seaduse põhjaliku lappimise ja on oma parandused nüüd esitanud Riigikogule, kus need sügisel arutlusele tulevad.

Riigisaladuse seadus on seega kuulutatud liigselt infovabadust pärssivaks. Avaliku informatsiooni seaduse loomine annab aga võimaluse muuta uuendatud riigisaladuse seadus üheks peatükiks valmivast infoseadusest.

Sellise ühendamisettepaneku on teinud Ole Espersen, Läänemeremaade Nõukogu demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste volinik. Oma spetsiaalses infoseaduste ülevaates, mis käsitleb kõiki 10 Läänemere äärset riiki, soovitab Espersen muuta riigisaladuste seadused osaks infoseadustest.

"Üldiselt võttes peaksid Läänemeremaade Nõukogu liikmesmaad hoiduma sellest, et nad reguleerivad juurdepääsu ametlikule informatsioonile vaid saladuste seadustega, sest need seadused kipuvad mõjuma negatiivselt informatsioonivabaduse realiseerimisele," kirjutab Espersen, lisades, et saladuste seadused "võib muuta infoseaduste täiendavateks nimekirjadeks või lisadeks".

Palju maksab avalik informatsioon?

Kui on vaja riidu minna ja vaielda, rääkigem rahast. Suur debatt seisabki ees selle üle, kui palju avaliku informatsiooni saamise eest maksta tuleks, ja kas üldse. Peetakse ju ametiasutusi üleval ei millegi muu kui maksumaksja raha eest. Enamikus maades siiski teatud tasu võetakse (näiteks koopiate tegemise eest), kuid see peab olema kindlalt fikseeritud ning ei tohi inimestele üle jõu käia.

Mõnel pool on sisse seatud eri kategooriad: kõige rohkem maksab äriklient, siis eraisik ja kõige vähem (või tasuta) ajakirjandus ning mittetulundussektor. Selline segasüsteem võimaldab aga palju pettust ning ei ole osutunud eriti otstarbekaks.

Infoseadus peaks aitama ka tagada, et avaliku info kinnihoidjate käsi käiks halvemini kui riigisaladuste seadus seda ette näeb. Saladuste seadus nimelt määrab mitu korda karmimad karistused nendele, kes mingi riigisaladuse avalikkuse ette toovad. Info varjajad pääsevad aga sootuks kergemini.

Autor on Ajalehtede Liidu tegevdirektor