Poseerisin FHMi kaanel oma raamatu nimel! (75)
"Küsisin kirjastaja käest, milline tuleb raamatu tiraaž. Tema ütles, et kui lähed Kroonikasse, siis tuleb rohkem, ja kui ei lähe, tuleb vähem.
Siis ma leidsingi, et see asi tuleks suurelt ette võtta – et võimalikult palju inimesi saaks teada: Tuil tuli välja raamat," meenutab laulmist õppinud kirjaneitsi Tui Hirv, miks ta ajakirja FHM kaanel poseerima nõustus.
Pooled eestlased teavad Tui Hirve luuletaja Indrek Hirve tütrena. Teine pool eestlastest teab teda kui lauljat – esines ta ju aastaid tagasi isegi eurolauluvõistlusel. Pärast seda teatas aga tollal alles nooruke 16aastane Tui kindlalt, et tahab õppida hoopis klassikalist laulu.
"Kuna ma olen modelli kohta lühike ja paks – 1.68 pikk ja vööümbermõõt pole 63, vaid 68 –, siis tulebki käia teistest ustest," naerab Tui.
"Kui on vaja ikka hädasti edevust rahuldada ja tahad seda teha kvaliteetselt, siis tuleb vastav kohtlemine kuidagi teistmoodi välja teenida."
Ja ta teeniski: andis seni tehtule lisaks hiljaaegu välja debüütromaani "Tähe tänav".
Tui esikromaan räägib ühest ellu ja klassikalise muusika maailma astuvast neiust. Just selle tõttu peetakse raamatut esimese hooga päevikuks või suisa Tui nooruspõlveheietusteks. Nii see aga ei ole, selgitab autor. Selge, et peategelane on kõigi nende seitsme aasta jooksul koos autoriga arenenud, kuid tegu on siiski fiktsiooniga, ilukirjandusega.
"Mulle oli selle kirjutamine teraapia, mäng," ütleb Tui, et ei kavatsenud alguses sugugi romaani kirjutada.
Mis raamat see "Tähe tänav" siis ikkagi on? Mälestusteraamat?
"Kas mälestusteraamat tähendab seda, et kõik on toimunud nii, nagu raamatus kirjas on? Ei, seda ei ole see kaugeltki!
Minu pianistist sõbranna, ligi 40, ütles selle kohta tabavalt: lased unistused pika rihma otsa ja vaatad, kuhu nad lähevad.
Umbes midagi sellist see ongi olnud. Vist pool lehekülge on niisugust, mis on sõna-sõnalt elust maha kirjutatud."
Kuidas selle raamatu kirjutamise idee üldse tekkis? Tekst hakkas peas keerlema?
"Tekst ei hakanud peas keerlema. (Naerab.) See oli nii, et ma hakkasin põhikooli lõpetama ja põhikooli lõpumeeleolu oli selline: mis meist kõigist nüüd saab, kes me kümne aasta pärast oleme...
Siis ma ühel päeval (või ööl) istusin maha ja hakkasin kirjutama.
Ega ma enne valmis ei mõelnud, mida ma kirjutan – ma lihtsalt hakkasin kirjutama. Et eks siis näe, mis välja tuleb."
Mingil hetkel pidi ju siiski kõik vormuma alguse ja lõpuga asjaks? Niimoodi kirjutades võib juhtuda, et lõppu ei tulegi...
"Tead, see oht oli tõesti, et lõppu ei tulegi. Aga siis Epp (Petrone, kirjastaja – toim) ütles: "Nii, nüüd ma kolisin Tartusse ja ma annan su raamatu välja."
No hea küll, mõtlesin, eks ma siis lõpetan ta kuidagi ära. Pidin kriitilise pilguga üle lugema, mis ma seni olin kirjutanud, ja välja mõtlema, kuidas see võiks lõppeda. Tükk aega olin kahtleval seisukohal, kas see üldse välja anda või mitte..."
Kuidas sa end nüüd tunned?
"Natuke paha tunne on. Mul on tunne, et ma võib-olla teen inimestele liiga. Nii neile, kes loevad ja pole sellega seotud, kui ka neile, kes loevad ja on sellega seotud. Kõik saavad kuidagi pahaseks, ilma et ma oleksin seda tahtnud. Kui ma tegin selle raamatu poes esimest korda lahti, siis ma mõtlesin: issand, milline naistekas! Hakkasin seda kirjutama, kui olin 15. Ma olen seda peategelast seitse miljonit korda ümber kirjutanud.
Ümberkirjutamine oli mulle täiesti vabatahtlik, hästi oluline ja salajane töö. Ma ei võtnud seda üldse niimoodi, et ma kirjutan raamatut ja annan selle pärast välja. Nüüd inimesed loevad ja vaatavad, et ahah, selline ta ongi! Appi, milline ülbur ja pole kooli lõpust saati üldse paremaks läinud!"
Kirjutad sa ilukirjandust ka edaspidi?
"Ei kirjuta tingimata – ega ma ei tooda seda. Ei ole nii, et ma hakkan otsast pihta, et nüüd on vaja midagi valmis saada. Nii ma toodan muide kampsuneid. Aga kirjandusega ma ootan – just sellepärast, et järgmine tükk tuleks absoluutselt teistsugune. Ega ma ennast nüüdki tegevkirjanikuks pea ja kuhugi liitu astuma ei hakka."
Samal teemal
| 26.09.2007 | Tui Hirv: "Laulmisega ootan nüüd natuke!" |
