Me ei näljuta lapsi! Me ei piina neid! Andke meile meie lapsed tagasi! (192)

EMA OOTAB: Noor ema muretseb ja ootab koju oma kolme last, kelle ametnikud turvakodusse viisid. Praegu on emale silmarõõmuks nelja-aastased kaksikud.

http://s.ohtuleht.ee/multimedia/images/000074/d7770a67-2258-4588-9449-dc0c9777f54c_386.jpg

EMA OOTAB: Noor ema muretseb ja ootab koju oma kolme last, kelle ametnikud turvakodusse viisid. Praegu on emale silmarõõmuks nelja-aastased kaksikud.

"Me ei näljuta lapsi! Me ei piina neid! Andke meile meie lapsed tagasi!" nõuavad ema-isa, kellelt võeti turvakodusse kõigepealt üks ja järgmisel päeval veel kaks last.

Eile käisid vanemad neid vaatamas. "Nad jooksid meile sülle ja tahtsid nii väga koju tulla!"

Eelmisel nädalal šokeeris avalikkust Valgamaal Sangaste vallas juhtunud väidetav lapsepiinamise ja -näljutamise lugu viielapselises peres.

"Nurgas haisev ämber, pilgeni täis pissitud-kakatud, madratsita nari, kus laps pidi kaltsude sees magama..." Nii kirjeldas Valga maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Ülla Visnapuu eelmisel nädalal SL Õhtulehele kodust türmi, kus ema ja kasuisa last näljutanud.

Poollagunenud talumaja ühest räpasest toast leidsid sotsiaaltöötaja ja politseinikud luku tagant üheksa-aastase poisikese, kes kaalus kõigest 18 kilogrammi ehk samapalju kui terve 3–4aastane laps.

Ametnik rääkis, et päevas korra oli poisile tuppa süüa viidud. Kui hästi läks, sai luider laps makarone, muidu vaid paljast kartulit. Õe ja venna väitel istunud piinatud veli kodutürmis koguni seitse nädalat jutti.

Poisike viidi otsejoones turvakodusse. Järgmisel päeval läks ametnik uuesti kohale ja siis võeti vanematelt ära piinatud poisi õde ja vendki. Pere ülejäänud lapsed – kaksikud poisid – jäid koju. Nemad on kõnealuse ema ja isa ühised lapsed, ülejäänud kolm aga ema eelmisest kooselust.

"Tuba täis rõõmu ja elu"

Selle pere elamine asub Sangaste aleviku külje all. Majas käib parajasti remont: aknad on vahetatud, maja ees laual on värvipotid, õues liivahunnik ja segumasin. Hoovis kuivab nööril lastepesu. Vaade läbi köögiakna: laual pilgeni täis tuhatoos, kuid kõik näib olevat puhas, ilus ja korras. Nagu polekski siin kodutürm... Ja kodus kedagi ei ole.

Peagi pererahvas siiski tuleb: ema ja isa ja nelja-aastased kaksikud. Isa jääb majatrepile seisma, käed risti rinnal. Ja selgitab: "Me käisime Valgas advokaadi juures ja teisi lapsi turvakodus vaatamas." Lapsed olid sel ajal naabrinaise juures.

Isa käed värisevad, kohati väriseb ta isegi üle kere. Isa teeb juhutöid, on külarahva poolt kiidetud pottsepp. Ta läidab sigareti.

"Mul on viimasel ajal närvid nii läbi," pobiseb ta. "See on täielik vale! Kedagi ei ole siin seitse nädalat kinni hoitud!"

Kasuisa tunnistab, et mõnda aega poiss koduarestis oli. Selle eest, et käis salaja keldris kaht purki mett ja natuke moosigi virutamas. Arest olevat vajalik – muidu tulevad lastest pätid ja vargad.

Aga miks uks kinni oli, kui ametnikud siin käisid?

Isa: "Ise me seda kinni ei pannud. Võib-olla teised lapsed mänguhoos panid selle kinni. Lapsed ju ikka mängivad ja hullavad."

Aga see hädapang toas?

"Pissipang oli tõesti toas. Kuid seal käisid ka teised lapsed asjal – öösel, kui häda peale tuleb, ei julge nad pimedas kempsu minna, vaid ajavad seal oma häda ära."

Peagi tuleb uksele ka ema. Murest murtud, nägu nutetud. Ema töötab kohalikus pansionaadis, käib vahetustega tööl vanainimeste eest hoolitsemas. Töö juurest kiidetakse teda kui töökat, hoolitsevat ja abivalmis inimest.

Pererahvas laseb lahkesti majja. Kaksikud lippavad mööda tube. "Ükski laps pole siin näljas olnud," kinnitab ema. Pojakesed on tõesti hea väljanägemisega, elurõõmsad ja suhtlemisaltid. "Ainult kartulit ja makarone nad küll söönud ei ole, ikka on kaste kõrval olnud."

Nuttev ema ootab lapsi koju

Toauksele, kus üheksa-aastast poissi kinni hoiti, on lapsekäega joonistatud rõõmsates värvides: "Tuba täis rõõmu ja elu". Nüüd on tuba täiesti tühi, üpris kõle, remontimata...

Isa: "Mitte kedagi ei ole siin piinatud ega näljutatud! Ju siis on külas vihavaenlasi, kes tulid meie vigu otsima ja meie peale kaebasid."

Isa kordab mitu korda, et muidugi ta armastab lapsi. Talle tulevad pisarad silma, kui nendest räägib. "Keegi ei saa väita, et ma ei armasta neid."

Eile käisid vanemad turvakodus lapsi vaatamas. "Nad olid meid nähes nii õnnelikud! Lapsed tahavad koju!" teab pereisa. Ja ütleb, et kui ta oleks tõesti halb ja kuri kasuisa, siis: "Vaevalt nad mulle niimoodi sülle jooksnud oleksid!"

Kuid kahjuks koju tulla lapsed ei saa. Nad peavad turvakodus olema. "Me saame neid ainult vaatamas käia," kurdab isa. "Õhtuti ema ja tütar muudkui helistavad teineteisele. Tütar küsib kogu aeg: "Emme, millal ma koju saan?""

Millal saab koju, pole veel teada. Ema: "Ma tahan oma lapsi koju!" Ta pühib pisarad ära. "Loodan parimat: et me saame lapsed tagasi!"

Samal teemal