Valge telk! Miks ja kellele? (3)
4. mail Kanal 2 eetris olnud režissöör Urmas E. Liivi dokumentaalfilm pronksöö Vene mässust Tallinnas jättis küsimused vastuseta. Kuid vähegi mõtleva vaataja jaoks polnud vastust vajagi.
Ta leidis selle ise. Üle pika aja jõudis ekraanile dokumentaalteos, mis ei halastanud ühegi vaataja peale ja sundis neist igaüht omaenda südametunnistusega ausasse dialoogi astuma. Miks läks nii, nagu kahel pronksööl juhtus? Kes peaks vastutama ja kui siirad me viimase viieteistkümne aasta jooksul üksteise vastu oleme olnud?
Kiiresti ja hästi tehtud
Vähem kui kuu ajaga pole tunni pikkust filmi lihtne kokku panna. Liiati kui tegemist on päevapoliitilise stsenaariumiga ja olukorraga, kus valitsuse kritiseerimist võidakse käsitleda peaaegu et riigivastase kuriteona. Kuid autorid ei astunud riigi vastu. Nad ei astunud valitsuse vastu. Aga nad ei andnud ka armu ei presidendile ega peaministrile. Kaamera näitas riigijuhte täpselt niisugustena, nagu nad tegelikult on.
Kummalgi neist polnud rahvale midagi öelda. Ei president Ilvesel, kelle puhul kasutati pärast märuliööd kiiruga tehtud avaldust, millest ta muuga kui Tallinna tänavail laamendanud noorte kurjategijaiks nimetamisega meelde ei jäänud. Ega ka peaminister Ansipil, kes filmi tarvis küll värske intervjuu oli andnud, kuid midagi uut peale viimaste nädalate standardväljendite hauatähise kohta välja ei püüdnud pakkuda.
Märksa siiramana tundusid venelaste liidrid ja rahva seast nopitud hüüdlaused ning intervjuud. Venelased rääkisid filmis vahetult ning südamest, meie ametimehed ja politseinikud aga otsitud valvelausetega ning kiretult. Haruldaselt, justkui sõltumatu eksperdina esines ameeriklannast filmitegija, kes ei suutnud kuidagi mõista, miks rahvale eelnevalt ei selgitatud, mis 26. aprilli õhtul Tõnismäel juhtuma pidi.
Tõepoolest, miks olid Tallinna toodud politseijõud kogu Eestist, kui keegi polnud avalikkusele nende saabumise põhjust selgitanud? Kas tõesti tuldi vaid ühte monumenti kaitsma? Kuid kelle eest? Kas vene marurahvuslaste või eesti rahvuslaste eest?
Kaamera on alati siiras
Videokassett, mis pärast võtet operaatori käest režissööri montaažilauale rändab, on halastamatu ajalooline dokument. Ta ei valeta kunagi, kui teda tegijate poolt selleks sunnitud pole. Nii veendus ka selle filmi vaataja, kui kaadrid ta möödunud aasta 9. mai võidupüha sündmuste keerisesse viisid, et pronksisõda puhkes just mõnest järelemõtlematust sammust ja sihilikust solvangut kaasmaalaste aadressil.
Mõistan minagi, et Eesti lipuga peab saama igal pool riigis takistamatult ringi käia ja teda peavad austama kõik siin elavad inimesed. Kuid ma ei saa siiani aru, ja filmis kerkis küsimus taas, miks peab meie kõigi jaoks püha lipuga minema õrritama vene sõjaveterane just sel ajal, kui nad nende jaoks püha ausamba juures oma võidu aastapäeva tähistavad.
Kaameral on karm silm. Suures plaanis näitas ta transpordiametiühingu oranžis jopes eestlase jõulist müksu venelaste ühe liidri ribide vahele. Õnneks suutis viimane rahulikku meelt säilitada, muidu oleks suuremaks kakluseks läinud juba ammu enne valge telgi püsti panemist.
Filmi vaatamisel ei jää kahtlust, et just seesama telk tõi venelaste massid Tõnismäele. Inimesi saabus sadade kaupa. Õhtu algul näeme kaadris mitte verinoori, kes hiljem kesklinna segi peksid, vaid tavalisi keskealisi linnakodanikke. Vaade, mis neile avanes, külvas hinge kahtlusi. Keegi ei teadnud, mida oodata. Telk, mis pidi väljakaevamiste tarvis vaid trollipeatusse maetud sõjameeste haudu katma, varjas nüüd ka pronkssõduri enda. Pilt ei klappinud kokku peaministri eelneva lubadusega, et enne 9. maid pronksmeest keegi ei puuduta.
Filmis on meisterlikult mängitud välja minutitega kasvav pinge, kiired muutused rahvahulga ja politsei käitumises ning lõpuks negatiivse energia kriitilise massi ületanud plahvatus...
Lõhkumisest hullunud noorte suust kuuleb vaataja hirmuäratavaid sajatusi: meile sülitati hinge, maksame kätte, see öö jääb sajandeiks meelde, te veel kahetsete! Üks noormees üritab eesti keeli selgitada, et venelaste mõõt sai täis, tütarlaps räägib kodakondsuseta ja passita rahvast…
Peipsiäärselt surnuaialt alanud film lõpeb sama sümboolselt pealinna sõjaväekalmistul. Üha kasvav lilledemägi on pronksmehe saapad juba endasse peitnud. Oskuslikult valitud taustamuusika, mis ekraaniteose kestel on ulatunud Mihhail Glinka «Fantaasiavalsist» kuni Lev Leštšenko võidupäevalauluni, süvendab hetke mõju. Rahvast tuleb ja tuleb. Taustal vurisevad kümnete telejaamade kaamerad. Pronkssõdur pole iial olnud nii kuulus kui täna, viiskümmend kaks aastat pärast maailma suurimat sõda. On siis nüüd see sõda eestlaste jaoks lõppenud?
