Tunnen end vägistatuna (246)
Mõnel hetkel nagu ei usugi, et see kõik võis aset leida siin, meie sünnimaal. Siis meenutab end purustatud vitriini või kildudeks taotud bussipeatusesirmi kaudu karm reaalsus.
Ei, kahjuks polnud see lõppematu õudus mingi võigas uni, vaid ilmsi aset leidnud tõelisus.
Nägin seda osa sellest põrgust koduaknast, kartsin hoovi pargitud auto pärast. Teise silmaga jälgisin televiisorit, lülitasin pidevalt kanaleid ümber. Veel kuulasin raadiot, kruttisin skaalanuppu ühelt jaamalt teisele. Kõige koledama transvaali ajal kuulasin politsei teateid, et olukord on kontrolli all. Mind jahmatas see vale. Mina aknast ühtegi korravalvurit Endla tänaval ei märganud, marodöörid tegutsesid. Seejärel sõitsin jalgrattaga läbi teisedki lahingukohad, siin ja seal hakkas politseinikke silma, tundus, et nende taktika seisnes ainult rühma- või siis spaleeritegutsemises.
Tunnen end solvatuna ja rüvetatuna, otsekui oleks mind vägistatud.Ja pole sugugi välistatud, et see kõik kordub. Pikapeale harjub äragi, muutub ehk harjunuks, varsti ehk plahvatavad pommid nagu Põhja-Iirimaal ja Iisraelis.
Siiski, Eesti meedia tervikuna jättis hea mulje, tundsin sisimas uhkust, et poolteist aastakümmet sõnavabadust on kasvatanud põlvkonna ajakirjanikke, kes ka kõige koledamas olukorras oma kohustusega ühiskonda informeerida toime tulevad. Vene kanalid paiskasid ja paiskavad eetrisse nimme sihilikku, massiivset valet, mille eesmärgiks ei ole muud kui õli tulle valamine.
Kas oleks võimalik võtta mõni neist rahvusliku vaenu õhutamise pärast vastutusele?
Kes provotseeris?
Me võime ükskõik kui kaugele ajalukku kaevuda, võime sealt leida meile tehtud kisendavat ülekohut, ainult et milleks me seda kasutame? Me peame teadma, et me jääme igavesti Venemaa naabriks ning Venemaa jääb igavesti selliseks, nagu ta on – suurriigiks, kelle rahvast paljude meeli on pimestanud suurriiklus. Me peame omaks võtma kurva tõdemuse, et eales ei korva Venemaa meile tehtud ülekohut.
See on paratamatus, mida muuta ei ole meie võimuses. Nagu seegi, et meie ajaloolisel territooriumil elab 350 000 mitte-eestlast, kes jäävad siia sama kauaks kui meiegi. Just sellistele postulaatidele tuleb ehitada nii naabrus- kui ka sisepoliitika.
Kas aga meie peaminister on täielikult kaotanud aja- ja kohataju? Tema rajas pronkssõdurile oma valimiskampaania, õhutas tõotusega see ära viia rahvuslust ja kogus rekordilised 22 500 häält, seda suures osas Lasnamäe ringkonnas, kus eestlased tunnevad eriti, kuidas meid vaata et välja süüakse ning kus me peame oma kodumaad jagama nendega, kelle juured on mujal. Ega midagi, osavasti rihitud mäng. Ainult et kelle huvides?
Esmalt iseenda ja teisalt ebasõbralike naabrite huvides, nende huvides, kes ikka veel üritavad revanši deržaava lagunemise pärast.
Boriss Jeltsin oli kõige Eesti-sõbralikum Vene valitseja üle aegade, ja nüüd on ta läinud. Rahu tema hingele ja põrmule, kahju, et meil ei taibatud talle kõrget aumärki anda, nagu seda tegid lätlased.
Aga juba enne Jeltsini lahkumist oli Kreml teinud pöörde, ja rahutused Eestis on vesi deržaavaliku poliitika veskile. Vähe valimiskampaaniast! Pärast salakavalat triumfi jätkas Ansip eneseimetlemist, mõtlemata hetkekski, millega see sabakergitamine võiks lõppeda. Kas tõesti on raske mõista, et igasugune venelikkuse haavamine üksnes kergendab nende vaeva, kes tahavad siin näha mässe ja märatsemisi?
Nii või teisiti on kunagi oma vanuse kohta kõrgel positsioonil olnud Kremli-meelne kommunist Ansip toonud taas tulest välja kastaneid Venemaa jaoks. Esimese märatsemisöö järel viidi pronkssõdur vastupidiselt kõigile lubadustele hoopiski minema, põhjendades seda vajadusega tagada hauarahu. Pole olnud valelikumat ja ebaloogilisemat argumenti, ja selle esitas kaitseminister Jaak Aaviksoo, kes veel äsja oli rahvusülikooli rektor.
Kirjutasin siin lehes pool aastat tagasi, et kokkukäimine Tõnismäel on teatud rahva rituaal-liturgia, kuhu teisemeelsel pole viisakas oma nina toppida, kuigi mõned asjad seal kahtlemata riivavad meie hinge.
Kui moslem oma vaiba lahti rullib ja asub palvetama näiteks Eesti Rahva Muuseumi ees, siis me läheme temast vaikides mööda, mis sest, et tema tegemine tundub veidi kentsakas.
Rituaalitsemine Rahvusraamatukogu ees on kahtlemata mõrum pill, ent peaministri ja valitsuse ülesanne oleks olnud rahu kuulutada, mitte meeli kuumaks kütta.
Küsigem veel: kelle huvides on tegutsetud?
Ideoloogiad ja programmid
Kui meenutaks, et Reformierakonna ideoloogia on rajatud ettevõtlussõbraliku keskkonna loomisele. Kas keegi teab mõnda teist majandusliberaali peale Ansipi, kes õhutaks natsionalismi?
Nüüd on neid tekkinud. Lootsin, et ehk heidetakse Ansip partei «generalnaja linijale» vastutöötamise pärast erakonnast välja, aga ei.
Parteisisestele rivaalidele pole andnud rahu erakonna esimehe kuulsuseloorberid ning nemadki on asunud rahvuslust üles kütma.
Isegi muidu tasukaalukas ja kiiduväärt diplomaatilise väljendusoskusega välisminister Urmas Paetki on komistanud emotsionaalsusele, mis olukorra mahajahutamise asemel ainult õhutavad kirgi.
Ehk meenutaks, et meile tuleb kasuks õitsev Venemaa, nagu Prantsusmaale tuleb kasuks õitsev Saksamaa ja Saksamaale õitsev Prantsusmaa, hoolimata sellest, et mitmesaja-aastasest vaenust nende riikide vahel on jäänud mõndagi tasumata, õiglus pole kunagi täielikult võidutsenud. Vahest katkestavad rahastajad Reformierakonna finantseerimise? On ju tehtud kõik vastupidiselt programmile.
Sotsiaaldemokraatiagi on mitterahvuslik maailmavaade. Kuidas see oligi? «Kunstil, naisel ja töölisklassil ei ole isamaad, nad kuuluvad meile kõigile, nad kuuluvad kõikidele aegadele.»
Eesti sotsiaaldemokraadid esinevad aga rahvuslastena, seda võib kuulda siseministri, rahandusministri ja presidendigi suust.
Olid ju sotsiaaldemokraadid hoopiski pronkssõduri teisaldamise vastu, nüüd on asunud öist ja salajast äraviimist pooldama, nõnda on nemadki kahekeelsed, parajaks koalitsioonikaaslasteks reformeritele.
Meie ei venestunud nõukogude ajal, aga me ei ole sellest midagi õppinud, nüüd nõuame ümberrahvustumist ja oma müütidele seljapööramist oma teistest rahvustest kaasmaalastelt. Mida tugevamini meid deržaava rõhus, seda rohkem jäime eestlasteks. Ja isegi sellest ei ole me õppinud, et mida rohkem me venelasi haavame, seda võimatumaks muutub integratsioon.
Muide, näiteks Egiptusel on õnnestunud oma lähisajaloo eripära selgitada, ja see on aktsepteeritud kõigi poolt. Teatavasti tegutsesid nooregiptlaste inglastevastased partisanisalgad Teises maailmasõjas saksa ohvitseride juhendamisel, ikka skeemi järgi, et minu vaenlase vaenlane on minu sõber. Hitleri-meelne Gamal Abdel Nasser sai koguni Nõukogude Liidu kangelaseks, Nikita Hruštšov isiklikult riputas kangelase Kuldtähe talle rinda.
Sama hästi, kui Nasser sai läbi Moskvaga, sai tema järglane Anvar Sadat läbi Londoni, Washingtoni ja Pariisiga ning Sadati järglane Hosni Mubarak isegi Jeruusalemmaga. Aga kõik nad sõdisid Hitleri poolel. On võimalik, et meiegi ajaloo eripära oleks aktsepteeritud, ent seda ainult ühel tingimusel – kui me aktsepteerime ise teise poole ajaloo eripära.
Me peame endale aru andma, et vähe on riike ja mittesaksakeelseid rahvaid, kes tervitasid 1937.–1941. aastal Hitlerit kui vabastajat. Sama vähe on rahvaid, kes Punaarmee Läände-liikumises 1944–1945 okupeerimisaktsiooni näevad.
Aga Ansip on käitunud nõnda, nagu oleks meie erandlikkus kõigile arusaadav, eriti veel punaarmeelastele endile.
Ansip külvas tuult ja lõikas tormi. Sajad miljonid, mis tuleb maksta riigieelarvest märatsemiskahjude hüvitamiseks, tuleks kanda peaministri ja Reformierakonna valimiskampaania kuludesse.
Mis saab edasi?
Juba on nenditud, et me ei saa enam kunagi elada selles riigis, kus me elasime nädal tagasi.
Selge, pronkssõdurit tagasi panna ei saa, ehkki just Ansipi pärast oleks vaja seda teha.
Ometi on meie rahvuse au kallim kui peaministri üle laipade minekuga saavutatud karjääriplussid.
Me peame tõdema, et kõik, mis tehti integratsiooni nimel, oli mittemidagitegemine, kõik, mis sellest räägiti, oli tühijutt. Umbes nagu teaduslik kommunism nõukogudeaegses ülikoolis.
Viieteistkümne aasta jooksul ei suudetud käima panna isegi venekeelset telekanalit, aga nõuti inimestelt keeleeksamite sooritamist.
Kui lihtne oleks olnud osta Venemaalt filme, neile eestikeelsed subtiitrid alla panna ning neid siis tolles kanalis näidata. Peale selle kanda veel üle hokit ja jalgpalli ning sekka lugeda ilma aktsendita eestimeelseid päevauudiseid.
Siin ja seal aiman ma kättemaksukavatsust, seda isegi presidendikõne ridade vahelt.
Juba kuulutame kõik kurjategijateks, kuigi kohut pole peetud. Juba ähvardame väljasaatmisega.
Tuleme tagasi Saksamaa ja Prantsusmaa juurde. Rahu toob ainult andestus. Aga mida näeme meie? Süütamisel on uus sõda, venelaste alistamisega hättajäänud on nüüd ülepeakaela tormanud Savisaare kallale.
Kes see ütles, et iga sõda on eelkõige kodusõda? Igatahes oli tal õigus. Ükskord tuleks katkestada kättemaksmiste ahel, muidu töötab see igavesti. Aga seda tarkust meile veel jagunud ei ole.
