Nüüd on see siis ikkagi juhtunud (72)
Eestlasi siiani iseloomustanud kaine meel ja tasakaalukus on mõranenud.
Keda segas pronkssõdur?
Seisis seal viisteist iseseisvusaastat ja võinuks seista edasi. Kellegi pihta ta ei tulistanud, kedagi ei ähvardanud.
Kuid lähenesid valimised, ja üks endine komsomolitöötaja, soovides näidata end pühamana Rooma paavstist, teatas, et kui rahvas valib tema, demonteerib ta ausamba.
Küllap oli ta ise ka ehmunud, kui ta tõesti valimised võitis. Mida teha?
Valimislubadusi tuleb täita – ja korraldus anti.
Kannatlikud venelased
Mis edasi juhtus, seda polnud raske ette näha.
Inimeste kannatusel on piir.
Siinsed venelased on üpris rahulikult talunud mõnitusi ja ebameeldivusi, mis neile pärast NSV Liidu lagunemist osaks on saanud. Jah, nad on kurtnud, on rääkinud sõnavabadust kasutades oma muredest, on nimetanud seda ülekohtuks – kuid nad pole kordagi kasutanud vägivalda.
Muide, seda ei kasutanud ka NSV Liit meie suhtes, kogu perestroika jooksul ei valatud tilkagi eesti verd, ehkki mehi, automaadid pihus, selleks jätkus. Gorbatšov kinkis meile vabaduse ja Jeltsin iseseisvuse – kuid millega vastasime meie? Hakkasime kohe kõiki jaotama kodanikeks ja mittekodanikeks, kiusama neid, kelle keeleoskus soovida jättis.
Ja sellest hoolimata oli kõik kuni eilseni rahulik. Selle nimel, et nad saaksid jätkata siin oma väljakujunenud, suuresti eestistunud elulaadi, neelasid venelased alla kõik solvangud. Eriti viimastel aastatel, kui majanduslik seis paranes, paistis, et meid ei oota ees dramaatilised sündmused. Noorem põlvkond kohanes juba päris hästi uue olukorraga, paljud leidsid oma koha meie riigis, ja kes ei leidnud, valis tööks või õppimiseks mõne teise Euroopa maa.
Selle kõigega on tänaseks hambad.
Me ületasime piiri – piiri, mida venelased taluda ei suutnud.
Igal rahval on midagi väga kallist, mille nimel ta on valmis kui mitte kõigeks, siis väga paljuks.
Küüniline valitsus
Siinsetele venelastele oli selleks pronkssõdur kui viimases sõjas tohutute ohvritega saavutatud võidu sümbol.
Et seda ei taibanud lihteestlased, võib mõista. Me pole kunagi eriti hiilanud empaatiaga.
Kuid et see tuli üllatusena valitsusele, näitab meie poliitikute rumalust – või väga suurt küünilisust. Küünilisust, mille taga võib seista ainult üks kahest – kas veel üks katse venelased Eestist välja tõrjuda, või soov teenida kannuseid USA ees, kelle peaeesmärk näib praegu olevat tekitada Venemaa ümber aktiivne vaenulike riikide vöönd.
Kuid see, mis vastab USA huvidele, ei vasta sootuks Eesti huvidele.
Eilsest alates vihkavad Eestit kümned tuhanded siin elavad vene noored – põlvkond, kelle elu pole lõppemas, vaid alles algab. Nad on siin ega lähe siit kuhugi, ja me peame kõik koos kuidagi edasi elama.
Võõrdumisest ja üksteise mittemõistmisest on saanud avalik vaen.
Kas meile seda oli vaja?
