Eesti sõber (2)
Eile suri Venemaa ekspresident Boriss Jeltsin. Kuigi tema elust on kirjutatud nii head kui ka halba, oli Jeltsin murrangulistel aastatel Eestile vajalik mees. Temata poleks me vist nii veretult vabaks saanud.
Tõsi, et Eesti poolt olles oli ta eelkõige Venemaa ja enda poolt, ent just tema allkiri ja heakskiit lasksid meid Vene haardest vabaks.
Jeltsini ootamatu Tallinna-tulek 1991. aasta jaanuaris, mil Lätis ja Leedus voolas veri, oli rahvusvaheline kangelastegu. Siis astus Jeltsin esimese sammu, aitamaks Eestit iseseisvaks.
Oma karjääri viimastel aastatel muutus ta Eesti suhtes kiuslikumaks, kuid seegi oli tingitud sisepoliitikast. 1999. aasta 31. detsembri erakorraline teade võimu üleandmisest Vladimir Putinile oli Jeltsini karjääri lõpuaastate loogiline jätk.
Eesti on jaganud riiklikke aurahasid paljudele riigijuhtidele, aga mitte Jeltsinile. See on mõistmatu ja piinlik. Ent poliitilistel, diplomaatilistel või isiklikel (kardeti kriitikat!?) põhjustel pole Eesti riigipead talle ordenit andnud.
Kindlasti ei tasu Jeltsinist teha eestlasest vabadusvõitlejat, kuid ta oli kindla sõna ja käitumisega naaber. Eestlased usaldasid teda ja toetusid temale. Selle eest peame olema talle tänulikud. Kindlasti rohkem kui neile läänlastele, kes on saanud Eestist ordeni, aga meie vabadusest rääkisid alles siis, kui oli kindel, et Venemaa ei pahanda…
President Ilves, vähim, mida saame nüüd teha, on langetada eestlaste nimel ta matustel pea.
