"Haigustest ei oska ma suurt midagi rääkida, olen ju nii terve inimene." (7)
Margit Rosental (32) on aina lennus. Ratastooli kiuste. "Puhkan sõpradega Peipsi ääres, sõidan Tallinna poole, pean töötama..." teatab ta telefonitsi. Reipalt ja naeruselt.
Noor naine pole päevagi kõndinud omil jalul. Ometi on ta jõudnud kaugele, näiteks lõpetanud Tartu Ülikooli sotsiaaltöötajana ja käinud aasta magistrantuuriski. Aidanud Tartus käima lükata isikliku abistaja teenust, mis teeb maailma kättesaadavamaks talle endalegi. Ja vastupidi – lubab maailmal osa saada Margiti isiksusest.
Miks on Margit ratastoolis?
Sünnitrauma tõttu. Tserebraalparalüüs võttis Margitilt liikumisvõime ja kahjustas kõnet. "Minu aju ei anna kehale päris õigeid käsklusi. Näiteks kui kavatsen võtta laualt telefoni, teeb käsi tahtmatu liigutuse," selgitab ta. Ka ärevus kajastub Margiti kehakeeles: tahtmatud liigutused sagenevad. Samuti ei ole sõbratari kinnitusel Margiti võimuses pahameelt varjata – ta hakkab siis nii-öelda vehklema ja nägusid tegema.
Tänu hoolivale perele ei tajunud Margit väiksena iial, et erineb teistest lastest. Kuigi aeg oli teine ja seda ei pandud imeks, kui puudega laps saadeti näiteks internaatkooli.
Siiski oli ta koduõppel, sest tollased koolimajad ei olnud ratastoolis liikumiseks paslikud. "Minu esimene koolipäev saabus 19aastaselt, kui astusin ülikooli – tundsin ennast esimese klassi tirtsuna. Tegelikult pääsesingi alles siis kodust välja," tunnistab ta. Alguses sõidutas Margitit kooli isa, hiljem tekkis invatakso. Ka kursusekaaslased tarisid teda koos ratastooliga nii mõnestki keerdtrepist üles-alla.
Koduseinte vahelt elu keskele
Siiski peab tegus naine kordama vana tuntud tõde: mida raskem on puue, seda keerulisem on leida tööalast rakendust. Ei aita siin oskused ega diplom.
Margit käib ka ametis – mittetulundusühingus Händikäpp, mis kasvas välja noorteklubist. Händikäpp tõi omal ajal tema ellu seltsielu, tantsupeod, reisid ja töö. Elu muutus imeliselt kirevaks! "Armusin oma tegemistesse ja seetõttu jäid magistrantuuriõpingud katki," tõdeb Margit.
Margiti pädevuses on puuetega inimestele mõeldud isikliku abistaja teenuse korraldamine Tartus. Töö on küll pigem ühiskondlik ja tasu saab vaid siis, kui õnnestub leida rahastajaid mõnele projektile. "Esimene projekt, mille kirjutamisel kaasa lõin, andis mulle kindla usu, et ma pole ainult saaja. Koos sõpradega suudan muuta maailma paremaks!" räägib Margit.
Miks on asendunud noorteklubi nimetus igavavõitu mittetulundusühinguga? "Noored liikmed on jõudnud keskikka – üle kolmekümne," muheleb Margit.
Margit ja keskiga? Tõele au andes – naine on praegu säravam kui eales varem. Punakas juuksetoon, naiselik küpsus, kasvanud enesekindlus.
Sel aastal tegi Margit iseseisvumisel suure hüppe – ta kolis päris oma korterisse. Eemale ema-isa tiiva alt. "Oli ka viimane aeg, olen ju üle 30," ütleb ta. Eluase on küll veel ratastooliinimese tarvis kohandamata.
"Haigustest ei oska ma suurt midagi rääkida, olen ju nii terve inimene," muheleb Margit. Kui välja arvata mõned nohused-köhased päevad nagu meil kõigil.
"Margit põeb pärilikku rõõmsameelsust." Nõnda ütles invatakso juht, kes pani imeks Margiti tavapärast heatujulisust. Kes hakkaja naisega suhelnud, on kindlasti kuulnud tema nakatavat naeru.
Erivajadused, ei enamat!
Margitile pole kunagi meeldinud, kui puuetega inimese kohta öeldakse haige või invaliid. Erivajadused, näiteks vajadus kõrvalise abi järele, ei ole terviseprobleem. Kohandamata elamises vajab Margit abi näiteks vannitoas ja aeg-ajalt tuleb ratastooli tõsta. Isiklikke abistajaid pole just lihtne leida. "See töö tundub vist paljudele hirmutav," tõdeb ta. Aga pole põhjust! Õigupoolest saab ka palgaline abistaja osa Margiti põnevast elust: reisidest, üritustest, koolitustest. Kui keegi on abistajatööst huvitatud, võiks kirjutada aadressil: margitr@fi.tartu.ee.
Margit leiab, et mõnes mõttes on tal vedanud, sest puue ei muutu ja toimetulek ei halvene. Tema elu muudabki teistsuguseks üksnes see, et ta vajab paljudes toimingutes kõrvalist abi, ei muu.
"Olen väga õnnelik, et mul on nii toetavad vanemad, õde ja vend ning sõbrad. Aga see ei tähenda, et nemad peaksid mind kogu aeg abistama. On ju vahva, kui nad on vahel lihtsalt minu külalised," arutleb Margit.
Margitit ei kuule naljalt virisemas. Pigem teeb ta mõõdukat kriitikat selle kohta, et sageli liiguvad kenad põhimõtted paberil kiiremini kui päriselus. Kõrged äärekivid ja lumevallid, vähesed kaldteed, võib loetleda nn pisisasju, mis puudega inimese elu raskeks teevad. "Olen oodanud peatuses üle tunni, kuni lõpuks saabus madalapõhjaline linnaliinibuss. Aga kui oleksin pidanud minema tööle?" küsib ta. Belgias otsustasid nad koos sõbratariga sõita rongiga mere äärde ja see oli imelihtne. Perroonile pandi eemaldatav kaldtee ja vagunisaatja aitas sõitja rongi.
Eesti ja eelarvamused
Mida Eesti ühiskonnas ikka veel jagub, need on eelarvamused. Eks minulgi ole neid omajagu, tunnistab Margit. Kui ta liikus mööda Eestit välismaiste sõpradega, jäädi tänaval pahatihti ammulisui jõllitama külalist, kes oli tavapärasest erineva välimusega.
Hiljuti istus Margit koos sõbratariga kohvikus, kus väike tüdruk hakkas teda siira huviga jälgima, näiteks seda, kuidas kaaslane aitas tal kooki süüa. "Tahtsin last lähemale kutsuda, et ta saaks ratastooli vaadata, kui isa talle midagi kõrva sosistas. Seepeale ei julgenud tüdruk heita minu poole pilkugi," räägib Margit.
Kas selletõttu, et oled ratastoolis, on jäänud sinu elus midagi tegemata? "Ei tea, võib-olla. Ma ei oska öelda, sest ma pole ju kunagi teistmoodi elanud," ütleb
Margit. "Sellele küsimusele oskaks vastata ehk inimene, kes on jäänud ratastooli elu keskel. Arvan, et sotsiaaltöö ja suhtlemine huvitaks mind nii või teisiti," lisab ta pärast väikest mõttepausi.
Kas unistad pere loomisest? "Eks ikka," vastab ta. Ega lasku sel teemal pikemasse arutellu.
Missugused on Margiti soovid kuldkalakesele? Noor naine ei nõuta endale terveid jalgu ja tasuvat töökohta. Õigupoolest on tal vaid üks soov: "Tahan, et minu lähedastel ja sõpradel läheks elus hästi."
Elu tuleb nautida, ütleb Margit. Ja laseb taas kuuldavale kõlava naeru. Ei saa salata, tema rõõmsameelsus on nakkav!
Mis on tserebraalparalüüs?
Tserebraalparalüüs (ladina keeles paralysis cerebralis infantilis, PCI) on mitteprogresseeruv motoorikahäire, mille põhjustab sünnieelne või sünniaegne areneva aju kahjustus. Selle võib esile kutsuda loote aju hapniku- või verevarustuse häire. Soodustavad tegurid on ema kroonilised haigused või kõrvalekalded raseduse ja sünnituse kulus.
PCI raskusaste võib olla väga erinev. Põhiprobleem on enamasti liikumishäire. Lapse motoorne ehk liigutuslik areng võib olla maha jäänud. Esinevad koordinatsiooni-, lihastoonuse- ja lihasjõuhäired. Võivad kaasneda ka kõne-, nägemis- või kuulmishäired.
Oluline on tserebraalparalüüsi varajane diagnoosimine ja taastusravi. Põhimõtteks on anda lapsele võimalikult õige kogemus normaalseteks liigutusteks. Taastusravi eesmärk on see, et inimene suudaks oma võimete piires igapäevaelus hakkama saada.
Allikas: www.tartukoda.ee
