Istuksin praegu ratastoolis (4)
«Oleksin ma valesti tegutsenud, istuksin ehk elu lõpuni ratastoolis. Aga jäin rahulikuks ja imekombel meenus kõik nagu õpikust,» räägib aastaid televisioonis puuetega inimeste probleemidest saateid teinud Linnu Mae, kes tasapisi nüüd ise rängast õnnetusest taastub.
Tallinna I Internaatkooli hoolduskooli õppealajuhataja, logopeed Linnu Mae elas mullu augustis üle ränkraske liiklusõnnetuse. Nüüd on ta pärast nelja kuud eemalolekut taas tööl tagasi, ehkki arstid keelitasid teda veel koju puhkama jääma.
Kuigi kannatada saanud selg annab veel kõvasti tunda, on Mae veendunud, et tänu õigele tegutsemisele pääses ta hullemast.
Raske liiklusõnnetus
«Tulime augustis Lõuna-Eestist Piibe maanteed mööda,» meenutab Mae, «pärast Aegviidut on metsavaheline sirge tee ja meie ees sõitis veel üks auto. Abikaasa oli roolis ja mina kõrvalistmel.»
Vastutulev Ford kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas esmalt kokku Mae ja ta abikaasa Honda ees liikunud Opeliga. Mae mäletab: ta isegi märkas, et vastutulev auto hakkas kuidagi vibama, ta jõudis veel abikaasale öelda, et näe, mis sellel autol viga on. Ford sai kuidagi tasakaalu tagasi. «Siis ta tuli meile peale. Ma nagu valmistusin küll, nägin ju, et ta tuleb, aga? kõik on sekundite mäng. Kokkupõrge, padjad läksid lahti. Nägin veel, et auto suitses, ja siis abikaasa ütles, et ruttu autost välja!»
Esialgu tundis Mae pärast kokkupõrget tugevat valu kõhus. Samasugune valu oli ka rinnakus, sest pauk oli hinge kinni löönud.
«Eks mul ju oli ka rangluu katki ja üks roie. Ma võin tagantjärele ütelda, et suutsin isegi sel hetkel mõelda, millest see valu võib kõik olla. Kas nüüd teadlikult, aga ma sain aru, et see kõik on turvavööst,» räägib Mae. «Siis mõtlesin, et kus on mul kõige valusam ja kõige valusam oli seljas. Auto põlema ei läinud, tossas küll. Ma teadsin, et pean sealt kaugemale saama, et võib ju plahvatada.»
Ta lükkas ukse lahti, sai ka rihma pealt ära. Pea oli tänu turvapadjale terveks jäänud, vaid prillid olid eest kuskile lennanud.
Hoidis selga
Mae veeretas end kaugemale ja jäi lamama. «Kui on šokk, siis valu ei olegi nii suur, šokis inimene võib tõusta ja minnagi.» Ka nende ees sõitnud autost tuli mees omal jalul välja, pea verine, ja rääkis telefoniga. Aga hiljem oli ta kokku kukkunud.
«Tegelikult neid hirmsaid valusid tundsin ma alles pärast, mul olid ka ju mitmed luud katki, kopsurebendid, lihased tõmmatud kõhu peal lõhki, õla pealt nahk maas, lihaga koos läinud. Aga kui šokk on nii suur, et valu ei tunne, siis võibki inimene teha selle vea, et ah, pole mul viga midagi? ja liigub.»
Ta lamas. Abikaasa, kes õnneks pääses palju kergemalt, ainult põrutusega, pani talle midagi pea alla. «Mingi hetk ma valu üldse ei tundnudki.»
Mae lamas nii liikumatult ja rahulikult, et jättis isegi kohalesõitnud kiirabile mulje, et tal pole midagi hullu. «Kiirabi läkski kõigepealt selle mehe juurde, kel pea oli verine, esialgu arvati isegi, et kahte kannatanut korraga kiirabiautosse ei panda, üks viiakse ära ja siis tullakse minule järele. Siis ma muidugi ütlesin, et mul on nii suured valud, ja meid viidi ikkagi koos haiglasse. Kiirabi küsis veel minult, kas ma tahan istuda. Kuid loomulikult ma keeldusin!» meenutab Mae.
«Ma isegi ei aidanud end kuidagi, vaid lasksin end täielikult tõsta. Ehk seepärast arvati ka, et mul pole väga viga, sest kannatasin neid valusid kangelaslikult. Teine asi oli see, et ma viskasin ka natuke nalja. No ma lihtsalt olen selline,» ei kurjusta Mae siiski kiirabiarstidega.
Mae on veendunud, et hullemast päästis ta rahulik ja läbimõeldud käitumine. «Mõtlesin kogu aeg, mis mul on, kuidas on, ja ma üritasin neid viga saanud kohti hoida. Ja eriti selga. Ega ma siis veel selle peale ei mõelnud ja ei teadnudki ju veel, et mul on lausa selgroomurd. Aga et ta viga sai, seda mõistsin küll.»
Tartu Ülikoolis logopeediks õppinud naine on tagantjärele isegi üllatunud, kuidas ta ometi suutis pärast ränka kokkupõrget käituda nagu kooliõpiku järgi. «Uskumatu. Jah, ma tean, kuidas tuleb teisi aidata, olen ka varem paaril korral avariipaigas ohvreid aidanud, isegi lahasesse pannud. Aga ma tahaksin ka just aitajatele öelda, et kuulake seda, kes on vigastatud. Seda, mida ta ütleb. Ärge rabage kuskilt kinni juhuslikult!»
Mae sõnul on kummaline, et kõik, mis ta kunagi on õppinud, tuli sel hetkel pähe. «Ja pani mind sõna otseses mõttes tegutsema nagu õpiku järgi. Seda on tagantjärele isegi naljaks mõelda, aga tulemus oli, et ma päästsin ennast.»
Mae meenutab, et kord tegi ta saate ühest mehest, kes oli mootorrattaga kraavi sõitnud. Inimesed tirisid ta sealt välja ja hiljem arvatigi, et viga tehti talle alles pärast avariid.
Ta toob seljahoidmise kohta hea ja arusaadava näite. «Kujutage ette, et panete kaks rusikat üksteise peale, ja seal sees jookseks see seljaaju, mis liigutab jalgu jne. Kui me nüüd nihutame neid rusikaid üksteise suhtes, siis seesama luu lõikab läbi selle seljaaju. Ja siis tulebki halvatus.»
Ühes on ta veendunud: selles, et kui ta pärast õnnetust oleks rabistanud ja valesti käitunud või teinuks seda keegi abistajatest, siis oleks ta ehk elu lõpuni koguni ratastooli aheldatud.
