«Jõuluküte» andis tuld (2)
Eelmise nädala lõpusirgel just enne jõule toimus Rock Café’s metalli- ja industriaalirahvale tänuväärt minifestival «Jõuluküte». Tuld andsid ja energialaineid suunasid neli kodumaist bändi – Brides In Bloom, HND, Horricane ja No-Big-Silence.
Brides In Bloom mulle väga muljet ei avalda, vähemalt seni nähtu-kuuldu põhjal. Liiga tüüpiline ja igav segu klassikalisest rokist uue metallini. Okei, laulja on karismaatiline, noorte naiste «late night fantasy», kuid sellest ei piisa. Jätsin julmalt nende esinemise vahele ja vaatasin TVst lemmikseriaali «Põgenemine». «Jõuluküttel» esimestest taktidest lõpuni vastu pidanud sõbralt kuulsin, et polnudki midagi kaotanud, BIBi etteaste ajanud paljud haigutama.
HND ja üliseksikad tüdrukud
HND aga pakatas energiast ja andis selge lühiülevaate oma võimetest. Igati vaatamist väärt noored muusikud, kel peagi ka album välja tulemas. Poiskad kasutasid kavalasti oma tööle lisaväärtuse andmiseks Tartu Rocki tantsutüdrukuid. Neli üliseksikat erootiliselt võimlevat rokibeibet rebisid ringi iga teise loo ajal. Meelde jäid värske singel «Ütle, mis sa teed» ja vallatu lauluke meelatest väikestest tüdrukutest. Ka oli huvitav töötlus Gunnar Grapsi «Valgusest».
HND, keda muide tutvustatakse kummalise terminiga krati-metal-bänd, on silma jäänud ka diskotaadist muusikaprofile Riho Baumannile ning «Hoia ja keela!» muusikakriitikule Tanel Tatterile. Just viimane peab neid üheks lootustandvamaks uueks bändiks.
Horricane lõi kõrvad lukku
Seejärel tuli peale õhtu kõige kurjem bänd. Väga verine, hirmsad detsibellid.
Mitmedki nõrgema närvisüsteemiga näitsikud ja isegi kutid põgenesid hirmunult lavast kaugemale, baarileti lähedale või koridori. Kuid sealgi käis Horricane’i kuumalaine neist üle ja kõrvetas valusalt, jättes kuulmisorganeile tundideks jälje.
Horricane lajatas täiega, innukalt ja nimele vääriliselt. Kahtlemata on tüübid omas stiilis A-kategooria bänd. Hinnatud Soomeski, kaks aastat on esinetud näiteks sealse Tuska-festivali afterparty’l, kuhu kohalikelgi tegijatel raske pääseda on. Allakirjutanu jaoks on see sedavõrd karm mürgel (müravall liiga kõrge, mahamurdvad tekstid), et plaadilt ei jaksaks taolist kanonaadi kuulata. Aga respekt ikkagi. Ning valgus-show purustustööde juures oli klass, samuti loopisid mehised mehed pikka tukka ja pööritasid päid nagu õiged headbanger’id kunagi.
NBS põrutas tuntud headuses
Kui õhtu nael No-Big-Silence pärast pikka ootamist lõpuks välja ilmus, põrutas bänd tuntud headuses. Lahingumürinat imiteeriva intro on nad oskuslikult Iron Maidenilt ja Metallicalt maha viksida osanud, küll pisut lahjemalt. Kõik muu oli Eesti industriaali lipulaeval aga absoluutselt paigas. NBS keskendus viimase plaadi «War In Wonderland» materjalile. Hiilgama efektne valgusmäng isegi rokiklubi kohta, lisaks näpuotsatäis pürotehnikat ning väga ekstsentriline lavaline liikumine ja publikuga suhtlemine rohkem kui tunniajase spektaakli jooksul.
Kui rokkiv jõulupidu lõpuks otsa sai, polnud kaotused võitlustandril märkimisväärsed. Klubipõrand ujus vaid kohati kõrist mööda läinud õllest, lisaks paar killustunud õllekannu ja üks alkoholist läbiimbunud nahkriietes rokimees, kelle turvad saalist välja talutasid. Ülejäänud, kes nii vara veel koju minna ei viitsinud jaurasid nagu pesueht soome-ugrilastele kohane vaikselt edasi.
Mida lõpetuseks kosta? Paistab, et varjundirikas metall ja hoogne industriaal ´a la Rob Zombie, Rammstein ja Krupps võimutseb edasi ega anna alla ei klubi- ega diskohirmutistele.
