Hüpates üle infotõkete
Informatsiooni andmise kohustus ikka seadustamata
Eesti uuriv ajakirjandus pole veel sugugi tasemel, kus ta olla võiks, ütleb Postimehe suuromanik Heldur Tõnisson talle kuuluvas ajalehes 8. mail trükitud harvaesinevas intervjuus.
Alati pole asi ainult professionaalsuse puudumises. Nimelt peab Eestis ajakirjandus liiga tihti tegema mõttetult palju jõupingutusi informatsiooni hankimisel, milleks mujal on vaja vaid ühte telefonikõnet.
Eestis pole ikka veel seadust, mis tagaks kõigile, mitte ainult ajakirjanikele, juurdepääsu avalikule informatsioonile. Informatsioonivabaduse seaduse puudumine ongi praegusel hetkel Eesti pressivabaduse peaprobleem.
Kas olukord on nii jube, et ajakirjandus ja avalikkus on lämbumas infopuudusesse? Ei, viimastel aastatel on olnud jõudsat edasiminekut, ennekõike tehnilise poole peal. Tore on, et Riigikogu tuli lõpuks Soomest Eestisse: 1998.a. kevadest saadik ei ole Riigikogu elektronposti aadressid enam Soomes, vaid Eesti Vabariigis. Interneti koduleheküljel on Riigikogu istungite päevakord ning saab lugeda toimunud istungite üleskirjutisi. Paraku on stenogramm küll paar-kolm nädalat vana.
Töörühma moodustamiseks läks aasta
Infovabaduses on tõeline probleem selles, et ebanormaalselt tihti võib inimene kuulda ametnikku küsimas: aga kus on öeldud, et ma seda teile ütlema pean? Kõige sagedamini kuuleb seda oma töö spetsiifika tõttu muidugi ajakirjanik.
Vastuseks ajakirjaniku küsimusele ametiautode arvu kohta vastas Paldiski linnavalitsuse sekretär ajalehele Harjumaa, et neil on oma töökohustuste täitmiseks ametiautosid piisavalt. Harjumaa andmetel keeldus Paldiski linnapea üldse vastavat infot andmast. Veider meenutada, et küsimust ei esitatud hämarale eraisikule, vaid riiklikule struktuurile. Paraku ei ole reedeses ajalehes Harjumaa tsiteeritud Paldiski linnaametnikud mingi erand. Infot hoitakse kinni vallavalitsusest riigikohtuni välja.
Tõsi, meie põhiseaduse paragrahv 44 ütleb, et igaühel on vabalt õigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Samuti paneb põhiseadus riigiametnikele ja kohaliku omavalitsuse töötajatel kohustuse "seaduses sätestatud korras" anda oma tegevuse kohta kodanikele teavet.
Siin ongi seadusandlik auk, mida Riigikogu eelmise aasta kevadel märkas, andes valitsusele ülesande töötada välja vastav seaduseelnõu.
On kahetsusväärne, et informatsioonivabaduse seaduse eelnõu valmimine on nii pikalt veninud. Praegune olukord soodustab ametnike omavoli informatsiooni jagamisel.
Vastates Ajalehtede Liidu järelepärimisele, teatas siseminister Olari Taal aprilli lõpus, et siseministeerium on asunud moodustama töörühma. Töörühm peab septembriks välja töötama seaduseelnõu, mis sätestab riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste poolt kogutava ja säilitatava teabe kogumise, kasutamise ja jagamise korra. Tuleb vaid tervitada seda lubadust, mis on kui kingitus rahvusvaheliseks pressivabaduse päevaks, mida märgiti 3. mail.
Samas tuleb kahetsusega meenutada, et siseministeerium ja regionaalministri büroo olid esialgu kohustatud seaduseelnõu valmis tegema juba eelmise aasta detsembris. Selle asemel pidid ministrid Robert Lepikson ja Peep Aru silmad maha lööma ning peaministrile jõulude paiku teatama, et pole tööga toime tulnud.
Infovabadus pole pressi privileeg
Tahame seda või mitte, kuid riigivõimul on kalduvus pigem salastada kui avalikustada. Sellest räägib tõsiasi, et taasiseseisvunud Eestis on olemas juba teine riigisaladuse seadus, kuid endiselt on sätestamata riigi kohustus anda kodanikele teavet nii riiklikul kui munitsipaaltasandil. Kui on vaja varjata, siis seadusloojatel usinust jätkub. Avalikustamise jaoks on jaks otsas.
Igapäevaelus võidavad informatsioonivabaduse seadusest kõige enam ajakirjanikud, sest nende töö on küsida (ja tihti ebameeldivaid küsimusi). Ent press ei vaja selles seaduses mingeid eraldi privileege. Informatsioonivabadus on kogu ühiskonna jaoks.
Infovabaduse mõiste, mis sündis Rootsis 18. sajandil, on 20. sajandil jõudsalt levinud kogu Põhja-Euroopas ja ka teistes Euroopa riikides. Väljast vaadates on Eesti üks igapidi moodne riik. Miks ei võiks Eesti käia ajaga kaasas ka informatsiooni kättesaadavuse alal?
Tarmu Tammerk
Autor on Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor
