Tagasivaade rokifestivalile (1)
Eelmisel nädalavahetusel toimus Rakveres rokifestival «Green Christmas». Saund oli kohal ja jagab nüüd muljeid.
Reedene avaesineja Burn Still pole paraku minu maitse, seega ei võta ma ka suud täis, et nende kohta midagi asjatundmatut öelda.
Neglected Fields – lätlaste metal. Väga tehniline ja kergelt meloodiline black-death.
Psychoterror – tüüpiline psühhoterror. Eestis ei ole bändi, kellel oleks rohkem pohhui ja kes seda niisama arusaadavalt välja ütleks. Kui raha ei ole, siis ongi kõik lihtsalt nii pohhui, pikem vilosohveerimine jäägu teistele.
Kosmikud – nagu Prohvet Maltsvet kombredas laulja Hainz sedapuhku karkudel lavale ja laulis hullumaja asjadest. Rahvaski läks lava ees seetõttu hulluks.
Tharaphita ruulis oma tuntud headuses. Peagi ilmuva albumi nimilugu igatahes oli lubav. Ja üldse on minu meelest just sellel bändil suur au «estonian folk metal’i» rajamisel.
To/Die/For – soomlased. Liiga pehme ja liiga finn. Laulja seksis mikrofonistatiiviga ja ropendas lugude vahel mõttetult. Aga kui silmad kinni panid, sai selle muusikaga unistada küll.
No-Big-Silence – päris lahe oli pressi alal rahulikult tšillida kui selja taga on sadu segaseid moshijaid. «Can you be devilgirl of mine» ei lauldud... Tõenäoliselt on nad oma uuest materjalist nii vaimustuses, et minu maitse järgi need head n-ö keskmise aja lood tolmuvad kusagil lintidel.
Laupäeval jäid paraku kaks esimest bändi ehk Chainsaw ja Slide-Fifty nägemata, sest sel ajal kihutasime alles Rakvere poole.
HND lavaline enesekindlus aga viis mõttele, et veel suuremate egodega bänd ei mahuks lavale lihtsalt ära, aga see ei teinud nende muusikat absoluutselt viletsamaks. Ilus.
Callenish Circle – mulle seni mittemidagiütlev nimi Hollandist, aga kus tüübid lammutasid! Härrasmees valges pani rahva ilusasti kaasa elama. Väga mõnus energiline ja mitte liiga kuri.
Dead Next Door Inglismaalt (kolm kutti neljast on muuseas eestlased) pani samuti rahva rokkima. Juhtusin kõrval olema, kui turvamees neile röökis, et aeg on läbi. Aga ikkagi tehti veel kolm lugu. Mis oli väga õige. Bassimehe sünnipäevašampusesajust said muidugi kõik lähemalolijad osa.
TT-34 Valgevenest – Korn kohtub Deftones’iga on selle kohta ilusasti öeldud. Nii oligi. Ja mõlemad lauljad olid ka kohal. Ehk siis kahe lauljaga bänd. Võimas.
Metsatöllu ajal jagunes rahvas kahte lehte – valdav enamus läks lava ees jaburaks, väiksem osa kõndis ülbete nägudega teistes ruumides, jõi kohvi, tegi hoolega väljas suitsu, ainult kõike muud, et seda bändi vältides oma meelsust üles näidata. Ja Atso on ikkagi üks kuradi hea trummar.
Raunchy (Taani) oli minu jaoks järjekordne üllatusesineja. Rahvas läks TÄIESTI lolliks ja sedapuhku olin ka mina õnnelikult lollide poolel. Väga hea energiline melooodiline metal.
De/Visioni ajaks oli publik juba liiga väsinud, mille üle pole ka mõtet imestada, kui just enne on olnud Metsatöll ja Raunchy. Igatahes sai peo lõpuks veidi süntpopi järgi tantsida.
Loo moraal ja õpetussõnad festarikülalistele on aga: enne festivalile minekut on kaval lasta kõrval seal esinevate bändidega pisut tutvust teha, saab ehk veel suurema naudingu.
