«Rabarock» käivitas suve (22)
Juuksed kammitud, kingad läikima löödud ja pidulips ees, jõudsin tänavu Järvakanti veidi enne festivali algust — lustilised noored-vanad ootasid jalalt jalale kekseldes värava taga või piletijärjekorras, panetunud press tiirles haigutades ümber akrediteerimislaua.
Naljaka korraldusliku vimka tõttu sain fotograafikaardi, mis kinnitas minu seotust häälekandjaga «Koerte Hääl» ning marssisin uljalt platsile, huulil vile, mille peagi summutasid konferansjee Aivar Meose seosetu mula ja Slide-Fifty oreli-sissejuhatus. Koolirokkerite professionaalset pop-punk-etendust jälgis lava ees innuka kaasaelamisega kari plikasid ning üks paks, poolpaljas ja purjus mees. Siinkirjutaja ei leidnud esineja veidi stambilikus ja raadiosõbralikus loomes ei tutvusavas bülletäänis lubatud «toorest pauerit» ega «jõulisi riffe» ning siirdus tutvuma muude festivali pakutavate võimalustega.
Rõõm on nentida, et peole teistkordselt saabunu jaoks paiknesid kõik püsilõbustused samal kohal kus mullu; lisandunud oli aga soomlaste tore leiutis «Hevikaraoke», mis kiiresti populaarsust kogudes naelutas nii mõnegi huvilise mõlemaks päevaks pea kestvalt paigale. Isetegevustsirkusest said tasuta laksu kätte nii need, kes saamatumate üle irvitama olid tulnud kui needki, kes täiesti talutavas ja aeg-ajalt üllatavalt hästiõnnestunud esituses raskerokiklassikat nautida soovisid.
Esimese päeva kananahabänd – Cleaning Women
Festivali esimese päeva paremaid bände, hullumeelne ent geniaalne, aristokraatlikult androgüünne avangard-punk-trio Cleaning Women kiskus-peksis-meelitas pesurestidest, digitehnikast ja kurat-teab-millest meisterdatud ulmepillidest välja ebamaiseid helindeid. Bändi liige koristusrobot CW01, eraelus Tero Vänttinen — too, kes esines irokeesisoengu ja mitmete seni tuvastamata keelpillidega — kiitis hiljem eravestluses publikut, kes kohe laiali ei jooksnud, teatas, et pärast kümneaastast tegutsemist ei oska nad ise endast küll kui šokibändist mõelda ning lükkas ümber mu veendumuse, et pala «Hotel Jungle Fever « pajatab küberneetiliselt parendatud šimpanseist, ehkki möönis, et paigas, millest juttu tehakse (lõõgastav puhkehotell galaktiliste kaubateede ristumispunktis) võib selliseid elukaid vast ringi traavimas näha küll. Esimene tutvus on aga väga edukalt tehtud ning loodetavasti saab toredat veidrust kunagi näha ka siseruumis, kuhu tihe trio ehk mõnevõrra paremini sobiks kui lõõskava päikse alla.
Hoi-jah, ilmaga vedas «Rabarockil» tänavu küll mastaapselt. Paistab, et meteoroloogilise niiditõmbajaga on kokkuleppele jõutud ning festivali promolause «Suvi algab Rabarockil» pidas täiega paika.
Ka järgmised ülesastujad nimetavad end eksitavalt naisteks — täpsemalt õitsvateks pruutideks. Kes viimase paari aasta jooksul pöialt vähegi rokipulsil hoidnud, teab neid mõõdukalt karuseid poolraskemuusikameistreid ehk ansamblit Brides In Bloom kindlasti. Austajatest (ja eriti austajannadest) neil puudust ei olnud ning pärast seda, kui bassimees Riivo Torstenberg pilli «õigele» kõrgusele laskis (varem käis see tal lõua all, nüüd aga puusal), ei ole minul neile enam mingeid pretensioone.
Suburban Tribe valmistas mulle suure pettumuse. Janne Joutsenniemi (end. Stone) juhitud laialivalguvast ja testiikulipuudega raadiohevirongist jäin täiega maha; ka bändi apologeedid, kes esimest albumit väga kiitsid, lahkusid lava lähedusest peagi haigutades muid asju ajama. Laulja Ville Tuomi parimaks ülesastumiseks Rabarockil jäi sama päeva õhtul hoopis Hevikaraokel esitatud oivaline Faith No More’i kaver.
Õnneks leevendas õlgade kehitamisest tekkima hakanud pinget turjas J.M.K.E. kõva, kõva ja kõva (ja natuke muhedalt vale, nagu alati) pungiklassika. Punkarid ja muidu voostrid mäslesid pakutud võimalust kasutades nii et auras. Rõõm oli kuulda, et hädavajadusest loodud töötlus Inese magamata öödest (tegelikult mehest, kel voodi jaoks raha ei jätkunud ja kes jättis seepeale magamise maha) on Villu Tamme & Co arsenali pidama jäänud.
Oomph!-i kaema lonkisin teatud eelarvamusega, kuna neid sakslasi on korduvalt nimetatud vaese mehe Rammsteiniks, Rammstein ise aga on ju teadupärast laisa mehe Laibach. Hoolimata klišeeküllusest (lauljal hullusärk, no kamoon, Anders Melts tegi selle Forgotten Sunrise’iga juba mitu aastat tagasi ära) võttis tehniline tantsumuusika aga jala tatsuma küll. Ansambel tegi publikule paukselt selgeks, kes siin popstaar on ja kes mitte. Lahe vabaõhutümakas kärisevast 21. sajandist sobis tumeneva rabataeva alla kui vuntsid totalitaarriigi juhi palgeile.
Robootiline superarmupoiss ja (hilis)teismelised Marsilt
No-Big-Silence lubas üllatust, seda aga ei tulnudki. Ei tohiks ju eestlasi enam ammu üllatada, et see bänd oskab nii pilli mängida kui ka laval käituda, nutsu vinge šõu peale magama panna ja pürotehnikat vastu laotust kõmmutada. Robootilise super-armupoisi Crami, kelle kohatised möödahääldamised kontserdil kõrva ei kostunud, laulumaneer on mulle ajapikku üha rohkem meeldima hakanud, mistõttu võin sündmustest ette rutates tõdeda, et järgmisel päeval salaja Crami jalgrattaga ööklubi hoovis tiire tehes oli mul sama uhke tunne kui näiteks Volkonski kepiga käies.
Vana jutt sellest, kuidas The Misfits pole pärast Glenn Danzigi lahkumist enam midagi väärt, põrkus Jerry Only intervjuudes kõlava vankumatu enesekindlusega, mistõttu jälgisin nende kontserti kohe algusest peale huviga. Ma ei pidanud pettuma. Bändi kõlamassiiv oli täpselt nii ebakvaliteetne, et palu tundsid ära vaid paadunud fännid. Nii suutiski totaalse tee-ise-suhtumisega punksaurus perefestivalil esinemise veenvaks väänata. Teismelised Marsilt pole enam ammu teismelised, kuid kui silmad kinni pigistada, võis nooruslikku kaootilist jõudu aduda iga ihurakuga. Järgmisel päeval kohatud soomlane Kimmo, kes oli «Rabarockile» laekunud spetsiaalselt Misfitsi pärast ja bändi esinemisi varem korduvalt külastanud, nimetas reedest ülesastumist nende parimaks kontserdiks, mida ta kunagi näinud on.
Paks uni ei võimaldanud esimesel õhtul öökluppi vankuda, ent kohalkäinud kiitsid vähemalt Winny Puhhi esinemist väga edukaks, mis sundiski järgmisel päeval kohatud Lemolt (praegune Zorgi ja endine B.D.Ö. laulja) küsima, kas ta kirjutab alla arvamusele, et end seto-pungiks lahterdav koomikute punt kannab edasi B.D.Ö. heisatud funcore’i lippu. Lemo vastas, et kuna nemad ise lipu maha panid, siis on ju tore, kui keegi selle üles korjab. Lehvitagu aga! Muu hulgas sain teada rõõmusõnumi, et B.D.Ö-l on plaanis kogu oma muusikaloome varsti kogumikplaadil välja anda. Tagumine aeg!
Teine päev algas rammusa regi-bluusrokiga
Ultima Thule ajaks ma laupäeval veel festivalialasse ei pääsenud, kuna jahmerdasin oma bändi kaardimajandusega, aga üle aiagi oli rammusat regi-bluusrokki mõnus kuulata ja tõdeda — Riho Sibul ja bänd ei ilmuta mingeid lahjenemise märke.
Teise-päeva-humppa paistab kujunevat vahvaks traditsiooniks — mullusele Eläkeläiste triumfile sekundeeris tänavu enam kui edukalt hevihumppapunt Korpiklaani, mis rahva avataktidest peale «käima tõmbas» ja kaasakiskuva etno-metali köidikuist esinemise lõpuni priiks ei lasknud.
Teiseks päevaks oli muidugi nii mõnelgi mehel samm juba varakult ära sätitud; eestlasele omasele põhjalikkusega alkoholi sukeldunud härrasid koheldi turvameeskonna poolt aga lausa siidikinnastes — jõllsilmseid mehikesi talutati käe kõrval telklasse ja lubati pärast kainenemist taas territooriumile. Allakirjutanu jaoks jääb kauaks kummitama spektaakel, mida turjakad sellid «teise joomapäeva õndsas jõminas» — kui tsiteerida kohalikku klassikut — tolmus väherdes ja teineteisega maadeldes etendasid. Agarad turvamehed tõttasid neid lahutama, ent selgituse peale, et tegu olla spordi, mitte korrarikkumisega, jäeti mehed oma tegevuse juurde. Veerand tunni pärast põõnasid jõmmkärakad samas kohas tee peal teineteise kaenlas nagu karupojad, habras hõbeniit suunurgas pärlendamas.
Kui tähti süüdatakse, tähendab – neid on kellelegi vaja
Rosta Akende kontsert oli sõnaga öeldult võimas. Ma ei ole muidugi volitatud nõu andma, aga soovitan Volkonskil tõsiselt kaaluda, kas Propaga mööda laatu sülditamas käimine mitte tahaplaanile jätta ja keskenduda taas mõneks ajaks Akendele. Rahva reaktsioon Eesti alternatiivroki grand old mani ja tema professionaalide seltskonna pingutustele annab selleks igal juhul alust. On ju seda kellelgi vaja!
Järgnenud Hardcore Superstar ei olnud ei hardcore ega ka märkimisväärselt super, ent iseenda viimasele plaadile talletatust mängisid nad küll tummiselt üle. Rootsi glämmhevikad kõlasid kohati, nagu püüaks Mötley Crüe mängida Iron Maidenit või vastupidi. Pauerit sellel pundil jagub ja pärast kontserti sai ka selgemaks, mida rokk-ikoon Lemmy Kilmister neis edutamisväärset leidis.
Onu Bella oma uue bändiga esitas retoorilise küsimuse, millal muutub kunst labasuseks ja millal labasus kunstiks ning vastas sellele kohe ise — siis, kui Igor Maasik alias Onu Bella tahab. Seda, et nilbe ja kole mees võib rahva igas mõttes pöördesse ajada, tõestas juba Frank Zappa. Bella ei ole Zappa, aga nupud, mida ta jätkuva innuga litsub, on samad. Ning kahtlemata sobib rokk-kuub nii vanade kui uuemate palade selga paremini kui kunagine pop-pasteet. Võib kindel olla, et samas vaimus jätkates istub nii mõnigi daam Onu Fiatti.
Soome poistebänd Negative tõestas, et kokkumänguoskusest ja šefist soengust ei piisa veenvaks esituseks. Mais Tallinnat külastanud Defuse’il kogu oma popimaigulise rokiga on ka rohkem mune kui sellel haledal totrusel. Samas, pisitüdrukuile paistsid roosade kitarridega vehkivad naiselikud poisid meeldivat, nii et ülesanne sai vist täidetud.
Kuna The Skreppersi esinemise ajal pidin käima ööklubis heliproovi tegemas, jäi nende esinemine nägemata. Plaadilt kuuldud rokabillipunk pani õlgu kehitama — Soome kubiseb parematest sama maiguga tegijatest, võtame kas või suvalise Ranchi kataloogibändi — ent korraldaja Kõmmari (Kosmikud) kinnitas, et laivis oli asi hoopis šefim. Püüan teda uskuda.
Kreatori esinemist ootasid kannatamatud thrasherite hordid, kelle vaevad said täiega tasutud. Tore, et äärmuslik peksuhevi festivalile vaadata toodi — sellise suurusjärgu bändide sisekontserdid, nagu korduvalt tõestatud, lihtsalt ei tule ots otsaga kokku. Ahto-Lembit Lehtmets (Loits), keda nooruses lausa Mille hüüdnimega ristiti, põlgas Kreatori esinemist küll lahjaks, ent samas fotograaf Koškin avastas just tänu neile thrash metali võlud, nii et muusika teenis eesmärki. Juhtfiguuri, kitarriva laulja Mille Petrozza üleskutsed tapmisele («Kas te olete valmis üksteist maha lööma?!») ja vihaõhutamine («Kas te, faking eestlased, oskate faking öelda faking «hate»?! «) ei leidnud õnneks vastukaja. Ilmselt lava ees toimuvast rabelemisest Mille ego upitamiseks ei piisanud, kuid kokkuvõttes oli kontsert vägev hoolimata lubatud «Under the Guillotine» puudumisest. Nagu sõber tabavalt mainis, mõjub Petrozza nii, nagu poleks tal edastada muud sõnumit kui «Türa-ma-olen-nii-kuri-et-mul-tuleb-kohe püksi!» (karjuda kimedal thrash-häälel). Sõnum edastus.
Metsatöll — psühhopatoloogiline fenomen
Eesti rahvast on tabanud kollektiivne hullumeelsus ja selle psühhopatoloogilise fenomeni nimi on Metsatöll — siinmail pole ükski kohalik raskerokkbänd veel kunagi seesugust edu nautinud ja, nagu töllused veenvalt kinnitasid, on nende latti ületada väga raske. Põhimõtteliselt kogunes kogu rahvas ISIC-lava juurde troppi ja möirgas tund aega kaasa paladele, mis pajatasid hundist, mõõgast ja rahvusuhkusest. Lava lõõmas leekides, tuld pritsus taevani ja eestlased said end korralikult tühjaks karjuda.
Cooper Temple Clause üllatas meeldivalt — oma kinganinade piidlemiseks noortel brittidel küll aega ei jäänud, kuna kogu energia kulus intensiivsele pranokkimisele. Miks seda põgusate Depeche Mode’i mõjudega vinget kidrarokkbändi pelutavalt indieks nimetatakse, jäi arusaamatuks. Kena punkt festivali vabaõhu-osale igatahes.
Kurnatusest võdisedes pidin aga vaaruma veel ööklubisse, kus mind ja ülejäänud ansamblit Taak ootasid lavalauad ja viimased räsitud rokk-võitlejad. Väsimatute kamp osutus meeldivalt ohtraarvuliseks ja nii bänd kui publik jäid ugri-doom-valanguga (mida korüfee Jan «MOP» Berkovitch äsjailmunud kvaliteet-rokkajakirjas Nailboard Magazine tabavalt «karupüksiheviks» tituleerib) rahule. Kui kolme ajal öösel lahkusin, uhas viimane esineja, põhiliselt Sugarfree liikmetest koosnev Nirvana kaveribänd, mu selja grunge-rokiga üle. Selg tolmab siiamaani.
Paar küsimust festivali pressiesindajale Ingrid Peekile:
Palju rahvast käis?
«Ei tea veel, lööme alles kokku. Helista kahe tunni pärast.» (Hiljem selgus, et «Rabarocki» külastas kahe päeva jooksul üle seitsme tuhande inimese.)
Järgmine aasta jälle?
«Muidugi!»
Kolmepäevaseks ei aja?
«Pigem mitte. Parem kaks päeva tihedat andmist kui kolm pealiskaudset.»
Küsimus ühele korraldajaist, Kristo Rajasaarele:
Kas teise-päeva-humppast saab traditsioon?
«Kahe aasta põhjal on mingitest traditsioonidest veel vara rääkida. Mullu oli lihtne, kuna teadsime, et lisaks Eläkeläistele on soomlastel veel üks hea humppa-bänd (Korpiklaani). Kui leiame veel mõne, siis toome ära, aga humppat humppa pärast vast ei hakkaks tegema.»
