Sõda Imedemaal, kus kõik on võimalik (13)
Aastal 2000, kui No-Big-Silence andis välja albumi «Successful, Bitch and Beautiful», küsis Eesti Ekspressi ajakirjanik Marko Mägi neilt: «Mida ise tegijatena No-Big-Silence’i muusika läbivaks motiiviks peate?» Ja sai vastuseks: «No põhiline on meil vist ikka positiivne energia, kuhu tahes-tahtmata põimub ka frustratsiooni ja irooniat. Kui proovida leida meie muusika jaoks mingit siduvat märksõna, võiks selleks olla iha. Nii heas kui halvas, helges kui tumedas tähenduses. Iha võib kaasa tuua mõlemat, võib viia mõlemale poole.»
Nüüd on aasta 2006 ja tundub, et midagi pole muutunud. Positiivne energia, kõikehõlmav iha, frustratsioon ja iroonia – kõik see on olemas. Kus? NBSi uuel plaadil «War in Wonderland», mille ametlik ilmumispäev on 17. aprill. Ehk ülehomme.
Rääkisime NBSi trummari Kristo Rajasaare ja kitarrist-sündimängija-programmeerija Kristo Kotkasega juttu ühel nädalatagusel õhtul. Alustades sellest, et esimene meelitaja-lugu «The Outer Suns», mille industriaal-metalne NBS oma kodulehele üles riputas, oli sedavõrd lõbus ja tantsuline, et tekitas tõsimeelsetes metallistides küsimuse: «See on ju disko! Mehed, mis teil viga on?»
Jah, mehed, mis teil viga on? Miks te diskot teete?
Kotkas (nõudlikult): Kuulasid ikka plaadi läbi või?
Mina: Korduvalt.
K: Ja ÜLDINE hinnang on, et nagu disko või?
M: No ma saan aru, et see on mitmekesine ja hea ja puha, aga minu jaoks on ta liiga lõbus. Ma vist ei ole päris sihtgrupp.
K (mõtlikult): Ei, selle vastu ma küll ei vaidle, et see lõbus on. (Norivalt:) Ah et kui on lõbus, siis on disko?
M (juba võrdlemisi ebakindlalt): Mhmh.
K (õpetliku tooniga): Sa arvad, et hevi ei saa lõbus olla?
M: Ei noh, muidugi saab, aga...
Rajasaare (kah õpetlikult): Disko on – vaata – ka tihtipeale kurb.
M: On küll jah...
R: Nii et pisar tuleb silma...
(Paus kannab.)
K: Kuigi muidugi mina ei tunne küll ennast solvatuna, kui keegi ütleb, et see on disko. Aga noh, me oleme ikka rohkem isekeskis seda nagu naljana visanud, et disko. Miks me teeme nii, et lõbus on? Kurat, kukub vist nii välja. Põhisüüdlane on Willem muidugi, ta teeb nii lõbusad lood.
R: Selles mõttes, et nende lugude toorikud on veel kakskümmend korda lõbusamad.
M: Ah te olete ikka ühtteist ära päästnud?
R: Kõvasti ikka vaeva näinud.
K: Kõvasti õudsemaks neid keeranud. Meil on bändis eluaeg olnud kõik väga erinevad ja siis väänatakse üksteise asju nii palju kui jaksatakse ja siis mingi moment jäetakse asi nii, nagu on, ja siis ta saab... siis ta ongi valmis.
R: Võibolla ongi, vaata, et sellest uuest NBSi plaadist ootas igaüks midagi täiesti erinevat. Mõni lootis, et Aggressor on tagasi, mõni lootis, et on hoopis disko. Mõni tahtis saada mingit, ma ei tea... industrial’it. Aga see «disko» võibolla puudutab ainult seda ühte lugu. «The Outer Suns» on ikka üsna erinev sellest kogumaterjalist.
K: Jah, päris ikka diskobiit-lugusid rohkem ei ole.
M (annan järele): Noh, üldiselt läheb iga kuulamisega paremaks.
K (rahulolevalt): No selge see, et läheb. Peabki minema ju.
Järgmisel laupäeval Tallinnas Rock Cafés ja ülejärgmisel Tartu Sadamateatris toimuvatest plaadi esitluskontsertidest mehed väga palju ette rääkida ei taha.
K: Ei noh... Mis me seal teeme... Mängime uusi lugusid ja kõige paremaid vanu. Kellel on nutti end kohale vedada, see näeb. Teeme NBSile omase kontserdi, lajatame otsaette kõigile täiega. Muidugi osasid lugusid me oleme enne ka mänginud, aga natuke nad on ikka muutunud.
R: Mina mängin alles teist plaati NBSile. Esimese plaadi mängisin nii sisse, et ma ei olnud ühtegi lugu laivis mänginud. Aga nüüd on 5-6 nendest lugudest laivide käigus arenenud selleks, mis me lõpuks sisse mängisime.
K: Me ei ole kunagi teinud mussi nii, et mõtleme, et kellele me seda teeme. Lihtsalt teed, ja kontserdile tulevad need, kellele meeldib. Me oleme täiesti iseseisvad, mis eristab meid paljudest teistest Eesti bändidest.
R: Meil ei ole mingit plaadifirma survet taga, et asi peaks ilmtingimata müüma.
K: Selleks, et me saaksime neid asju teha nii, nagu me teeme, oleme teinud omale stuudio, omale plaadifirma. Ja teeme seda bändi puhtalt nagu lõbust.
R: Lihtsalt viis aastat ei viitsinud teha plaati.
K: Sisuliselt küll jah.
R: Nalja on kõvasti saanud. See bänditegemine ei ole sugugi olnud selline... töö.
K: Jah. Ja kaugeltki mitte igav.
Niisiis, NBSi lood teeb Willem, sõnad kirjutab Cram. Neid pole paraku kohal ja bändikaaslasi Kristod taga ei räägi. Nii nad vähemalt ütlevad.
K: Teisi taga me ei räägi.
R: Polegi rääkida midagi.
K: Oleks sitaks rääkida. (Ainult Kotkale iseloomulik räme naer. Tõsiselt:) Ei, meil on ilgelt vedanud tegelikult selle koosseisuga.
R: Vaata, juba kuus aastat pole koosseis muutunud. See tähendab, et bänd klapib.
M: Kui tihti te üksteist näete?
R: No vahelduva eduga vähemalt reede õhtuti ikka. Tegelikult vist isegi ei möödu päevagi, kui me ei näeks. Mitte et saame neljakesi korra päevas kokku, aga kellegagi ikka korra päevas kohtud. Päris raske oleks ette kujutada, et üks vend elab Saksamaal ja teine Soomes ja siis tehakse bändi.
K: No sellised bändid vist ongi nii, et ollakse etapiti koos. Et kui on tuur, siis oled aasta aega koos. Siis saad selle üledoosi kätte.
R: Meil oli elu pikem tuur Urbaniga (Sub Urban Tribe – M.P.) Soomes ja siis kohe otsa Rammsteini soojendamine. Kokku seitse kontserti. Kui Tallinna jõudsime, siis olime ikka niivõrd läbi juba. Ei kujutanud küll ette, et võiks panna näiteks pool aastat.
K: Vaata, selles ongi asi, et me mängime ju aastas niivõrd vähe laive, et meil absoluutselt puudub harjumus, et see on nagu töö. Meil on see ainult üks suur pidu. Kõrvalt vaatad – need tuuritavad bändid ei liialda absoluutselt millegagi, ei alkoholiga, ei muude asjadega. Meil on ikka kontsert selline mõnus suursündmus.
M: Et teie siis liialdate?
K (naerab): Pärast kontserti läheb kahtlemata liialdamiseks, muidugi. Eriti halb on see, kui on tuur, siis oled pärast viiendat päeva ikka läbi. See Rammsteini soojenduskontsert Tallinnas oli tegelikult meie enda jaoks päris piinlik asi. Me ei arvanud, et me nii kehvad võime olla.
R: Me ei hakka siin nimesid nimetama, aga kui nüüd tagarääkimiseks läheb, siis üks nendest, kes hetkel kohal ei viibi, oksendas enne laivi ja teine nendest, kes kohal ei viibi, oksendas pärast laivi.
K: Hakkasime lavale astuma, siis üks mees ütles: «Oot üks hetk!» Ja pani aga padinal peldikusse. (Öögib näitlikult.) Aga samas tuur oli väga raju, kõik päevad olid väga lõbusad. Nüüd on vähemalt, mida meenutada. Ma kujutan ette, mis võib paljudel bändidel tekkida, kes käivad ja teenivad sellega elatist. No sa enam ei erista. Aga ma arvan, et kui me natukenegi mõtleme selle peale, siis me suudame iga kontserti meelde tuletada, et aa, see oli see, siis juhtus see asi või mingi teine asi. Kõik need sündmused on praegu täpselt meeles, sest neid on nii vähe. Ja see teeb väga õnnelikuks, et me oleme saanud oma muusikat niimoodi teha. Aga sa oled üldse meie kontsertidel käinud või? (Minu hämming. – M.P. Kotkas laksab endale vastu otsaesist.) Ah, muidugi oled! /---/ Aga ma hakkasin just mõtlema, et ega sa ei olegi saanud niimoodi käia, sa oled alati vaadanud läbi fotoaparaadi objektiivi, otsinud mingit... mingit...
M: Ma vaatan kõiki kontserte läbi objektiivi.
K: Nojah. (Pisut etteheitvalt:) Ega see vist ikka päris õige ei ole?
M: No ma ei ole ju sihtgrupp...
K: Paistab, et sa oled selle endale nagu kinnisideeks võtnud. /---/ (Professionaalse helimehe asjalikkusega:) Vaata, mina puutun kokku väga paljude bändidega siin Eestis, näen väga laia spektrit ja olen omandanud võime põhimõtteliselt nagu kõigest muusikast aru saada. Mul ei teki absoluutselt probleemi millegi kuulamisega. Ükski plaat, mida ma kuulan, ei tekita minus mingit pettumust või sihukest asja. Ma saan praktiliselt kõigest aru, mida on tahetud öelda. (Takerdub.) Ma ütlesin seda nüüd sellepärast, et mul oli mingi mõte seal taga. (Naerab.) Oota. Aa, ei, et... et... Nähes inimesi, kes on nagu... ütleme: fanaatilised muusikatarbijad, see natuke hirmutab mind praegu.
R: Minu jaoks ei ole see üldse probleem.
K: Näiteks ma vaatan kõrvalt Rajasaaret. Rajasaare on minu meelest selline lahe tüüp, et tal on hästi lai musavalik kodus ja ta jumala chill’ilt kuulab seda. Aga kui loed näiteks mingit foorumit, kus on täiskasvanud inimesed, onju, kes võtavad seda kuidagi ülitõsiselt, et «meie bändil tuli plaat välja» ja «seal midagi muutus niivõrd, et mina seda enam ei kuula!» Jumala naljakas on see, kui palju on selliseid. Ja siis on muidugi need inimesed, kes nagu üldse ei saa aru.
R: Mina arvan, et võib-olla tuleb see vanusega ka. Et mida vanemaks saad, seda targem sa oled. Su silmaring lihtsalt on sedavõrd avaram juba, et sa suudad alla neelata asju, mida kümme aastat tagasi päris kindlasti sa poleks alla neelanud.
K: Kurat, ma ei tea, raisk, ma arvan, et see vist ei ole ainult vanusega... Või on?
R: Ma mäletan, et ma olin 13aastane, siis ma kuulasin ka ainult hevi, noh. Ma ei tulnud selle pealegi, et Depeche Mode’i kuulata, see oli minu jaoks venelaste muusika.
K: Ongi ju!
R: Noh!
K: Okei, nali, nali, nali!
R: Näiteks kas või Motörhead on minu jaoks selline asi, et ma ei saanud aastaid ja aastaid aru, miks seda kaifitakse. Ja siis sain mingi 30 ja alles siis mulle hakkas see bänd meeldima. Ja neid näiteid on veel. /---/ Aga jah, et meil see bänd on selline hobi, siis ega me ei saa ennast pidada kokkuvõttes selles mõttes muusikuteks. Me teeme 99 % kõike muud ja 1 % teeme bändi.
K: Jah, seda küll, et muusikud me ei ole kohe kindlasti mitte.
R: Et kui keegi tuleb ütlema, et keegi meist mängib trummi sitasti või laulab või kitra paneb sitasti võrreldes näiteks selle välismaa mehega, siis ta võrdlebki väga erinevaid asju. Selles mõttes, et me saame selle kriitika hästi blokeerida.
K: Ma ei tea, mulle vist otseselt keegi ei ole tulnud näkku ütlema, et ma olen halb kidramees, aga samas nagu ma ei vaidleks ka vastu. (Räme naer.)
M: No sulle ei saa ju seda öelda ka niisama lihtsalt. (Pidades silmas, et Kotkas on see-eest väga nõutud helimees.)
K (tõdeb): Ei noh, tegelt jah.
Siinkohal heliseb Kotka telefon.
K: Koshkin. Tal on kindlasti juttu meie fotodest. (Telefoni:) Tsau, Viki! (Lülitab valjuhääldi tööle ja lükkab telefoni diktofonile lähemale. Päris kõiki üksikasju hiljem sellest vilest ja raginast ei erista, aga ühtteist siiski. – M.P.) No on valmis vä?
Viktor Koshkin: Ei ole valmis! Ma valisin välja mingi viis pilti. No ja siis ma hakkasin shoppama. Kell üks öösel hakkasin tegutsema.
R: Kas sa hakkasid kuskil poes shoppama või Photoshopis?
V: Ei, Photoshopis. Ma kell viis lõpetasin esimese pildi. Ma andsin Cramile täna üle kaks shopatud pilti.
K: Aga tuleb ikka veel vä?
V: (Seletab pikalt, millistest piltidest täpselt pildi saab.) Kuus saab kindlasti.
K: Ja soolokatest saab ka vä?
V: Soolokatest saab kõigist.
K: Aga Tarvasest (Willem) läheb sinna naistekasse ka mingi seeria vä?
V: Tarvasest on kah jah. Ma arvasin, et on hullem, aga ei ole. Täitsa hea, raisk, on olemas, kõigist on olemas. Nii et mingit muret ei ole. /---/ Aga Villust on... ma ei tea, kas ta ise tahab, seal mõned on nagu natuke üle vindi.
K (rahulolevalt): Väga hea! /---/ Kuule, kas need maalid, mis sai pildistatud, jäid peale?
V: Need on väga head, nendega on kõik korras.
K: Neid oleks vaja nüüd, kõiki neid asju, millest sa rääkisid.
V: Millega sul hästi kiire on? Ma siin täna vahepeal shoppasin kolmandat pilti, see, kus sina oled ees, natuke tegin ja siis tuli mul, khm, külaline, siis me siin natukene jõime Jägermeistrit ja ma saatsin külalise ära ja mul on natuke jäägrit järgi veel. Ma shoppaks täna rahulikult edasi, aga mul on hoog sees, raisk.
(Räme naer.)
V: Ma siin nokiks seda veel tund aega, aga siis saab Jägermeister otsa, siis ma olen nagu närviline. Mul oli siin üks inimene, ma saatsin ta trolli peale ära, läheks tuppa tagasi, raisk, aga jäägrit on veel natukene järgi, raisk.
K: Ei noh, mine võta see ära, mis sul on, ja siis mine linna.
V: Aga homme ma arvan, et ma teen, sest ma hommikul lähen maale, hakkan...
K: Homme on sul kuradi tuumapohmell, sa ei tee homme mitte midagi.
V: Ei, ma lähen maale tööle, saad aru, mind võetakse hommikul kuradi kell kümme peale ja ma ostsin täna kummikud ära ja...
K: Okei. Seda on hea teada.
V: Homme mind viiakse lihtsalt maale. Seal ma higistan välja kõik.
K: See tähendab seda, et sa pühapäeval teed kõik ära ja esmaspäeval on kõik valmis?
V: Ma siin tahtsingi küsida, et kas ma kõiki jõuan, neid on ikka palju, raisk. Neid on ikka mingi kümme vähemalt, raisk. Ja ma teen ilgelt aeglaselt.
K: Aga mis seal kuradi... Kas on vaja neid ilgelt shopata või?
V: Tead, khkhm, mine jõusaali!
(Paus kannab. Seejärel räme naer)
V: Kõige rohkem ongi sind ja seda teist Kristot vaja shopata, raisk.
K: Kusjuures, see esimene pilt, mis sa mulle saatsid, ma vaatasin, seal ei olnud sa mind küll photoshopanud.
V: Natukene olin. Ega ma sind kiilaks ei tee, ma natukene võtan.
K: Tegid mu kuradi lotti suuremaks või?
V: Ei, lotti võtsin väiksemaks, kusjuures. Päris palju, raisk, ausalt.
K: Kuule, tahaks neid originaale näha.
V: Ma näitan sulle originaali, man, raisk. Sest ma olen sust ikka teind... Ma võin sust sellise ilusa noore poisi ka teha, aga see vist ei ole nagu real. Cram ka ütles, et t..a, ära roki, raisk, pärast ei tunne meid keegi ära.
(Räme naer.)
K: No selge, me siis rohkem ei puutu seda teemat enam.
V: Ära puutu. Ma tahtsingi öelda, et millega sul väga kiire on? Sul on kõigiga väga kiire?
K: Ei noh, põhimõtteliselt meil hakkab neid intervjuusid siin tekkima ja igaühele oleks vaja anda. Täna just anname siin ühte, muide, sinu tekst läheb ka peale...
V: No Villuga on kiire, ma saan aru, aga see läheb ruttu, seal pole sittagi teha.
K: No aga SL Õhtulehte meil on vaja ja pühapäeval on Ekspressi intekas, ma arvan, et sinna peab ka andma.
V: No ma teen selle, kus sina oled ees, ma teen kindlalt ära, täna, enne kui ma välja lähen, sest mul on pool tehtud. Selle ma teen nüüd vaikselt ära. Täna õhtul rohkem ei teeks. Homme õhtul teen veel midagi, ma arvan, et kaks kuni kolm grupikat ja siis neid üksikuid pilte. Päris kõiki ma igaks juhuks ei luba sulle. Aga ma tegutsen!
K: Davai!
K (paneb telefoni ära ja pakub Rajasaarele õllesigareid): Tahad veel?
R: Ei-ei, pärast seda kõnet ma ei taha midagi enam.
(Naer.)
K: Kuhu me jäimegi? Plaadist oleks vaja rääkida. Neli või viis lugu on sellised, mida me oleme varem mänginud.
(Arvutavad.)
K: Isegi kuus.
R: Neli tutikat lugu on. Aga neid kuute me oleme mänginud mingi paar korda.
K: Mõtle, kui vähe meil laive on. Nii et ei saa küll öelda, et hullult ära oleks tüüdanud.
Albumi «War In Wonderland» koomiksi võtmes kujundusi on tegelikult isegi kaks – üks tehtud Lätis, teine Eestis. Esialgu läheb neist käiku vaid esimene, teine veel ootab oma aega.
R: Kujundusega oli lihtne. Üks lätlane pandi korterisse kinni ja tegi valmis.
K: Ja üks eestlane oli samal ajal ka veel vabatahtlikult korteris kinni.
(Räme naer.)
K: Meil oli alguses plaan, et me teeme mõlemad variandid korraga. Nagu kaks erinevat kujundust. Aga väike kalkulatsioon tegi meile selgeks, et see ei ole võimalik. Et kuna see läti kujundus sai valmis...
R: Ajaline kalkulatsioon, mitte rahaline.
K: ... ja meil oli ju reliisdeit ammu teada ja isegi oli arvestatud kõikide venitamistega ja ikkagi läheb praegu täpselt niimoodi...
R: See on täpselt nii, et ükskõik kui palju sa ei arvesta venimist, ikka on see...
K: Näiteks täna on meil reede, täna tulid ära kettad, mis tähendab, et täna meil oleks tegelikult pidanud olema see plaat valmis kujundatud. Aga kuna see tehakse igal pool erinevates kohtades... Täna helistasin trükikotta, et mis seis nendel on, tuleb välja, et nemad on... Noh, me ise ka ju ei saanud kujundust õigel ajal kätte ja kõik läheb nii, et jumala soojad karbid, mis on äsja kokku pandud, tulevad neljapäeval. (Neljapäev = üleeile, kui NBSil oli muuseas Rockstar’sis plaadi läbikuulamise õhtu ehk väike soojenduspidu esitluskontsertitele. – M.P.)
R: Vaata, nemad teevad isegi kõik kiiresti. Meil läks ju viis aastat...
K: Kujunduse idee on põhimõtteliselt bändi poolt. Aga kuna meil selliseid kunstnikke seltskonnas ei ole, siis olime sunnitud leidma inimese, kes suudaks selle teostada.
R: Professionaalide poole pöörduma.
K: Nagu sa isegi väga tabavalt aru said – kuna see plaat on väga lõbus, siis kujundus ei saanud olla väga diip, see nõudis ka mingit lõbusamat lähenemist. Tuli idee, et oh, võiks olla nagu koomiksistiilis. Aga meist keegi otseselt ei ole koomiksifänn ja ei tea neist midagi.
Mäletan, et kui hakkasin otsima seda koomiksitegijat, mingit Eesti koomiksiskenet, siis tegelikult minu jaoks tuli see väikese halva üllatusena, et seda on nii vähe. Ei leidnudki paugust mingit selli internetiotsingu kaudu, kelle pilte vaatad ja kohe tunned, et see ongi see. Ja siis see Jensen, kes on üks Läti kodanik ja on meie eelmise plaadi ka kujundanud, eks ole, ma lihtsalt helistasin talle, et näed meil on idee ja me vist naljalt ei leia Eestist kedagi tegema. Jensen ütles kohe, et meil on Lätis üks sell (Harijs Brants – M.P.), kes on kindlalt maailmatasemel tegija sel alal. Jensenil jooksid ühe sekundiga kõik klotsid kokku, ta sai väga hästi aru, millest ma räägin, kohe ütles, et ei ole vaja rohkem üldse otsida, mees on olemas, on vaja ainult tegema hakata.
Aga noh, kus siis saab usaldada, onju. Lätlast. Siis ikka sai ringi vaadatud. Samas see tüüp ikkagi hakkas tööle, sai temaga isegi räägitud. Aga see kutt on ikka nii kunstnik, minul oli temaga väga raske suhelda, ma vene keelt väga hästi ei räägi ka.
Oligi nii, et jätsime oma sõbra seal Lätis – Jenseni – kujunduse peale ja samas ta oli ka nagu puhver. Et me mitte ei suhelnud otse kunstnikuga, vaid läbi tema. Ta nagu silus mõlemat pidi seda kanalit kogu aeg.
Kui vend oli juba kolm nädalat tööd teinud, polnud me veel midagi näinud ja meil polnud õrna aimugi, mis toimub ja deadline tuli juba nii lähedale, siis küsisimegi, et «what the fuck is going on?» Siis tuli vastus, et tal on eeltöö nii mahukas ja samas pole nagu mitte midagi näidata, ta kogub ideid, visandab neid.
R: Ja päris arusaadav, kui ta oleks meile näidanud seda eeltööd, siis me oleks: et misasja?!
K: Ei noh, ta ju näitaski... Ja ongi nii, et vaata, me oleme ju võhikud sel alal. Ja samamoodi nagu muusikavõhikutele ei tohi lasta demosid või mingeid toorikuid lugudest, sest kui sa seda asja ei jaga, ei suuda sa näha potentsiaali seal sees ega tervikut ette kujutada. Sellepärast ongi mul raudne reegel, et ma ei anna kunagi mingeid poolikuid mikse välja. Temal on umbes sama. Ja kui me siis saime mingil ajal neid poolikuid asju, siis need oli tõesti sellised, et tõsiselt mõtlesid, et õõõõõmmmmmm, siit küll nüüd midagi head ei tule... Aga kui see asi lõpuks valmis sai...
R: ... siis see oli täpselt see, mida sai ette kujutatud.
K: Jah, tüüp sai meie mõttest väga hästi aru ja pani täiega oma kunstnikuande sinna sisse. Sama asi on ju... Ma ei tea, ma ei taha praegu sellest... Meil oli kokkulepe, et me nimesid ei nimeta, sellepärast ärme sellest veel midagi räägi, räägime lihtsalt müstilisest Eesti kujundusest. See on teistmoodi ilgelt kaif. Ma ise väga tahan, et tuleks see kujundus ka. Põhimõtteliselt meil jäi praegu selline kokkulepe, et kui meil see tiraaž maha müüakse, siis me teeme teise tiraaži selle teise asjaga. Aga suur töö on nendega tegemata veel. Nad on nüüd Koshkini fotoaparaadis, nagu sa kuulsid, me saame nad ükskord kätte ja siis on nad vaja ka õigeks ja ilusaks teha, tekstid peale panna ja vormi valada. Siis saab tegelikult seda alles hinnata. Praegu nad avaldasid muljet nagu maalid, nad on suured värvilised asjad, mida on terve tuba täis. Neid oli ikka terve hunnik. Ma pidin kaks korda auto vahet käima, kui ma neid tassisin. Aga ma praegu veel päris hästi ei kujuta ette, kuidas nad CD-formaadis toimivad. Aga see tüüp on täpselt samamoodi üle kuu aja ainult kodus istunud, hamburgereid söönud ja vahepeal natuke maganud... Üldiselt oleme me õnnelikud vennikesed, et nii läks ja lõpuks kõik...
R: See on ikka ilgelt hea tunne, kui plaat lõpuks välja tuleb.
K: Eriti kui sa teed seda nii kaua aega.
R: Kui seal plaadil midagi professionaalset on, siis on see kujundus. Ja mastering muidugi.
K: See on selline...
R: ... selline tehniline asi, et ega sellel muusikaga suurt midagi pistmist ei ole peale selle, et muusika hakkab paremini kõlama.
K: Ma usun, et tavaline kuulaja ei ole elu sees tähele pannud, et plaatidel on mingi selline asi nagu mastering. See on siis protsess, milles antakse plaadi helipildile viimane lihv. Ja ei ole eriline saladus, et maailmas annavad sellele muusikale, mida me iga päev tarbime, teatava kõla üks väike käputäis inimesi, kes tegelikult natuke nagu vormivad meie muusikalist maitset, arusaama sellest, mida me peame hea saundiga muusikaks. Erinevatel muusikastiilidel on need spetsialistid erinevad.
Aga see tüüp, kes meile tegi, see Tom Baker, on sellises muusikastiilis nagu meie viljeleme, vaieldamatult üks kahest-kolmest inimesest, kes teeb tippartistide mastering’i.
Tom Bakeri käe alt on läbi käinud selliste tegijate muusika nagu Nine Inch Nails, Alice Cooper, peagi ka Eestis esinev Deftones, Cher, Marilyn Manson, Rob Zombie jpt. Enne oli juttu, et NBS on pigem hobi kui töö, miks siis ikkagi sellise kaliibri mastering?
K: Ei, vaata, ega me... Kui me seda teeme, siis meil ei ole absoluutselt ju ükskõik, kuidas see välja kukub. Ega me seda siis... ega seda niisama neli aastat ei tehtud. Meie moto on ikkagi see, et me teeme vähe, aga me teeme seda nii hästi, kui me vähegi suudame. Me ei saa väita, et me ei lähe kompromissidele, tahes-tahtmata pead minema, kui teed sellises väikeses riigis. Aga noh, nii palju kui vähegi võimalik, me ikkagi üritame teha viimase peal.
Eestis on olnud meil see võimalus alates Nailboard Records’i tulekust, et selliseid hevi-asju on hakatud ka ikkagi maailmatasemel masterdama. Kõige lähem koht, kus seda siiamaani tehtud on, on Soomes. Kui järg meie plaadi kätte jõudis, hakkasin mõtlema, et kes see võiks olla. Ma juba tean, mida Soomes suudetakse plaadiga teha. On asju, mis mulle nende töö juures meeldivad, samas on ka asju, mis ei meeldi. Seda, mida Soomes tehakse, nimetatakse Skandinaavia saundiks.
Aga meie suured lemmikud on pigem ikkagi Ameerikas, meil oleks vaja just seda Ameerika saundi, mida Soome masterdajad isegi nagu natuke põlgavad. Siis hakkasingi vaatama lemmikbände, neid, mis mul riiulis on.
No ja kui ma olin juba mingi neli või viis plaati lahti võtnud ja igal pool oli Tom Baker, siis ma mõtlesin, et see peaks olema ikka mingi lahe mees. Saatsin talle meili: meie oleme sellised lahedad mehed ja me tahame, et sina teeksid meie masteringi. Ja olin ise muidugi täiesti veendunud, et mu tegevus on jumala mõttetu, sellepärast et me võime ette kujutada, milline koormus sellistel vendadel on. Maailma tippartistid, keda ta teeb, need ju kõik pidevalt toodavad midagi. Et ma eriti ei lootnud, et vastust üldse tuleb.
Aga teisest küljest – kui sa ise midagi ei tee, siis ei saa üldse elus midagi. Ja mingi umbes nädala pärast minu suureks üllatuseks leidsin postkastist meili, et oo, tere, et jõle lahe, et kuskilt sellisest eksootilisest kohast mingid vennad kirjutavad. Ju ta siis oli kuulanud seda demo, mis ma talle saatsin, ütles, et davai, anna siia, teeme ära. Ta lubas selle muidugi hästi operatiivselt ära teha, aga pärast selgus, et see võttis tal ikka väga kaua aega, meil hakkas asi ikka väga kriitiliseks minema.
Aga saime kätte ja kõik oli tipp-topp ja täpselt seda ta oligi teinud, mida me lootsime, et ta selle saundiga teeb.
R: Üldiselt enam endal ei jää kripeldama, et vat võimalus oli teha maailma ühe parima juures. Et oleks selle ära möhland ise, siis jääks eluks ajaks kripeldama.
K: Noh, mõnus. Nüüd on teada, et põhimõtteliselt saab küll teha. Põhiline ongi kõikide asjade juures see, et tegelikult kõik on võimalik.
R: Võime rääkida lausa rahvusvahelisest plaadist. Kujundus Lätist ja mastering USAst. Ja orjatöö, see plaatide füüsiline tootmine, see on siis Soomes.
(Naer.)
R: Skandinaavia.
K: Möhöh.
R: Kui pikk see intervjuu peaks tulema sul? See Koshkini lõik vist katab päris palju ära...
K: See vist oli põhijutt jah.
Siseneb Kõmmari, Kosmikute bassimees.
R: Noh, Kõmmari, kuidas on siis uus NBSi plaat?
Kõmmari: Väga hea.
R: No nii! Sihtgrupp!
(Räme naer.)
R: Nii, et ma arvan, et sellega oleks paslik lõpetada.
Aga «War in Wonderland», muuseas, muutub iga kuulamisega järjest mitmekesisemaks, sügavamaks ja – tõsi – ka omasemaks. Soovitan. M.P.
No-Big-Silence
Cram – vokaal
Willem – bass, kitarr, vokaal
KristoR – trummid
KristoK – kitarr, süntesaator, programmeerimine
Albumi «War In Wonderland» esitluskontserdid:
22. aprill – Tallinn, Rock Café
29. aprill – Tartu, Sadamateater
Mõlemal kontserdil teeb kaasa Recycle Bin
R2 Live:
20. aprillil kella 15–16 annab NBS Raadio 2 otse-eetris tunniajase kontserdi.
