Eesti mehed Mustal Mandril Ernesaksa tutvustamas (2)
Tosin päeva tagasi, eelmisel esmaspäeval, vookles Frankfurdi–Tallinna lennukist välja meeste pudirida*. Pärast neljanädalast Lõuna-Aafrikas (LAV) rändamist, millega Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor (TAM) oma 60 juubeli hooaega tähistas, astuti taas Eestimaa pinnale.
Otsus LAV kasuks langes kergelt, sest Austraalias, Uus-Meremaal, Aasias ja Põhja-Ameerikas oli meeskoor juba käinud. Lauldud polnud veel Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Reisiprogrammi koostasime kolme märksõna silmas pidades: hea meestelaul, kohalik kultuur (s.h. kvaliteetvein) ja kirev loomariik.
LAVs andis koor üle kümne kontserdi, mille kavas oli Eesti koorimuusika kuldvara, teiste hulgas G. Ernesaksa, V. Tormise, K. Türnpu looming. Esimese kontserdi andsime Kaplinnas Western Cape’i ülikoolis ja viimase Johannesburgi naabruses Springsi Civic Theatre’s. Oli ka ühiskontserte kohalike kooridega.
Õhtusöök aukonsuliga monumendi jalamil
Reisi esimene peatuskoht oli Franschhoekis, LAV hinnatud Western Cape’i veinipiirkonnas, mille vahetusse lähedusse jäävad ka teised nimekad veinikeskused, nagu Paarl ja Stellenbosch.
Paarlis resideeriv Eesti aukonsul Lõuna-Aafrika Vabariigis Werner Hämmig andis suurepärase vaatega Taal Monument’i (tänapäeva valgete lõuna-aafriklaste seas valdava afrikaani kirjakeele loomisele pühendatud ajalooline mälestusmärk) jalamil meeskoori auks piduliku õhtusöögi.
Seejärel jäime ankrusse ning tegime väljasõite Kaplinna, tutvumaks selle vaatamisväärsustega. Kaplinna kosmopoliitne õhkkond ja suurepärane kliima ei jäta kedagi külmaks. Otse linna külje alt rohkem kui kilomeeter püstloodis kõrguvalt Lauamäelt avaneb vapustav vaade üle kogu linna kuni Hea Lootuse neemeni välja. Kaplinn on kontrastide linn oma täies ilus.
Tuumaelektrijaamas võrreldi inseneriteadmisi
Meeldejääv oli käik Robbeni Islandi kindlussaarele, kus mitmesaja aasta jooksul kuni 1991. aastani tegutses vangla. Teiste hulgas veetis oma 18 poliitvangiaastat seal ka LAV legendaarne president Nelson Mandela.
Tänu headele sõpradele Kaplinna ülikoolist avanes kooril võimalus käia Aafrika ainsas tuumaelektrijaamas Koebergis ning energeetika eri aspektidest sealsete inseneridega vestelda. Süvenesime ka Lõuna-Aafrika teravate energiavarustusprobleemide tagamaadesse, mida elektrikatkestuste näol isegi kogesime.
Kohapeal ringiliikumiseks oli koor traditsiooniliselt jaotatud meeskondadeks ehk koori slängis juppideks ning iga jupi peale oli renditud üks väikebuss. Et ajaliselt rütmis püsida, rakendati aastatega juurutatud sunnivahendit ehk punast laternat**. Õiged teeotsad raaliti välja GPS-süsteemi abil.
Mööda Garden Route’i kulges meie tee edasi Port Elizabethi poole. Garden Route saab alguse Mosseli lahest, kus 1488. aastal astus esimese eurooplasena maale Portugali maadeuurija Bartolomeu Diaz. Nüüd on Garden Route tuntud regiooni loodusturismi piirkonnana. Mitmesaja kilomeetri pikkune rannariba on palistatud surfi-, sukeldumis- ja safarikeskustega. Meeskoori mehi ei suutnud miski eemale hoida soovist proovida ära maailma kõrgeim benji-hüpe, ja nii suur osa meestest seal Blaukrantzi jõe sillal, jalad taeva poole, kõlkuski. Edasi seikles koor läbi Port Elizabethi ja Bloemfonteini Johannesburgi, väisates teele jäänud Kimberely teemandikaevandusi – DeBeersi teemandiimpeeriumi sünnikodu – koos maailma suurima süvendiga, mille inimene on paari vagonetitäie teemantide saamiseks sadakonna aasta jooksul käsitsi kaevanud.
Selleks ajaks oli Aafrika laval lauldud neli korda ja esimesed triibulised olid käes. Pean siin silmas eelkõige publikutunnetust ja meie meeste oskust kuulajatega Eesti koorimuusika abil diskussiooni pidada. Meie võtmeks nende südamesse oli kohalike silmis vabadust sümboliseeriv laul «Thula Zizwe», mis mõjus justkui ergastav droog, pannes nende silmad särama ja puusad õõtsuma.
Öö muldpõrandal, aafriklasega ühes voodis
Johannesburgis ja selle ümbruses saime lokaalseid kultuurivõnkeid kogeda mitmel tasandil – nii kontserte andes kui ka kodudes elades.
Ereda elamusena sööbis hinge kontsert, mille andsime Johannesburgi agulis, legendaarses apartheidi vastupanuliikumise kantsis Sowetos. Peale ise laulmise nautisime seal täiel rinnal ka Aafrika oma ooperit, milleks oli kohalike Lõuna-Aafrika tipptegijate projektikorras etendatav lugu suulude ajaloolisest ja armastatud printsessist Madibast.
Meeskoori suur reisimiskogemus lubas eeldada, et palju üllatusi tulla ei saa.
Siiski peab tunnistama, et LAV suutis elamusi ergastada. Kus vähegi võimalik, oli ööbimine planeeritud kodudesse, mis ei jätnud mehi ilma naudingust tunda end osana sealsest eluolust.
Eriline elamus oli kohtumine Cenestra meeskooriga Ekurhulenis – Johannesburgi järel suuruselt teises munitsipaliteedis Lõuna-Aafrikas.
Kui üksteisele head ööd soovides kodudesse lahkusime, pidime arvestama sellega, et nii mõnelgi tuli veeta öö muldpõrandaga toas, sest peale ühe magamistoa ei pruukinud majas rohkem ruume olla.
See aga tähendas, et mõnel pool olid kõrgete külaliste vastuvõtuks pere teised liikmed minema saadetud ning pool voodist vabastatud eestlasest lauluvennale. Õnneks oli tekke majapidamises rohkem kui üks, nii et olukord jäi viisakuse piiridesse.
Üllatused hommikul – varastatud tehnika
Inseneridele sobivalt koosnes meie tehniline reisivarustus mainitud GPS-ide kõrval kaarditarkvaraga sülearvutitest, foto- ja videokaameratest, käsiraadiosaatjatest, telefonidest jm. Kuna vahepeal pidi neid ka laadima, tehti seda enamasti ööbimiskohtades. Juhtus sedagi, et kui öösel olid mehed end kodudes sisse seadnud, jättis seltskond oma tehnilise varustuse kõrvaltuppa ja suikus ise magusasse unne. Hommikul uni enam nii magus ei olnud, sest üles äratas vargust uuriv politsei. Öö jooksul oli kogu tehnika endale jalad alla võtnud ja lihtsalt minema jalutanud.
Need seigad ei seganud meid siiski kontserte läbi viimast ja kui kohaliku Cenestra meeskooriga ühislauluks lavale astusime, lummas Eesti mehi nende suust kõlav G. Ernesaksa «Hakkame, mehed, minema». Lugu esitasid mustad mehed eesti keeles ning esitus oli uskumatult usutav, eeltööd selleks oli tehtud palju. Eriti tuleb nende tööd tunnustada, arvestades asjaolu, et noodikirja seal ei tunnistata ning kõik laulud õpitakse selgeks kuulmise järgi. Uuesti on kõigil huvilistel võimalus sama esitust kuulata tulevasel kooriolümpial Hiina Rahvavabariigis, kus Cenestra meeskoor taas Ernesaksa laulu laulab.
Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori mehed ei jää loorberitele reisiväsimust välja puhkama, sest juba mais toimuvad traditsioonilised kevadkontserdid*** vajavad tubli ettevalmistust.
Juubelihooaeg
Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor tähistab juubelit, tänavune on 60. hooaeg. Selle raames sai teoks kontserdireis Lõuna-Aafrikasse. Enne seda väntas koor oma tegemistest dokumentaalse portreefilmi «Presentaatorid», pidas koorimuusika arenguperspektiive vaagiva konverentsi, pani kokku kuut aastakümmet hõlmava näituse, andis välja oma lauludega CD, kaanetas koori mälestused soliidsesse raamatusse ja tegi kontserte andes Eestile ringi peale.
Meeskoor osaleb ka Eesti Muusikakarika võistlustel, kus ta möödunud nädalal Blackyt alistades võitis koha poolfinaalis.
Sõnaseletused:
* Pudirida on Reaalkoolist pärit tava, kus mehed on moodustanud pika hanerea, kõnnivad, käed seljal, täpselt koorivanema kannul ja kui võimalust on, siis tihtipeale üks jalg rentslis. Vigurid, mida kõndimisel teeb eeskäija, tuleb kaasa teha. See on eelkõige üks koori punktist A punkti B ümberasumise moodus, ilma et ükski mees vahepealt kaduma läheks.
** Punane latern antakse kooriliikmele, kellel õnnestub kokkulepitud kogunemisajast mitte kinni pidada. Laterna kandmise kohustus on tal kuni selle hetkeni, mil järgmine koorivend selle ära teenib. Seega saadab latern juba aastakümneid koori kõiki tegemisi.
*** Meeskooril on aastas kaks traditsioonilist kontserditsüklit. Juba üle kümne aasta järjest antakse detsembris klassikalisi jõulukontserte ning mais on vabamas stiilis kontsertetendused, millesse on põimitud ka popmuusika kooriseadeid. Sel aastal on kevadkontserdid 9., 12. ja 14. mail Tallinnas ja Tartus.
