Päevad läbi seksimata, no see ajab hulluks!
Prostitutsiooni seadustama kutsuvas seksipihtimuses kurdab endine tippajakirjanik Inno Tähismaa, et ei saanud abielus olles piisavalt seksi ja oli sunnitud korduvalt lõbutüdrukuid kasutama.
«Olen ostnud oma elus kümneid kordi naiste kehasid,» on sõnad, millega ajakirjanik Inno Tähismaa alustab isiklikku osa eilse Postimehe arvamusloos «Ma pigem sureksin, kui kannatan igavesti häda».
Seksita elu on hädaorg
Seltskonnaajakirja Kroonika peatoimetajaga 11 aastat abielus olnud Inno nõuab lõbutüdrukute seadustamist. Kinnituseks, et nad on meesterahvale eluliselt vajalikud, kirjeldab Inno enda näitel, kuidas ta ise on seksita elu all kannatanud.
«Nii ongi,» tunnistab Inno SL Õhtulehele, et avameelse pihtimusloo taga oli vaid tema enda kogetud elu. Tähismaad ajendasid sõna sekka ütlema eurosaadikute Siiri Oviiri ja Marianne Mikko artiklid prostitutsiooni keelustamiseks. Inno daamide mõtet ei jaga, sest needsamad prostituudid on teda elus korduvalt päästnud.
Põhjust, miks mees läheb lõbumajja, teab Inno täpselt. Ta kirjutab: «Oma kogemusele tuginedes võin lihtsustatult öelda, et mees käib lõbumajas selleks, et saada naist. Elu on kujunenud selliseks, et naised käivad tööl, teevad karjääri, on suurema osa ajast kodust ära ja kui koju tulevad, on nii väsinud, et ei jaksa seksida.»
Mees jätkab samas: «Ma ei tea, kui tihti Mikko ja Oviir oma meestega seksivad ja kas nad üldse seksivad, aga kui olen terve, tahan mina seksida iga päev. Ma lihtsalt ei saa muud moodi. Looduse hääl minu sees sunnib mind seda tegema.
Olen küll proovinud oma seksihimu vähendada alkoholi tarbimise, suitsetamise, sportimise ja lihtsalt tahtega allasurumisega, aga ikka on loodus olnud minust üle. Ikka olen pidanud n.-ö. paugu lahti saama.
Ja kui naine seksida ei taha, olen end ise käega rahuldanud või siis käinud lõbumajas. Sest kaua sa ikka pihku peksad, tahad ikka aeg-ajalt naist ka saada.
Seks on inimese loomulik vajadus, nagu s***umine või ku**mine.
Prouad Mikko ja Oviir, mul läheb silme eest mustaks, kui ma seksida ei saa. Ausalt. Mul on olnud selline tunne, et teeks kellelegi haiget, kui seksida ei saa. Selline metsik vägi on sees.»
Kaitses meest
Inno ütleb, et kirjutas avameelse loo eelkõige meeste kaitseks.
«Aitab silmakirjatsemisest. Kirjutaks, nagu asjad tegelikult on. See on mädapaise, mis tuleb lõhki pigistada,» arvab Inno. «Naistel on raske olla mehe nahas, aga kui sa oled, siis see ajab hulluks… Kõik need vägistamised ja lapsepilastamised tulevad sellest samast asjast. Kui ühiskond on seksi ostmise muutnud kuriteoks ja seni kuni see on kallis, on odavam mõni tüdruk ära vägistada,» arvab ta, et kõik halb saab alguse kõrgendatud sugutungist.
Inno teab enda näitest, et mees läheb lõbutüdruku juurde siis, kui kodus jääb miskit vajaka.
«Mehed tahavad seksida. Kui nad on ebasobivas suhtes, siis nad lähevad lahendust otsima lõbumajandusest või teiste naiste juurest, ütleme nii. Kui kaks inimest sobivad, siis ei ole mehel vaja kasutada sellist asja. See on nende meeste jaoks ainuvõimalik lahendus. No see ajab hulluks ju, tean enda kogemusest, mis tähendab päevad läbi seksimata. Kuud ja aastad. Minu elus asjad nii hullud siiski polnud, kuid hakkas kiskuma, jah, sinnapoole,» kirjeldab Inno enda elu.
Ehkki ta püüdis enda sõnul oma abielu päästa, ei jõudnud ta kuhugi.
«Arvasin, et seda elu on võimalik muuta õnnelikuks. Lugesin ajakirju ja raamatuid, räägitakse ju suhete reanimeerimisest, aga see on jama,» veendus ta ning asus omast tarkusest otsima vastust, miks abielu enam ei tööta.
Ta jõudis järeldusele, et see ei ole ainult tema suhte probleem: «Kõige suurem põhjus, miks abielud lagunevad, on selles, et hakkavad koos elama inimesed, kes üldse ei sobi. Ja kui sa ei sobi, siis ei klapi miski, ka seks mitte,» räägib Inno.
Ta kurdab, et oli kooselu ajal tugevalt allergiline.
«Arvasin, et see oli šokolaadist ja tsitruselistest. Nüüd söön iga päev neid ja ei mingit allergiat. Järeldan, et allergia on seotud sellega, et koos püüavad elada kaks sobimatut inimest. Sellest pingest,» valgustab mees.
Abiellub jälle
Samuti meenutab Inno, kuidas tal tekkis õhtuti kohutav tung kodust lahkuda.
«Näiteks keset õhtut, vaatasime kodus filmi, ja mul tekkis meeletu tahtmine minna ära kodust. Lihtsalt välja kuskile. Ma ei saanud aru, kust see tuli. Kui sellised asjad tekivad, see näitab, et kaks inimest ei sobi,» teab ta.
Just sel põhjusel jättis ta möödunud aasta kevadel perekonna maha ning kolis kokku prokurörist luuletaja Irja Vaheriga. Nüüdseks on Tähismaad oma abielu kohtus lahutanud, vara jaganud ega räägi teineteisega sõnagi.
«Kunagi ehk suudame, see võtab aega,» mõistab Inno olukorda, ehkki teab, et kirjutatud artikkel lisas ainult õli tulle.
«Tahtsin valgustada ühte nüanssi meeste elust. Mina olen näiteks väga vihane oma isa peale, kes oma ajal seda lugu ei kirjutanud. Ta ei öelnud, mis elu on. Mina kirjutasin endast, aga mehed on ju üldjuhul ühesugused, nii palju kui ma tuttavatega rääkinud olen.
Paljud mehed on õnnetud, edukate naiste mehed on õnnetud, ka edukate meeste naised. Inimesed on üldjuhul õnnetud. Ja prostituut aitab seda leevendada,» tahab Inno, et iga mees võiks süümepiinadeta lõbutüdruku juures käia. Seda aga märksa vastuvõetavama hinna eest. 300–400 krooni tund on Inno arvates palju.
«See peaks olema 200 krooni, vahendaja tuleb sealt ära kaotada. Autoremondi töökodades on tunnihind 250 krooni – miks ei peaks saama sama hinnaga ka seksiteenust?» pakub Inno võrdluse.
Ei kommenteeri
Inno Tähismaa ekskaasa ei soovinud eilset sõnavõttu kommenteerida.
Möödunud kuu Postimehe lisas Arter on ta öelnud: «Elu peab tasakaalus olema: tööd peab tegema, lõbutsema peab ja kodused asjad peavad paigas olema. Mulle tundub, et olen siiani suutnud kõiges kolmes punktis iseendaks jääda. Mul ei ole midagi kahetseda ega häbeneda.»
Alex Lepajõe: armuvalu tuleb vaikides kannatada
Alex Lepajõe tervitab Inno Tähismaad seebikangelaste üha suurenevas armees. «Ta vist ei sattunud peale minu Kroonika intervjuule, kus ma Andrease-nimelise noormehe murtud südamehääle peale kirjutasin, et solvumine ja armuvalu tuleb vaikides või äärmisel juhul pere ringis ära kannatada. Vastasel korral võid vanaduspäevad koera või kassiga veeta, kuna ükski korralik naine sinuga enam tegemist teha ei julge. Intiimasjad ei kuulu kellelegi, see peaks olema sama selge kui seegi, et teatud religioonis prohvetit kujutada ei tohi, veel vähem tema kulul nalja visata. Mingid asjad võiksid ka läänemaailmas pühad olla. Ja veel, Inno-poiss: arvamusliidrist seebikangelaseks on kerge muutuda, tagasi juba palju keerulisem.»
Jaan Tätte: ju on vaja endast kuidagi märku anda
Näitekirjanik Jaan Tätte ei pea avaldatut loomulikuks: «Väljaspool inimese loomulikku elamist ja käitumist selline mõtteviis... Kui niimoodi on vaja kõigile seda öelda, siis keegi meist ei tea, mis selle avalduse ajend on. Mina seda meest ei tunne. Ju siis ikkagi on vaja kuidagi endast märku anda.»
Jüri Ennet: kui mees naist üles ei küta, on mees äpu
Psühhiaater Jüri Enneti arvates kompenseerib mees pärast lahutust oma kibestumust: «Endale teadmatult toonitab oma äpusust. Äpusust sotsiaalse käitumise põhjal, kui ta naisterahvaga hakkab kemplema sellistel teemadel, millega üks normaalne inimene avalikkuse ette ei läheks. Kui suhe välja ei tule ja mees naist üles ei küta, siis on mehepoolne ettevõtlikkus puudu. Et ta lõbumajades on käinud või ole käinud, see ei olegi hetkel tähtis. See on tal hetkel kaitsekilbiks, mingisuguseks märklauaks, mille peale suunata sisemine kibestumine. Kui seda punalaternate süsteemi seadustada, siis läheb äpusus normi tasemele. Et kodus äpune, võib sinna laterna valgusesse minna oma äpusust nutma või tegutsema, kui sa tegudeks mees oled.»
