Jaan Möldri uus kaardilugeja Katrin Becker on sündinud võidusõitjaks: «Ma pole iial barbidega mänginud.» (9)
«Ma pole iial barbidega mänginud, lapsena oli lemmiklelu pisike Porsche,» kinnitab Jaan Möldri uus kaardilugeja sakslanna Katrin Becker, et on autodest ja rallisõidust läbi imbunud.
Kui mullu suvel sai selgeks, et Mölder peaks suure tõenäosusega startima tuleval hooajal Junior WRC MM-sarjas, oli vaja leida uus kaardilugeja. Tõnu Vunni probleem polnud mitte niivõrd iga kuivõrd kaal. Mida õblukesem kaassõitja, seda kiiremini auto liigub.
Asjatundjad soovitasid Möldril ja tema toetajatel õrnema soo poole piiluda. Ideel oli jumet, arvas Mölder: «Mul polnud probleemi, et naisterahvas kaarti loeb.»
Et Eestis häid naistest kaardilugejaid pole, pöörati pilgud Kesk-Euroopasse. Teadjad arvasid, et 24aastane Katrin Becker võiks Möldrile sobida. Sakslannaga võeti ühendust.
«Pakkumine oli säärane, millest ei saanud keelduda,» tunnistas Becker.
Kui Katrin ruumi astub, on kogu ruum temast kiirgavat sära täis. Kaunitar, kuid mitte leedi. Vähemalt õhtukleidita olekus. Kaardilugejana võib Beckerit ette kujutada, ent näiteks pangatellerina või hoolitseva kodukanana mitte. Tema olekust õhkub enesekindlust – see neiu suudab end maksma panna. Ja vajadusel rehvi vahetada või automootoris surkida, pale õline.
Mootoris surkimine ja võidusõitmine on Beckeril geenides. Päritud isalt, kunagiselt kaardilugejalt. Ema vaatas nukralt pealt, kuidas tirts nukkudest väljagi ei teinud, vaid mänguautodega toas ringi põristas. «Ma pole iial barbidega mänginud, lapsena oli lemmiklelu pisike Porsche,» teatab Becker naerdes.
«Poisid olid vihased kui plikale alla jäid.»
Oleks asi mänguautodega siis piirdunud… Kuueselt hakkas Becker kiirusi jumaldama. Esmalt kihutas ta mootorita sõiduvahenditega niinimetatud soapboxidega. Kümneselt ronis kartautosse.
«Ema polnud loomulikult õnnelik – tüdruk ja võidusõitja,» meenutab Becker. «Kardisõiduga ta kuidagiviisi leppis, autodes oli jõudu ja kiirust vähe, aga rallisõiduga enam mitte. Ent ta on hea ema, austab mu otsust.»
Kardirajal sai Beckerile selgeks, et naine, kes tungib meeste maailma, on kui kahjurputukas. «Poisid olid vihased, kui plikale alla jäid,» naerab Becker, kelle kardisõidu karjäär päädis ringkonna meistri tiitliga.
Võiks ju arvata, et esmalt õppis Becker autot juhtima ja alles seejärel kõndima, aga ei. Ta kergitab küsimuse peale imestunult kulme: «Millal ma esimest korda autorooli istusin? Kaheksateistkümneselt. Meil, Saksamaal, varem ei tohi. Jääd vahele, maksad trahvi ja minetad load pärast nende hankimist kaheks aastaks.»
Kahekümneselt otsis Becker endale koha ralliautos kaardilugejana, kuid asi läks ta enda sõnul tõsiseks kolm aastat hiljem. Esmalt võitis ta Niki Schellega Saksamaa Junior WRC meistritiitli, kaks aastat hiljem tuldi Super 1600 sarjaks teiseks. Mullu kihutas Becker A-rühma autos. Nii noorena polevat ükski naisterahvas säärasele tasemele jõudnud.
«Katrin tegi kõik täpselt nii, nagu soovisin.»
Enne kui käed lõplikult kokku löödi, tuli testida, kas duo kokku sobib. Selleks sõideti Lõuna-Eesti rallirajad ühtpidi ja teistpidi läbi, neljakordse maailmameistri Tommi Mäkineni viimane kaardilugeja Kaj Lindström auto tagaistmel õpetussõnu jagamas.
Lindströmi oli vaja selleks, et Mölder ja Becker uue legendilugemise selgeks saaks. Mõlema jaoks tegu Suure Muutusega. Esmalt hakati legendi lugema-kuulama inglise keeles ja teiseks muutus süsteem käikudel, mitte kiirustel põhinevaks. Kõige tipuks läbiti Mitsubishi N-rühma autol poolsada kilomeetrit ralliteid täiskiirusel.
Kolm päeva rügamist selja taga, löödi käed, sest kõik õnnestus 110protsendiliselt.
«Küll ma ta maha rahustan, see ongi kaardilugeja ülesanne.»
«Katrin tegi kõik täpselt nii, nagu soovisin,» tänas Mölder kaardilugejat, kuid lisas, et treenida tuleb veel palju.
«Jaan on hea piloot, usaldan teda täielikult. Kui ei usaldaks, ei istuks ta kõrvale,» teatas omakorda Katrin.
Samas: üks asi on treening, teine asi võidusõit. Äkki on Mölder mingi närvipundar, kes iga eksimuse puhul hakkab kaardilugejat süüdistama?
«Küll ma ta maha rahustan, see ongi kaardilugeja ülesanne,» muigab Becker.
«Ei lähe ma närvi midagi,» rahustab Mölder paarilist.
Ühesõnaga, uus rallipaar on tõsiasi. Kui hea, selgub ajapikku. Esimese MM-stardi teevad Mölder ja Becker veebruari alguses Rootsis, kuid sellele eelnevad tõsised testid ja ilmselt ka võidusõit Lätis.
«Esimesel hooajal pole meie eesmärk sõita kiiresti, vaid lõpetada niipalju rallisid kui võimalik,» avaldab Mölder plaanid. «MM pole Eestimaa tuttavatel radadel kihutamine. Teeme võimalikult palju kodutööd, vaatame videost kiiruskatseid, küsime nõuandeid ässadelt. Seega õpime ja õpime. Muidugi, kui pjedestaalile pääseme, ei nurise, aga lootusi ei saa liiga kõrgele upitada. Tegelikult oleks juba punktide saamine kõva sõna.»
«Junior WRC on just see sari, kust piloodid ja kaardilugejad hangivad üliväärtuslikke kogemusi ja alustavad teed tippu,» täiendab Becker oma pilooti.
Becker: «Elukaaslasega ühes autos rallit sõita ei saa.»
Palju on mehi, kes suudavad istuda hirmu tundmata autos, mis kihutab metsa vahel, puud kitsast rada piiramas, 200 kilomeetrit tunnis?
Katrin Becker suudab.
«Sõitsin lumisel metsavaheteel, gaas põhjas, aga Katrinile ei avaldanud see mingit muljet,» kiidab Jaan Mölder uue kaardilugeja kiirusetaluvust.
«Treenida saab legendi lugemist, inglise keelt selgelt hääldama, aga mitte kiirust taluma,» teatab Becker. «Loomulikult ma adun, et rallisõit on ohtlik, kuid ohtudele mõelda ei tohi. Stardis tuleb kõik meeled puhtaks saada, keskenduda ja loota piloodile.»
Põhjus, miks Becker rallisõitjast elukaaslase kõrval legendi ei loe, pole selles, et ta elukaaslast ei usaldaks: «Meil on mõlemal rallisõit hobi, kusjuures kulukas hobi, nii, et lapsevankri ostmiseks raha ei leia. Aga koos me ei sõida. Miks? Kui soovid olla tipptasemel, ei saa lähedane inimene kõrvalistmel olla, sest sa ei anna endast sadat protsenti. Võid küll arvata, et kihutad maksimumiga, ent tegelikult ei kihuta. Alateadvus ei luba, sest tahad lähedast säästa kõikide ohtude eest.»
Kumb meeldib rohkem, kas…
koer või kass?
Katrin Becker: «Koer. Sest kasside vastu on mul allergia. Aga koerad meeldivad ka muidu rohkem. Kahjuks ei saa ma koera pidada, sest ei viibi pidevalt kodus.»
Jaan Mölder: «Ei olegi sellele mõelnud. Ilmselt eelistan koera. Aga ei pea ühtki looma.»
suvi või talv?
Becker: «Suvi. Soojus. Kahjuks pole juba kaks aastat randa jõudnud. Talvel ehk siis lumel pole ma harjunud rallit sõitma.»
Mölder: «Suvi. Talvel on vaid mõni pluss - saab suusatada ja lumel rallit sõita. Kuid kruusal on ikkagi mõnusam kihutada.»
spagetid või kartul?
Becker: «Spagetid. Suudame koos elukaaslasega itaalia toitu ka ise valmistada. Pliidi ääres on see, kes kodus viibib. Enamasti mina.»
Mölder: «Mul ükskõik. Kõike just ei söö, spagette ja kartulit küll.»
komöödia või tragöödia?
Becker: «Põhiliselt komöödia. Tragöödia ajal valan pisaraid, nagu naisterahvas ikka.»
Mölder: «Komöödia. Elus on tragöödiat niigi palju.»
Ferrari või Mercedes?
Becker: «Peaks valima, võtaks Ferrari. Aga ei ostaks. Mõttetult kallis. Raha raiskamine. Praegu sõidan Škoda Octaviaga.»
Mölder: «Eelistan samuti Ferrarit sel põhjusel, et tegu on sportautoga. Sportauto on alati etem kui luksusauto.»
