«Koos hoiab meid vapper vanadus…» (4)
«Omal ajal liikus ringi niisugune nali, et kes meie bändi kitarristiks tuleb, see kohe ka emigreerub…» Mis bändist käib jutt? Eks just Justamendist. Aga kes räägib? Muidugi Lunge Tom.
Justamendi eelkäija, koolibänd MIKS Jutita andis oma esimese kontserdi 28. oktoobril 1980 Tartus Sõpruse Majas. Ansambli asutajaliige ja selle üks tugiposte tänase päevani Toomas Lunge teab, et Justament sai nime täiesti lambist 1983. a. festivalil «Tartu sügis».
«Nii-öelda ristiisaks oli Tiit Kõrvits, kes küsis kellegi käest lava taga, et kus on see Justament või mis ta nimi oli. Nii endale nime saimegi.»
Ansambli veerandsajandile tagasi vaadates jagab Lunge bändi ajaloo tooni andnud kitarristide järgi kolmeks: Andy Marderi aeg 1987–1989, Jüri Rosenfeldi aeg 1989–1990 ja Viktor Vassiljevi aeg 1990 kuni tänaseni.
Lunge sõnul on kõik kolm jätnud Justamendile kustumatu jälje. Kusjuures kitarristide emigreerumisnaljal on tõepõhi all.
«Sest Marder, kes viljeles aktiivselt bluegrass’i, sõitis Ameerikasse. Siis tuli Rosenfeld, kes rõhus rohkem bluusile, kuid asus peagi Soome elama. Vassiljev sõidab nüüd edasi-tagasi Soome vahet laevade peal ja loodetavasti tema kuskile ära ei kao.»
Kuna kõik ansambliliikmed tegelevad viimased kümmekond aastat saja muu asjaga, siis Justamendist kui aktiivsest kontsertansamblist enam rääkida ei saa.
«Mingid painavad kohustused meid ei kummita. Kui aga keegi annab meile põhjuse taas kokku tulla, on see puhas rõõm,» räägib Lunge, meenutades ühtlasi, et kui Justament sai 10aastaseks, oli tal bänditegemisest kopp ees.
«See oli just laulva revolutsiooni hari, esinemisi oli meeletult. Ja siis ühel hetkel tundsin, et seda kõike on liiga palju. Ei näinud ka kuskil mingit väljapääsu,» kirjeldab ta 15 aasta taguseid pessimistlikke meeleolusid. Need johtusid ka 80ndate lõpus ansamblisse kutsutud Andy Marderi virtuoossest akustilise kitarri käsitlemisest.
«Andy mängis nii kohutavalt hästi, et tema kõrval tundus meie tehniline tase kolinal alla minevat. Õnneks päädis see Eesti vabariigi tulekuga, millega ühtlasi lõppes igasugune esinemiste joru. Äkki oli inimestel vaja osta leiba ning muusikutel kadus igasugune töö.»
Kui enne oli Justament harjunud nädalas mängima 4–5 korda, siis korraga, põmm!, oli tühjus ees. Päästeingliks sai Erki Berends, kes kutsus Tomi ja Jansa vastloodud Kuku raadiosse saateid tegema.
Olude kiuste ei kadunud Justament Eesti muusikakaardilt ja nii jätkatakse tänase päevani. Praeguse Justamendi kohta ütleb Lunge: «Koos hoiab meid vapper vanadus. Vastu rinda me endale ei tao, oma saba kergitama ei kipu. Ometi on meil kindel publik olemas. On selline rahulik aeg.»
Samas tõdeb muusik kurvalt, et sünnipäevaks plaanitud uus plaat valmib alles aasta lõpuks. «Eks organism on seni elus, kui ta midagi toimetab. Esialgu käib meil veel hoogne materjali kogumine.»
Jumal on Justamenti hoidnud. Aga mitte nende busse
Justament on 25 aastaga läbi sõitnud neli bändibussi.
Üks mersu kaotas tagumised rattad. Teisele mersule tuli libedal Tallinna–Tartu maantee sirgel lõigul lihtsalt suur rekka vastu ja pühkis bussi kraavi, kus see veel üle katuse käis. Aasta hiljem otsustas üks kantpeade paar end sellesama ilusa punase bussi vastu koogiks sõita. Tol hetkel bändiliikmeid bussis ei olnud.
Viimane buss oli kõige šefim Ameerika Ford. Selline lauakeste ja tugitoolidega, kuid Hiiumaa puud viisid ka selle. Nüüd on Hiiumaal Käina lähedal isegi Justamendi nimeline kurv.
«Kimasime varahommikul praami peale, tohutu libe oli. Korraga viskas bussi kurvist välja – sõitsime kaks puud juurte pealt maha!» meenutab Lunge. «Kui me siis pärast Kärdla haiglas kokkulappimist praamilt mandrile astusime, nägime välja nagu need mõõgavennad filmis «Don Juan Tallinnas», kus ühel oli pea lapitud, teisel nina kinni seotud ja kolmas liipas jalga.»
Ann, justakate tõeline fänn
Jaan Elgula: «Meil oli üks andunud fänn, kes meid kontserdilt kontserdile kuulamas käis ja kõiki laule peast teadis. Üks tüdruk Ann, kes õppis Otsa koolis. Kinkis meile Justamendi kirjaga särgid. Ise oli nime särkidele käsitsi peale tikkinud. Ning jõuludeks saime temalt nimelised sokid. Vahel tuli ta kontserdile lausa tordiga, mille meile kinkis. Siis ta abiellus ühe soomlasega ning pikka aega polnud temast midagi kuulda.
Möödusid aastad. Kord saime laeval tuttavaks soomlastega, kes meid külla kutsusid. See oli väike koht – Karjalohja. Ja kujutage ette, seesama Ann oli juhuslikult sinnasamasse külakesse kolinud! Täielik kokkusattumus! Iga kord, kui seal hiljem esinemas oleme käinud, on ka Ann alati kohal olnud. Annaks jumal igale bändile selliseid vahvaid fänne! Kõige naljakam on aga see, et Tallinnas elavad Anni vanemad samal tänaval, kus minagi.»
Zaporožets läks meelest
RAHVASUU TEAB, et ühel tuisusel õhtul hääletas Justamendi bussi Tartu maantee alguses õnnetu sapikamees, kelle autol oli elektrisüsteem loobunud funktsioneerimast. Hädasolija palus ennast mõnikümmend kilomeetrit edasi Vaidasse viia. Bussijuht ei olnud kade ja võttis hääletaja koos sapikaga sleppi. Legend räägib, et korraga löönud bussijuht endale käega vastu otsaesist ning lasknud kuuldavale pika ja kaebliku oige. Aga seda alles hetkel, kui Tartu linna piir paistma hakanud.
JAAN JANSA ELGULA ON RÄÄKINUD, et see lugu juhtus aastal 1985 või 1986, kui Justament sõitis Tallinnast Tartusse. Lumesoppa olnud kõik kohad täis. Imavere kohal hääletanud automees, köiejupp käes, tahtnud Põltsamaale saada. «Ütlesime, et Põltsamaa teeotsani võime ära visata küll,» on Jansa pajatanud Eesti Ekspressile. «Panime sapika sappa ja sõit läks lahti. Kõik läks hästi kuni sinnamaani, kui me vaese mehe ära unustasime. Pärast kuulsime, et ta oli küll pidurdanud, küll poolest kerest saadik autost välja roninud, küll karjunud ja lehvitanud – tulesid tal polnud, aku oli ju tühi, samuti polnud signaali.
Kui ta lõpuks meile Laeva karjääri juures (seal, kus on see «Hollywoodi» silt) meelde tuli, oli küll väga piinlik. Nii palju saime oma jama heastada, et panime ta ühe suure MAZi taha, mis pidi ta Põltsamaale tagasi toimetama. Enne olime MAZi juhilt võtnud tõotuse, et ta mingil juhul sapikat ära ei unustaks.»
TOOMAS LUNGE meelest on vana lugu venitatud kui püksikummi. «Tegelikult oli vahemaa palju lühem ja bussis vaid meie toonane bussijuht ja mänedžer Saul Peepsen, kes nüüd Ameerikas elab. Tol ööl vedas ta hoopis Eesti jalgrattakoondist, kes oli tulnud tagasi Krimmi laagrist. Mehel oli seljataga tuhandeid kilomeetreid ja peas väsimus. Ta pani ratturid Tallinnas maha ja hakkas üksi Tartusse sõitma. Kose esimeses ristis võttis peale hääletaja, kelle sapikal oli vool ära kadunud. Sapikamees oli palunud, et tõmba teise Kose risti ära. Et auto on bussil taga, meenus Peepsenile alles Põltsamaa ristis.»Ž
MIKS Jutita/Justamendi esimene koosseis
Toomas Lunge, Jaan Elgula, Andres Dvinjaninov, Ivo Peetso, Tiit Nikopensius ja Urmas Helin. Esimest korda astus bänd üles Vanemuise kontserdisaalis GOELRO ballil veel nimetuna. Mõne kuu pärast sai ansambel nimeks MIKS Jutita. Sõna «miks» määratles bändi stiili, M – mida, I – iganes, K – keegi, S – soovib, ja «jutita» pandi kokku eesnimede esitähtedest. 1983 muutus nimi suupärasemaks Justamendiks.
Justament täna:
Toomas Lunge (klahvpillid, akordion, laul), Indrek Kalda (viiul, laul), Jaan Elgula (akustiline kitarr, laul), Viktor Vassiljev (elektrikitarr, laul), Alari Piispea (bass), Tiit Kevad (löökriistad). Justament mängib ennekõike oma lugusid, mida kirjutavad Lunge, Kalda ja Vassiljev.
Justament läbi aegade:
Põhikoosseisus: Toomas Lunge, Jaan Elgula, Tiit Nikopensius, Ivo Peetso, Andres Dvinjaninov, Urmas Helin, Ott Kask, Kuno Rääsk, Art Hansberg, Aavo Valtna, Teet Saviauk, Andy (Andrei) Marder, Indrek Kalda, Vladimir Aleksejev, Viktor Vassiljev, Alari Piispea, Tiit Kevad, Kaido Soobik, Jüri Rosenfeld, Ivar Kannelmäe, Adres Kuut, Margus Tammemägi, Tiit Kikas.
Abiks stuudios või kontserdil: Tiit Kõrvits, Silvi Vrait, Jaak Ahelik, Vjatseslav Kobrin, Jaan Karp, Tõnis Kõrvits, Tõnu Raadik, Ivo Linna, Priit Pihlap, Ove Maidla, Vello Toomemets, Juhan Sütt, Kait Tamra, Jaak Jürisson, Jaak Joala, Tarmo Pihlap, Rein Orn, Tõnu (Tõun) Timm, Peeter Oja, Tarmo Leinatamm, Hannes Võrno, Kärt Tomingas, Thea Paluoja, Aivar Mäe, Erki Berends, Jüri Aarma, Antti Kammiste, Heidi Tamme, Vello Orumets, Mati Nuude, Boris Lehtlaan, Uno Loop, Heli Lääts, Siiri Sisask, Reet Linna, Emil Rutiku.
Justamendi helijäljed
«Justament», Melodija, 1990, LP
«Murumängud Munamäel», Postimees, 1992, MC
«Silvi Vrait: Mõnus ja soe», Aivar Joonas & BG Muusik, 1994, CD MC
«Kaua sa kannatad», Elwood Music, 1995, CD MC
«1996», Elwood Music, 1996, CD MC
«Kaua sa kannatad / 1996», Elwood Music, 1999, 2CD
«Kuld – Justamendi parimad laulud XX sajandil», Records 2000, 1999, CD MC
«Teadjamees», Elwood Rec, 2000, CD MC
