Sõbra päästja suri mürgigaasi kätte (88)
Kaheaastaste kaksikute poiste isa Viljar päästis sõbra elu, kes kaotas kanalisatsioonikaevu puhastamisel mürgigaasi tõttu teadvuse. Paraku sai gaas saatuslikuks elupäästjale endale.
Põlvamaal Verioral kummardavad inimesed mändide keskel roostetava kanalisatsiooni settekaevu luugi juurde ja poetavad lilli. Nad leinavad 31aastast Viljarit, kes päev varem kaotas samas kaevus mürgise väävelvesiniku tõttu elu.
«Viljar läks kaevu päästma sõpra, kuid tal endal läks gaasivingu tõttu pilt silme eest. Ta oli mu naaber ja parim sõber,» ütleb õnnetuspaigal pisarais mees.
Viljari kaaslased, 30aastane Anti ja 43aastane Urmas lebavad Põlva haiglas sisehaiguste osakonnas. Mürgigaaside sissehingamise tõttu on neil palavik ja peavalud.
Nõiutud kaev
Pühapäeva hommikul hakkasid Verioral Mustoja tänaval elavad Anti ja Urmas ning neile kui headele sõpradele appi tulnud Viljar puhastama kanalisatsioonikaevusid, et kolm lähedal asuvat korrusmaja saaks taas vee korteritesse. Eraldi firmat kanalisatsiooni puhastamiseks ei tellitud, kuna see läinuks liiga kulukaks.
Samal ajal panid naised küdema sauna ja hakkasid suitsutama kala, et mehi sel viisil töö eest tänada.
Mehed lasid kahes kanalisatsiooniaugus torud veesurvega puhtaks ja asusid seejärel kolmanda, viimase heitveekaevu kallale. Vanast tuletõrjeautost uhasid nad kaevu põhja, umbes meetri paksuse solgi vedeldamiseks vett, et see siis lõpuks välja pumbata.
Ettevalmistused tehtud, laskus Anti mööda redelit kaevu. Umbes paar meetrit allpool avanes ta silme ees suur punkrit meenutav mahuti.
«Tundsin mingit teravat lõhna, mis sarnanes nuuskpiiritusega. Jõudsin mõelda, et peaks üles tagasi ronima, kuid rohkem ei mäleta midagi,» räägib Anti.
Inimesed paanikas
Viljar ja Urmas nägid kanalisatsiooniaugu äärel vilksamisi, kuidas Anti sopa sisse vajus.
Sõnagi lausumata ronis Viljar kanalisatsiooniauku sõpra päästma. Mõni sekund hiljem õnnestus tal teadvuse kaotanud Anti leida. Viljar haaras ta jalgadest kinni ja upitas teda ülespoole.
Urmas sai Antil randmest kinni. «Tirisin teda, kuid järsku Viljar Antit enam ei tõuganud. Viljar kadus lihtsalt ära. Ei jõudnud Antit hoida ja ta hakkas mul käest libisema. Kui hoidsin Antit kinni veel vaid ta näppudest, siis keegi tuli appi ja rabas Antist kinni,» räägib haigevoodis lamav Urmas.
Korrusmajas elav Karmen jooksis koju ja helistas häirekeskusesse. Pensionieas Eevi oli üks neist, kes appi tõttas. Tema sõnul tiriti Anti august välja ja pandi murule pikali. «Anti nägu ja keha oli üleni musta lögaga koos. Hakkasin teda puhtaks pesema,» räägib Eevi.
Urmas laskus samal ajal redelist alla omakorda Viljarit päästma. «Sel hetkel ma endale üldse ei mõelnud,» tunnistab instinktiivselt tegutsenud Urmas. «Sain Viljari kätte, tõmbasin ta redeli juurde. Rohkem ei mäleta midagi.»
Inimesed olid jahmunud ja paanikas. «Me keegi ei teadnud, miks inimesed kaevus minestavad,» sõnab kohalik elanik Õie.
«Õuduste päev.»
Nagu ahelreaktsiooni jätkudes laskus üks appiruttajatest mööda redelit alla kaevu omakorda Viljarit ja Urmast päästma. Mõni sekund hiljem õnnestus neil Urmas august välja tirida. «Kui nägin, et Urmas tõmmati august välja, jalad ees, hakkasin kartma,» sõnab Eevi ja ta silmad lähevad märjaks: «Alles kaks nädalat tagasi matsime Urmase ema. Mõtlesin, et nüüd tuleb matta ka Urmas…»
Inimesed üritasid kaevust välja tõmmata ka Viljarit, kuid mehe jalad oli takerdunud redeli külge. Umbes minut hiljem tõmmati ta kaevust välja koos redeliga.
«Viljari süda ei löönud ja pulssi polnud. Naabermajas elav Toomas koukis sõrmedega tal suust välja musta löga ja püüdis teda elustada,» jutustab Eevi. Naine pole saanud öö otsa sõba silmale ning võtab toimunu kokku sõnadega: «Õuduste päev.»
Surma piiril
«Käisin ära surma piiril,» tõdeb Anti. «Nägin midagi ilusat unes ja mul oli väga mõnus olla. Meeldiv ja valutu. Kui minu kallal askeldati, siis soovisin ainult üht, et mind rahule jäetaks, sest ma ei tahtnud ärgata...»
Teadvusele tulles tundis Anti, kuidas ta külmast väriseb.
«Ei saanud üldse aru, mis toimub ja kus oled. Paar minutit lihtsalt istusin ja oksendasin,» ütleb Anti. Ta nägi, kuidas kiirabiarstid püüdsid Viljarit elustada. «Siis kuulsin, kuidas arstid ütlesid, et nüüd on kõik…»
Urmas ja Anti pääsevad haiglast koju paari päeva jooksul. Anti tõdeb, et ta on mõelnud palju selle üle, et tema elu päästnud sõber kaotas ise elu. «Need mõtted pole just kõige meeldivamad,» tõdeb Anti.
Tõenäoliselt sai meestele heitveekaevus saatuslikuks roiskumisel tekkiv gaas väävelvesinik, mis on sedavõrd mürgine, et teadvuse kaotamiseks piisab ühest hingetõmbest.
