Kuidas kapo kiusab (28)
Paljud inimesed seostavad sõnavabaduse terminiga ka internetti, viimast kohta, kus kuni eelmise nädalani võis igaüks end väljendada nii, nagu heaks arvas. Eriti kehtib see nn esimeste internetilaste kohta, kes käisid veebis juba enne 1995. aastat.
DELFI portaal on Telneti jututubade, IRC, Fidoneti ja Useneti kõrval alles väga noor. Just nende esimeste teenuste kasutajad on tihtipeale oma lemmikule truuks jäänud (enamjaolt just IRC ja Useneti tarbijad).
Suheldakse kõigil teemadel ning kehtivad omad reeglid, mitte Eesti Vabariigi seadused. Inimesed on leidnud koha, kus vanade tuttavatega piiranguteta suhelda – kuni mängu tuli kaitsepolitsei. Nimelt ei piisanud süüdistuse esitamiseks kahesõnalisest peldikuseinana tuntud mölaportaali DELFI jäetud kommentaarist, tuli otsida veel midagi.
Kapo tundub olevat võtnud endale südameasjaks represseerida inimesi, kes vabalt suhtlevad. Kas tegu on nõukogudeaegse mõttelaadi või nii-öelda lapsuurijate kogenematusega, seda ei oska kahjuks öelda. Küll aga tean seda, et kapo peab vaenu agiteerimiseks ka räägitud anekdooti. Kui kedagi on mõnitatud, kellegi üle nalja visatud (ja seega vaenu õhutatud?), siis peab seda ka karistama. Kas tõesti pole riigiorganitel muud teha, kui rahumeelseid, üksteisega jututoas suhtlevaid inimesi taga kiusata?
Teada on, et inimesed vajavad kohta, kus auru välja lasta. Viimase ajani on see paik olnud internet.
Enda näite põhjal võin väita, et minu kahel viimasel aastal räägitu ei ole olnud avalik sisulises mõttes. See on mõne minu jututoakaaslase peas ja suure tõenäosusega ammu unustatud.
Avalikuks muutis selle kapo abiga kohtu ette vedamine. Minu jutt, mis otseselt mõeldud väikesele ringkonnale (kes saavad aru ka mustast huumorist), eemaldati taustast ning muudeti nähtavaks miljonile eestlasele. Laused, mis enne olid lihtsalt osa mõnest tobedast naljast, said vaenu õhutava tähenduse pärast seda, kui kapo ja kohus olid need kontekstist välja kiskunud ning avalikustanud. Kas sellega ei õhuta mitte vaenu ka EV õigussüsteem?
Tulevikus on ilmselt oodata kohtuasju inimeste üle, kes tänaval sõpradele eestlase, venelase ja sakslase anekdoote räägivad ajal, kui neist möödub kaitsepolitsei ametnik või kaastöötaja.
Ning kui kuuldakse lauset, kus mõnitatakse üht neist rahvustest, ongi vaenuõhutus olemas (nüüd piisab selleks ainult tobedast fraasist).
Seesama lõpulause, mis oli mõeldud vaid sõpradele, kistakse anekdoodist välja ning kisatakse maailmale, et see mees kutsus tänaval üles inimesi venelaste ja sakslaste vastu vägivalda tarvitama ning ütles seda ja toda.
See ongi demokraatlik sõnavabadus – inimene ei tohi rääkida midagi negatiivset, lubatud on ainult positiivsed sõnavõtud. Ma räägin teile nüüd ühe anekdoodi: «Eestlane, venelane ja sakslane laulavad ja tantsivad...»
