Tule-, vee- ja helimuinasjutt (21)
Möödunud laupäeval üritas ilmataat Leigo Järvemuusika korraldajatele kaikaid kodaratesse loopida ja kallas tuhanded elamusehuvilised üle lakkamatu paduvihmaga. Inimesed aga sajust ei heitunud ning augustiäikese juurde kuuluv välguvalgus aitas show-meistrite tööle hoopis kaasa.
Et sajuks kisub, sai selgeks juba poolel teel Leigole. Meie seltskond soetas endale Tartus vihmakeebid, kuid kohapeal selgus, et ettemõtlematutegi peale on mõeldud ja piisavalt keepe varutud.
«Padusadu andis asjale huvitava varjundi – tunne oli selline, nagu oleks viibinud viinerite väljanäitusel, peaaegu kõik inimesed olid ju kilesse pakendatud,» muljetab üks kontserdiline. Talle sekundeerib teine: «Algul oli hull probleem, et märjaks saab. Hiljem oli kõik nii märg ja porine, et ei teinud sellest väljagi enam.»
Ja tõepoolest ei tehtud – õhtu lõpus No-Big-Silence’i ja Tiit Kikase poolt kokkumiksitud soundtrack’iga etenduse «Suurte masinate muusika II» ajal trampis väike osa kontidesse pugevat jahedust tantsimisega peletavat publikut järvekaldalt koos kõigi riietega müdinal vette ja tantsis seal edasi või ujus koguni lavale lähemale muusikat ja show’d nautima.
Pürotehnika, mida raha eest ei saa
Nii esinejate kui ka korraldajate ridades olnud Kristo Kotkas (No-Big-Silence) tunnistab, et suurejooneline vabaõhuüritus on üpris riskantne ettevõtmine: «Vihm muidugi muutis planeeritut. Kui asja mitu kuud ette planeeritakse, siis mõtleb korraldaja suhteliselt vähe sellele, et tuleb nii hullult vihma, et seda ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Seetõttu jäi kohalik tule-show natuke napiks – ära jäid küünlad järvel ja mäest efektselt allaveerevad põlevad heinapallid. Kuid selle eest saime sellise pürotehnika, mida ühegi raha eest pole võimalik osta – äikese.»
Kuigi elekter etenduse ajal korraks ära käis ja vihm tehnikat kiusas, nii et osa valgustehnikast lihtsalt lõpetas oma maise eksistentsi, jõudis kontsert võiduka lõpuni. Ning polnud see tule-show midagi nii napp – üle järve peaaegu et otse publikusse tormavad tulesädemed ja vihmapilvedele kollaseid-rohelisi-siniseid valgusvihke joonistavad prožektorid panid ikka ahhetama küll.
Positiivne tagasiside jõudis esinejateni vihmast tilkuvate ja pesuni läbiligunenud, kuid särasilmsete vaatajate-kuulajate suust juba samal õhtul. Järgmine päev tõestas, et nad pole ka jälle kuivaks saanutena ümber mõelnud. Isegi see, et mõned autod parkimisplatsile kinni kippusid jääma ning treppisõidetud ärasõidutee praktiliselt ainult aukudest koosnes, ei suutnud panna neid meelt muutma.
«Äike justkui olnukski sinna planeeritud – soomlaste šamaan ju tegeles eelnevalt sellega,» viitab keegi külastajatest enne NBSi esinenud saami joiguja Wimme etteastele, kes lisaks saju meelitamisele ulgus hundina ja pajatas lugusid tundras tuulena tormavatest põhjapõtradest. Hämarduvas õhtus sünge metsamüüri taustal mõjus joig nii ehedalt, et kui silmad sulgesid, tundsid endki kas põgeneva uhkesarvilise põdra või teda jälitava näljase hundi nahas olevat – kuidas kellegi sisetunne just parajasti nõudis.
Igaühele oma muinasjutt
Et jutt juba lõpust algas, siis tagurpidi tagasi minnes eelnes suure järve joigumisele Sven Kullerkupu ja Helin-Mari Arderi Araabia süit «1001 ööd» väikesel järvel. Seda kontserti juhatati sisse kui idamaise päritoluga armastuslaulude kogumit, mis jutustas peamiselt sellest, kuidas araabia naise tähtsaim ülesanne elus on võimalikult rikka ja eduka mehe kaasaks saada. Mis sellel sihil armastusega pistmist on, jäi siinkirjutajale küll pisut segaseks ning küllap seetõttu ka muusika nautimiseks liiga kaugeks.
Pealegi kumisesid veel kõrvus kontserdipäeva alustanud suurt kasvu ja laulude järgi otsustades ka suure südamega Bonzo chill-out-meeleolus ja hingele geograafiliselt märksa lähemal geniaalselt lihtsas sõna- ja helikeeles nukker-lootuslikud mõtisklused: «Kaugel on mured, kaugel on linnade rutt. Ise ainult siin olen, mina ja muinasjutt.»
Just nimelt. Tule-, vee- ja helimuinasjutt. Igaühel oma ja sügaval hinges. Nii sügaval, et teistele kirjeldamiseks jääb sõnadest tihtipeale puudu. Kes tahab endale oma Leigo-muinasjuttu, peab ise Järvemuusikast osa võtma. Veel tänavugi on selleks võimalus – laupäeval, 13. augustil jagavad teiega Leigol oma muinasjutte Loyko (Venemaa), Nils Petter Molvaer (Norra) ning Põhjamaade Sümfooniaorkester ja segakoor Latvia, kes Anu Tali dirigendikepi juhatusel kannavad ette legendaarse muusikalise muinasjutu «Carmina Burana».
