«Baari» võitja Annika: «Mida lapsemeelsem sa oled, seda lihtsam on elada!»
«Enne saate algust oli tunne, et pistaks plehku. Vahepeal oli ka nii kehv olla, et oleksin tooli pealt kas või minema jooksnud,» tunnistab vana-aastaõhtul toidumürgitusest räsitud Baari-Annika, kelle televaatajad pärast kolm kuud kestnud baarimaratoni saate võitjaks hääletasid.
Kui poolteist tundi enne aastavahetust Hendrik Normann telekastis ripsmete plaginal Baari-Annikat järele teeb, istub verivärske auhinnaraha, 100 000 krooni võitja Annika seljaga tummaks keeratud teleri poole. «Esimene kord ma tõesti solvusin, kui ta selle parukaga siia tuli. Mul oli just plaaster õla peal, jätsin suitsetamist maha, aga tema tõmbas kogu aeg suitsu,» ütleb neiu.«Baaris» tossutas enamik inimesi. «Ma ise hakkasin ka seal suitsu tegema,» tunnistab Annika, et suur pinge tõukas sigaretti näppude vahele suruma. «Või siis lihtsalt vooluga kaasaminek, et kõik tegid suitsu ja mina ka,» sõnab 23aastane neiu. «Nüüd olen sellest loobunud. Kunagi ütlesin ka, et ma ei võta halbu harjumusi siit saatest kaasa. Mis on siin külge hakanud, see ka jääb siia,» lubab Annika.
Kaardimoori ennustus läks täppi
Annika telefon on pärast saadet ummistunud sõnumitest ja vastamata kõnedest. «Sul on meiega leping keskööni, 31. detsembrini. Pead tulema peole,» proovib üks produktsioonifirma Ruut töötaja meelitada verivärsket «Baari» võitjat Annikat saate afterparty`le. Sel sügisel palju kõneainet tekitanud tõsielusarja võidunaine tahab aga ruttu Tartusse pere rüppe jõuda. Et pealinnast koju vurada, kibeleb ta esimesele 2005. aasta keskööl startivale bussile. «Ma helistasin just perele, nad täiesti kiljusid kodus,» räägib neiu mõni minut pärast võitu SL Õhtulehele esimestest muljetest.
Ta ei salga, et on rabatud talle antud 68 protsendist häältest – ta ise oli kogu aeg uskunud Paavo võitu. Võidusumma lastekodule annetada lubanud Paavole pika puuga ära teinud Annika võitu oli ennustanud ka Tartu kaardimoor Riina. Kui kaardimoor nädalate eest SL Õhtulehe palvel «Baari» võitjat ennustas, lisas ta, et võit tuleb suure üllatusena.
Läbimusitatud ja -kallistatud Annikaga tuleb enne lahkumist hüvasti jätma baarikaaslane Kristjan: «Kas sul 100 krooni on mulle laenata? Aa, nalja tegin!» kaob noormees rutates.
Kui autogrammitahtjad neiu juurde ja tagasi voorivad, siis üks meesfänn, joogiklaas käppa surutud, potsatab tema kõrvale istuma. Nõuab, et saaks Annika juttu pealt kuulata. Tahab, et tema endaga ka intervjuu tehtaks. Kui ülevoolavat tähelepanu ei järgne, suundub tagasi baarileti rüppe.
Kord värises hääl, kord põlved
Et Annikale fännid nagu takjapallid veel aastaid ligi lendavad, neiu ei usu. «Öeldakse, et televaataja mälu on pool aastat,» teab neiu. «Aga siiamaani on see tähelepanu väga liigutav olnud,» kinnitab Annika. «Kõige armsam oli see, kui üks kaheaastane poiss, kes veel eriti ei rääkinudki, ütles mulle – «Annika on ilus.» Andis veel lilled ka, need olid juba närbunud ja nätsutatud. See oli nii armas,» kipub tema hääl seda seika meenutades kergelt värisema.
Kuid juhtus sedagi, et tähelepanu võttis mitte hääle, vaid jalad kergelt värisema. Siis kui Annika tundis, et kontroll olukorra üle on kadunud. «Kolm tüüpi, kes olid end purju joonud, võtsid mu sülle ja tahtsid ära viia: kaks võtsid kätest ja üks jalgadest. Selline tunne oli, et mul endal pole enam midagi teha. Jalad õhus, ei jookse kuhugi!»
Kui vanglas elu igavaks kippus minema, võttis mõni mees Annikale kirjutada. «Üks oli päris, päris hirmutav. Mehe fantaasia, intiimsed tekstid. Kuna ta oli kõike nii detailselt kirjeldanud, oli seda tõeliselt hirmutav lugeda,» mäletab neiu.
«Tekib küsimus, mis saab siis, kui ma enam ei ole siin saatemullikeses?» Salvestusel oli kaamera kannul, keegi alati olemas. Üksi tänaval liikudes võib vastu juhtuda mõni kurjade mõtetega onkel. «Kes on suurem kui mina, tugevam kui mina. Lihtsalt sellised väiksed hirmud,» pihib Annika.
Keskkool vaja lõpetada
Kuigi kontimurdvad baaripäevad läbi võtsid, ei meenuta Annika neid paha sõnaga. «Igas päevas on oma võlu, see vähene magamine isegi distsiplineeris meid,» arvab televaatajate lemmik.
Kõige hirmsam baaripäev kujunes talle sellest, kui ta pärast käe ärapõletamist hommikul ärkas ja kuulis, et baarikaaslane Talis oli Tarmole kallale läinud ja koju saadetud. «See kõik juhtus 24 tunni jooksul, oli kõige hullem.»
Kui Annika poleks saatesse tulnud, poleks ta arvatavasti keelerõngast panna lasknud. «Kätt poleks ka põlema pannud ja kindlasti poleks nii hullult pidutsenud,» arvab Annika, kes enda sõnul on hoopis vaiksem kui televaatajad arvavad.
Kuigi ta hakkab aktiivselt uut tööd otsima, mis ei tohi kindlasti baariga seotud olla, plaanib ta jõudumööda ka heategevusega tegelda. «Kui keegi mingis mõttes vajab abi, mingit projekti läbi viia, kellelegi raha koguda, olen nõus kaasa lööma. Tahaks aidata neid, kes ise ei suuda ennast aidata.»
Nüüd, kui tengelpung 100 000 krooni võrra paksem on, mõtleb Annika, kuidas seda kasulikult tarvitada. «Arvan, et see ei ole nii suur raha, et sellega enda unistusi täita. Kuna ma olen koolis palju maha jäänud, pean endale kõigepealt mõned koduõpetajad palkama,» naerab Annika.
Kord käis Annikal isegi peast läbi mõte Paavolt füüsikas järeleaitamistunde võtta. «Kuid Paavo ütles, et isegi 100 000 ei ole piisav summa, et talle maksta tema tundide eest,» naerab Annika.
Kui Annika ihuüksi 18aastaselt USAsse lastelaagrisse ettekandjaks tööle läks, jäi tal keskkool pooleli. Viisa lõppedes tuli neiu poole aasta pärast kodumaile tagasi.
«Lolli peaga jätsin kooli uisapäisa pooleli,» on tal tänaseks jäänud hambaid murda veel keemia, füüsika ja matemaatikaga.
Annika plaanides seisab ülikool. Kunagi õmblemist ja kunsti õppinud neiu plaanib nüüd sealt edasi disaini juurde minna.
Kartis end lolliks teha
«Kartsin kõige rohkem, et teen end lihtsalt lolliks,» tunnistab Annika.
Seepärast oli ta raudkindel, et enne hokimati ta jääle põrsakostüümis etendust andma ei lähe. Lõpuks otsustas, et kui teised taidlevad, tuleb temalgi midagi ette võtta. Pärast tundus Annikale, et rahvale meeldis veel kõige rohkem, kui roosa uisunotsu jääl pidevalt käpuli käis. «Tee midagi väikest ja armast, aga tee südamest.»
Väga palju on Annikale ette heidetud tema lapsemeelsust.
«Aga lastel on hulga rohkem väikestest asjadest rõõmu. See-eest inimesel, kes põeb pidevalt, et kas ta king ikka läigib või kas soeng on viimase vindi peal, on hulga rohkem muresid. Mida lapsemeelsem oled, seda lihtsam on elada!» õpetab Annika teisigi elumuresid vähendama.
