Johansonid: pole sugugi võimatu, et oleme end ribadeks elanud või ribadeks mõelnud
Vennad Johansonid, tükki kolm, helendavad tavaliselt lavale ilmudes kui pühamehed, kel pea otsatult helgeid mõtteid täis. Kui siis needsamad vennad tähtsatest asjadest kõnelema asuvad, ei paista helgust just eriti ohtralt – palju kriipivaid mõtteid.
Neid tsiteeritakse. Ministrid võtavad «Lahtilükkamise» fraasidel sabast, kui vaja eestlaste ühtsusest pajatada. Noorajakirjanikud haaravad lauluridade järele siis, kui vaja kaunite sõnadega ingli taevast allatulekut kirjeldada. Neid parodeeritakse. Neid kummardatakse. Vendadel Johansonidel – Jaagul, Mardil ja Antsul – lohiseb sabas midagi müüditaolist ja meestest endist oleks justkui mööda minnes imetabased puuslikud tehtud. Või kas ikka on?Mart: Mina küll seda ei tunne. Me oleme ikka pigem ringist väljas.
Jaak: Mingil hetkel tekkis müüt ja jäime sellele raskelt jalgu.
Mart: Ega me seda tajunud, lehes kirjutati, siis saime teada.
Jaak: Kuna me ise ei hüpanud sellele müüdile selga, siis käis kõik mõnusalt käkaskaela.
Mart: Eesti on omamoodi õnnelik koht – nii pisike. Ses väiksuses on püha lehma raske teha. Ja selles on Eesti meeletu väärtus.
Johansonide puhul jääb mulje, et nad oleks nagu aastasadu muudkui laulnud. Ja et inimesed on muudkui andunult kuulanud. Ning et see kõik toimib mingis vaikses kulgemises. Lõppematult. Jaagu sõnul kestavad kaua – elu lõpuni – kooslused, mis on väga tegelikud kokkusaamised. Lisab veel, et kui mingil hetkel oled naelapea pihta tabanud, siis võidakse sind kuskilt võsa tagant taas välja tõsta, lavale panna ja jälle inimesed tulevad kuulama. Kokkusaamine on vennaste leksikas tihe külaline. Küsimus, millal vennad Johansonid esimest korda omavahel kokku said, tekitab omletilauas naerukoha.
Mart: Seda peaks ema käest küsima.
Ants: Vendi Johansone on Eestis aegade hämarusest saadik olnud...
Mart: Kiiruisutajad olid vabariigi ajal.
Ants: Ja Austraalias on Johanson Brothers... ja Võrus...
Jaak: Jajah, see tanklakett, mida kõik vihkavad.
Ants: Päris hällis koos karjunud me ei ole. Aga meil oli koduansambel kuuekümnendail.
Jaak: Ansambel ongrid. Ikka sel ajal, kui kõik paremad ansamblid tekkisid. Esimesed lood oli circa 20sekundilised. ongri keeles. Ants mängis tordikarpi, mina papist klarnetit.
Mart: Mina laulsin.
Kust ja kuidas laulud tulevad
Kõlab naer. Ja kui tahta erakordselt läägeks muutuda, siis – sealt see ansamblipisik neile külge jäigi. Vähemasti väidab niimoodi vend Ants. Ja laseb törtsu ongrikeelset laulu.
Tollele ansamblile järgnes mõistagi poistekoor. See oli ikka väga suur ansambel, muigab Ants ja lisab, et Johanson & Vennad see muidugi ei olnud. Ants ja Mart laulsid mõnda aega ka ülikooli meeskooris, Ants liikus edasi kammerkoori. Ja 1980. aastate alul asusid Mart ja Jaak koos laulma.
Mart: See oli siis, kui ma Tartust ära tulin ja läksin loomaaeda tööle. Elevandimajas tegime Jaaguga proove, heinapallide kuhja otsas. Kui huntide peal olin, siis veel proove ei teinud. Siis, kui juba kitsede peal olin, siis juba proovid algasid. Esimene oli mingi eesti kirjanduse kava.
Jaak: Enda jaoks.
Mart: Heast peast tegime omaenda kava...
Päevast päeva siis harjutati seda enda jaoks tehtavat kava. Mingid laulud salvestusid hiljem kultuslikule «Põhja vahemängule» teiste sekka. Aga sel puhul, kui Mart ja Jaak koos asja ajasid, jäeti ongride kolmas liige, vend Ants, mängust välja. Viimane oli tol ajal Tartus, õppis ülikoolis ja töötas kirjandusmuuseumis.
Igasuguste daatumitega – mis, kus ja millal – on vennastel keerulised lood. Ei meenu. Mart nimetab seda otsesõnu ebaoluliseks informatsiooniks. Päevi tagasi kirjutas Mart esimest korda elus CV-d. Pahur kirjeldus: «Olin täielikult jännis – totter formaat, totter asi!»
Aga nii või teisiti, kahekesi või kolmekesi, jääb mulje, et tegelikult laulavad Johansoni vennad kõik see aeg ühte ja sama lugu.
Ants: Ei oska kommenteerida. Palju see on kokku lepitud või õpitud. Või kui palju see on tegelik. Kõik variandid on võimalikud.
Jaak: Teist varianti ei olegi. Väga haruldane, kui kellelgi tekib isiksuse muutus, et laulab mingis rollis või vahetab rolli – kõik see imago vahetamise jutt on jura, see lõpeb tugevate psüühikahäiretega. Aga see on kogu tsivilisatsioonile väga iseloomulik.
Ants: Kaasa arvatud meile.
Jaak: Jajah, aga tegelikult ongi igaühel üks laul, mida annab varieerida.
Jaak on hoos. Istub hirmus sirge seljaga ja oiatab valuliselt, kui mõne ettevaatamatu liigutuse teeb. Selg kange, ishias sees, muigab ta. Mitu head plaaditäit laule teinud vennad saavad muigleva vaidluskoha teemal «Kust ja kuidas laulud tulevad?».
Ants: Seda peavad küll Mart ja Jaak oskama öelda.
Mart: Ei pea oskama. See on kui Buratino lugu, kes kuldvõtmekest otsib, et see uks avada, mille taga need asjad on. Mõnes mõttes kõlab «laulude tegemine» sama halvasti kui «laste tegemine» – nagu oleks midagi meie teha?
Jaak: (naerab) Kurg toob. Kurb toob.
Mart: Kõik sõnad – laulude laulmine ja muud –, mida võiks kasutada, on äärmiselt ebameeldivad. On ära plärtsutatud ja kõlavad valesti. Vastust ei ole olemas. Mingit müstilist saladust neis lauludes ei ole. Konkreetsed tekstid on mingite eluhetkede ja momentidega seotud. Omamoodi kontsentreeritud viis millestki lahti saada ja kõrvale panna. Teistmoodi ei oska.
Ants: Mina tean enda eest rääkida seda, et mõni laul, mida kirjutanud olen – tuleb vaevaliselt. Olen päevi istunud, sõnu ritta pannud. Nipsti see ei käi.
Jaak: Laulmise värk on tohutult üle tähtsustatud ja teisipidi – alla lastud. Kui on hõimupäevad, ja näiteks handid kuskilt taigast siia lava peale tuuakse, siis nende segadus selles olukorras on kohutavalt õpetlik. Nad ei saa aru, miks inimesed siin niimoodi teevad? Miks laval? Tihtipeale ilmutavad meie suhtes kaastundlikkust.
Ühtepidi on laulmine märksa suurem saladus ja teistpidi märksa lihtsam ja märksa elementaarsem asi. Ühtepidi öeldakse mingitele lastele, et teie ei pea viisi ja teistpidi on mingite kooride akrediteerimine ja täiesti haiged lastest staaride tegemise saated. Nagu laulavad ja keegi nagu hindab, aga kuna ei toimu laulmist ega ka hindamist, siis vaadatakse kingi, silma kuju ja ma ei tea mida. Või siis oma halba või head enesetunnet.
Ants: Kusjuures hantidelgi on see, et kohvikus laulmine ongi nende jaoks kummaline. Lava pool, kontserdivärk – see on neile ikka väga tuttav.
Jaak: Aga sellega on neid harjutatud. Nagu sellegagi, et nende lapsed võetakse ära, viiakse kooli ja tuuakse tagasi – siis nad oskavad ainult vene keelt.
Isa, vanaema ja koera müümisest
Mõtted ja tegelikkus kisuvad vastuoluliseks. Ise nimetavad kontserdilava ebaloomulikuks ja ometi tuurivad nad koos iiri sõpradega sel nädalal just nimelt neid ebaloomulikke laulukohti pidi.
Jaak: See kisub sind täitsa katki, kui nihkud ära asjadest, millele oled pihta saanud, aga ei oska seda hoida. Lähed lavale ja hakkad laulma mingit seisundit, ise aga oled sattunud elus hoopis teise kohta – see tõmbab ikka soolikad välja. Mingis mõttes on see ju valetamine. Ja ei ole ka.
Jaak mõtiskleb edasi. Selle üle, et need rahvad, kel on kokkupuude päris- elik loomulikolemisega alles – näiteks iirlased –, tulevad Eestisse ja näevad asju, mida me ise enam ei märka. Mardi väga helesinine pilk klammerdub aknale. Pikk jutt pöörab algteema peale tagasi. Laul nimeks.
Jaak: Kui sul on mingi olukord, siis püüad seda kuidagi sõnastada või viisi panna. Nagu saamidel – nad ei laula laulu, vaid seda, teist või kolmandat. Ta laulab oma lemmikkoera, oma ema, päikseloojangut. Ja iga kord, kui ta seda uuesti laulab, on see temaga. Mingis mõttes on kõik pärislaulud midagi sellist: mingil moel viisis, mingil moel sõnades ja mingil moel selles, kuidas keegi seda pilti tagasi kutsub.
Siin aga – paned mingi raadiojaama, siis on ainult see, et «miks sa läksid ära» või «tore, et tulid». Muud puudutust üldse ei ole. Seda, et keegi laulaks oma koera või oma isa või ema või vanaema. Rääkimata sellest, et keegi laulaks taevast või maad.
Ants: Vähesed on ära tabanud, kui hästi isa müüb. Või vanaema. Või koer (naer). See oli naljaga öeldud.
Müümine pole just see sõna, mida vennad suure heameelega tarvitaks. Kogemata kõlksab sisse. Ja ka siis võetakse see sõna kiiresti tagasi. Või visatakse selle üle sarkastilisevõitu nalja. Ning kui teemaks tõuseb omaaegne «Põhja vahemängu» kassett, mille innukad fännid ribadeks kuulasid või et ootamatul kombel on Johansonide muusikale uus publik peale kasvanud, kisub vestlus kaunis haraliseks.
Ants: On kohutavalt hea meel, et seda plaati ikka veel küsitakse. Nii kui sa aga ütled, et see müüb, siis tunnen ennast halvasti. See on põlvkonnavärk või perekonnavärk.
Mart: Mis see «Põhja vahemäng» on? CD! Toode! Imetore muidugi, et ribadeks kuulatud. Jubedam oleks arutleda sel teemal, et meid on ribadeks kuulatud. See pole sugugi võimatu, et oleme end ribadeks elanud või ribadeks mõelnud. Mingis mõttes. Kõigi nende asjade juures «ribadeks kuulatud» ja «uus publik peale kasvanud» on selle maailma edu lõhna. Kõige kummalisem on see, et ma pole selle kõige juures üldse mitte õnnelik või rahul.
Ants: (naerab) Hea idee – parfüüm nimega Edu.
Mart: Ütlen jälle õelalt ja suureliselt: see ei ole eriti mõnus seisund, et asjad kõik korda lähevad. Ei ole eriti mõnus elada. Mõnes mõttes on seda tüüpi muusika tegemine nõrkuse, tasakaalu puudumise ja hingelise segaduse tunnus. Valuliste laulude tegemine on tasakaalupüüd, mis näitab, et inimene on tasakaalust väljas. See ei ole idealiseeritav. Idealiseeritavad on tasakaalus inimesed, kes kuskil Eestimaa peal elavad. Meiesuguste peal siin ei püsi mitte midagi. Püsib hoopis teistsuguste inimeste peal – neil, kes ei kuula kassette ribadeks, kes ei õhka raadiote juures, kes elavad oma elu ja kasvatavad oma lapsi. See, et teravalt tajud mingeid asju, valuled nende üle – see ei ole kindlasti mõnus ega vahva olemine.
Edu parfüüm tekitab elava naerupahvaku. Siis tekib paus ja vennaksed süvenevad omletitaldrikutesse. Kuni müümise-sõna eiravad mehed võtavad pahandada turumajanduse üle, mis inimestevahelisi suhteid ebanormaalseks väänutab.
Mart: Lapsed sünnivad turule. Kõik lähtub turukorraldusest ja on sellele allutatud. Sa oled kaup. Ja see välistab inimestevahelised suhted väljaspool turureegleid. Nihuke skisofreenia, et inimesed alateadlikult elades turumajanduslikus ühiskonnas omavad üksteisega kaubanduslikke suhteid. Sõbrad on tegelikult üksteisele kasulikud: sa aitad mind, mina aitan sind. Tänu sellele – peod kukuvad kohe ära, juuakse ennast täis ja kõik muutub eneseunustuse kaoseks. Traditsioonilistes ühiskondades on näha rõõmu tasandit – mis see suhtlemine on. Maal siin-seal võib-olla seda veel näeb.
Ants: Mart näeb seda teistmoodi. Kui tädi Meeta läheb tädi Hiljale külla, siis räägivad nad oma lastest, sellest, kui külm toas on ja kas jaksad veel, kuidas tervis on – see ongi väga otsene suhtlemine, kui räägitakse igapäevastest asjadest.
Mart: Sätestame ära, mis see suhtlemine on.
Ants: Kokkusaamine.
Mart: See kõik on väga tore, aga tegelikult on veel midagi, mida igatsed. Inimestevaheline kokkusaamine on milleski muus. Mingitel õnnelikel hetkedel oled seda kogenud: kas lauldes, kas mõnes seltskonnas...Tegelikult on see armastus. Tehhov ütles seda, et Jumal on sinuga siis, kui oled armunud. Ja sel hetkel sa tead, mis tunne see tegelikult on, kui ta sinuga on. See peaks olema inimeste seisund. Absoluutselt. Tohutu rõõm teisest inimesest. Samas on see muutunud kirjanduseks ja filmiks – millekski, mida me kinni ei püüa. Tegelik tung on meil kõigil sinna. Aga miks seda ei ole?
Uksepraokesed muidugi on. Need võimalused ja kogemused ja tunded on kõik olnud. Sealt tulevad unistused. Tohutud lapsepõlvemälestused, lõhnad ja tunded – need on täiesti kirjeldamatud. Sa ei saa neid kaasa võtta, et lööd lahti ja õnn sünnib. Et vastavate kardinate ja lõhnadega lood selle seisundi. Laulupüüd on minu jaoks kindlasti see. Igal juhul on see maagiaga seotud. Üritad reaalsust selle läbi muuta – väga kõrk soov.
Ants: Kas inimene saab olla kogu aeg armunud? Tõsiselt.
Mart: Armastus on olek. Mina kujutan ette, et inimesed saavad olla ses terves olekus kogu aeg. Mina pole sugugi Tammsaare pooldaja, et tee tööd ja näe vaeva ja siis see tuleb (irooniliselt). Või et – tee tööd, näe vaeva, muidu tuleb.
Teemavahetus. Antsu meelest on jube kahju, et selliseid kaksikuid-kolmikuid-nelikuid, nagu Johanson & Vennad on vähe. Sarnast selgade kokkupanemise võimalust ja jõudu, mida annab perekond. Arvab, et sellepärast tundub johansonitamine paljudele kummaline. Kui sedamoodi eripära ja kummalisust oleks rohkem, ei tunduks see inimestele imelik.
Jaak mõtiskleb teema üle, millest algab hea bändi tegemine ja vastab ise – selleks pole muud teed, kui et see peab algama sõpruskondlikult või vennaskondlikult.
Jaak: Väikses ringis, kus tahad ennast proovida ja hoiakut väljendada ning siis kuulajalt tagasipeegeldust saada. Kõik muu, mis tekib, ei saa jääda. Kellelgi võib olla tohutu anne ja ilmutuse asi ka olemas, aga see kogemusliku tagasipeegelduse moment võib olla väga lühike. Seda ei ole olemas, et lähed artistina publiku ette ja oled kohe olemas. Kui see juhtub, siis on see väga ränkade tagajärgedega – reeglina kaotavad nad oma hinge ja vaimu ning kõik see staaride tegemine lõpeb tavaliselt hullumeelsusega.
