Narva-Jõesuu: eliidi kuurordist tööliste puhkekoduks
Kui esimese vabariigi aegu nautisid Narva-Jõesuu kuurordi mõnusid rikkad ja kuulsad, siis Nõukogude Eesti saatis sesse paika puhkama ja ravimutta tervenema töölisklassi. Puhkajaid sai rohkem, kuid kummastav pilt rannamantlites promeneerivatest prominentidest sai ajaloo iluks.
Narva-Jõesuu puhkajate hulga plahvatuslik kasv polnud siiski eestlastest tööinimeste teene. Nemad täitsid 1961. aastal ehitet põllumeeste puhkekodu korruseid, kuid linnakesele andsid jumet hoopistükkis leningradlased, kes harrastasid suvilaid üürida.«Tänavapilt oli ikka väga tihe ja kõik kohad olid välja üüritud, mis vähegi sai,» räägib koduloouurijast narvajõesuulane Virve Orav. «Eestlased siia piiriäärsesse kohta enam ei kippunud.»
Ajaks, kui Narva-Jõesuus asus puhkama nõukogude inimene, oli sellel paigal tagataskust võtta kuurordistaatus tsaariajast peale.
Eesti aja hitt
Esimese vabariigi aegu tunnistas lõputu plaaž hulka kultuuritegelasi alates Betti Alverist, Gustav Suitsust, Anton Hansen-Tammsaarest ja Eduard Vildest ning lõpetades Friedebert Tuglase, Marie Underi, Heino Elleri ja Miina Härmaga. Kõnelemata muidugi staaristaatuses Paul Pinnast.
«No kuulge, muidugi mäletan ma ka seda Eesti-aegset kuurorti,» ütleb Orav. «Olen ju 1930. aastal sündinud!»
Vabariigiaegne rand oli tema meenutamist mööda ääreni rahvast täis, nii et kohta, kuhu jalga maha panna, ei leidunud. «Villa Capriccio kant oli nädalavahetuseti nii täis, et inimene oli inimese küljes kinni,» kiidab Orav. Suvitusperiood algas kuurordis jaanipäeva järel ja siis polnud naljalt ühtegi üürisuvilat, mis poleks sisaldanud väärikaid külalisi. «Kohalikud majaomanikud sellest elasidki – kel juba maja, see ehitas ka suvila.»
Tol ajal käis Narva-Jõesuus peale narvakate puhkamas otse Eesti eliit: kultuuriinimeste ladvik ja jõukam äriseltskond. Mõistagi kuulusid rannakultuuri juurde klassikalised korvtoolid, kus siis pealinna prouad peesitasid. Seda uhket pilti sai Orav lapsepõlves sadu kordi näha. Kohalikud lapsed, väike Virve teiste seas, tolknesid rannas päevast päeva. Oli, mida vaadata.
«Rikkamad inimesed tahtsid välja paista ja käisid tänavatel-parkides promeneerimas,» meenutab Orav. «Neil oli kombeks ka rannamantli väel randa jalutada, seda nõukogude ajal enam ei olnud.» Pilt sai igavam ja hallim.
Kohalik lemmik – Georg Ots
Kui siis kolhoosid põllumeestele kamba peale puhkekodu ehitasid, pääses Eesti pikimasse randa töörahvas kogu Eestist.
«Esialgu oli see lihtsalt puhkekodu, siis ehitati ravihoone ja majast sai sanatoorium,» kõneleb Orav. Puhkekoduperioodil elasid inimesed kahekaupa tubades. Vannidega ruumid olid luksnumbrid, tavalistes piisas dušist. «Need vannidega lukstoad olid eelkõige juhatuse liikmetele ja kolhoosiesimeestele.»
Virve Orav töötas tos asutuses kakskümmend aastat jutti. Raamatukogu juhatajana. Laenutas kunstialbumeid ja eesti kirjandusklassikat. Eelkõige Tammsaaret, vähem Vildet ja hoopis napilt Tuglast. «Maarahvas promeneerimisest ei hoolinud, oskas oma aega hinnata ja luges raamatuid,» tähendab ta. «Tammsaare riiul oli pidevalt tühi ja Tuglase oma täis.»
Sanatooriumi niisama ei saanud, ikka tuusikutega. «Maja oli viimse kohani täis,» kinnitab Orav. «Asutus maksis, inimene mitte midagi. Ühtegi vaba koikut ka ei olnud.»
Sekka töölisi-kolhoositare ning Leningradi juudiprouasid, eelistas Narva-Jõesuud mõni tuntudki tegelane. Laulja Georg Ots näiteks, kelle isa oli Narvast pärit.
«Georg Ots luges seda paika oma kodulinnaks ja käis sanatooriumis tuusikuga puhkamas,» pajatab Orav. «Väga lihtne inimene, nagu oma. Käis nagu teisedki raamatukogus kunstialbumeid vaatamas.»
13 vahetust aastas
See, et armastet laulja sanatooriumis nii muu seas mõne loogagi esineb, oli tavaline. Laulis nii kirjanduslikel kaminaõhtutel kui ka kõikvõimalikel vahetuste lõpupidudel, mida sanatoorium korraldada harrastas. Muide, «Mister X-i» laulu ei võtnud Ots Narva-Jõesuus kunagi üles. Olid teistsugused lood.
Seda, et sanatoorium oleks kunagi tühjaks jäänud, Orava sõnul polnud. Kui, siis üksnes need imeväiksed perioodid, mil maja puhastati. Muidu oli aasta jooksul 13 vahetust, 24 päeva lugu. Käibel olid suisa poole vahetuse tuusikud ehk siis 12 päeva lugu. Tung ja torm.
«Lõpuks ehitas ministrite nõukogu endale randa erihoone – nimetati veel neljandaks korpuseks,» kirjeldab Orav Narva-Jõesuu megatõusu. «Noh, seal on praegu hotell nimega Minister.»
Nõukogude ajal oli 200 töötajaga sanatoorium linna elu keskus. Seda enam, et aastal 1964 suleti kultuurimaja ja kõikvõimalik seltsielu kolis sanatooriumi tiiva alla. Nüüd on lood teised. Uue Eesti vabariigi aegne ehk siis tänane pilt erineb Orava sõnul hiilgeaegadest kogu täiega.
«Praegu, augustikuus, pole nähagi, et see kuurort oleks,» poetab ta. «Omal ajal oli rand sel ajal veel suvitajaid täis.»
Tõesti, hittplaaž ootab paremaid aegu. Ehk siis seda, mil taastub endisaegne hiilgus, kui Peterburi ja Moskva koorekiht pärast Balti raudtee avamist suvituspaiga omaks võttis ning selle Põhjamaa Rivieraks ristis.
Krehvtine annus elustiili
Võimalus, et sendimiljonärist Tallinna modist jätaks südasuvel paariks nädalaks Narva-Jõesuusse minemata, puudus. Mu vanatädi Erna, Ontika kaldapealsest talust pärit naine, kes ühel päeval otsustavalt kodust pealinna lahkus ning end modistina üles töötas, teadis hiigla täpselt, mida seltsielu reeglid ette kirjutavad. Ning täitis neid uskumatult kerge randmega. Nii nagu elu esimese vabariigi ajal ette nägi.
Advokaadist kaasa, pisike poeg ja lapsehoidja pakiti kaasa, sõideti paariks nädalaks Ontikale isakoju, rabati seal tõelise maanaise kombel talutöid teha, siis pesti nägu puhtaks, pandi paremad rõivad selga ja vuhh! – Narva-Jõesuhu. Seal ootasid miljonäriprouat ja advokaadihärrat kohustuslik promeneerimisaeg ja seltsielu. Last ja hoidjat mõistagi ka. Kui sind polnud Narva-Jõesuus, polnud sind olemas. Ning kui see kohustus täidetud, oli kogu pere kõpsti Ontikal tagasi ja end linnas üles töötanud Erna asus täie rahuga maatööde kallale.
Kaunis krehvtine elustiil, kas pole? Usutavasti polnud tema ainus kuurordi säravatest «vapratest ja ilusatest», kes sel viisil toimis. Kadestamisväärne elegants.
Hiigelpikk supelrand
13 kilomeetrit valge liivaga supelranda, millest pool kuurortlinna piiridesse mahub, peibutas esimese Eesti Vabariigi aegu kohale hulganisti loovpersoone. Kas just õrnad poetessid Betti Alver ja Marie Under naeru kõhistades merre silkasid, seda ei oska enam keegi öelda. Küll ei jätnud niisugust tempu tegemata naljamees-elukunstnik Paul Pinna. Mõistetav – teist sellist mõõtu supelranda, mis kilomeetrite kaupa ruumi võtaks, Eestis pole ega tule.
Näljakindlusest kuurort
Kui saksa kaupmehed aastal 1684 Narva-Jõesuu kandis merehätta jäid ja linnast ivagi hamba alla panna ei olnud, ristisid nad linna Hungerburgiks. Aastani 1922 säilis too halvustava maiguga nimi koguni ametidokumentides. Lisaks nimetati linna Mündungiks ja Seemündungiks. Kohalikud väänasid selle Meresuuks. Segasemaks läheb: tarvitati ka nime Mündung-Hungerburg ja Narowa-Mündung. 1920. aastail nimetati kuurorti Narova-Jõesuuks. O-täht kadus peagi. Väga pikk nimepanek.
