Reklaamiterrorist Harry Egipt päästis prügikastist tüki võluvat ajalugu
Oli aeg, kui reklaam oli eraldi saade, mitte salakaval filmikatkestaja. Nii viieminutine, paar korda päevas. Vanemad – aga igaüks üle kolmekümne on kindlasti juba vanem, võib-olla juba igaüks üle kahekümne viie, mäletavad. Isegi kui ise seda ei tea.
Proovige: karjuge Ivo Linnat imiteerides: väärt värk! Või kõlava, pingestatud häälega: kana-kana-kana-hakk-liha! Tuleb meelde – tuleb. Või: «nagu te kuulsite, on viinamarjad siin hapud». Filmid kadunud ajastust, naljakad praegu, jah.Aga võluvad. Tallinna linnas, Hella Hundi kõrtsus täpsemalt, on ruum, kus neid näidatakse. Avad selle koha ukse ja telekas läheb vana hea reklaamfilm käima. On esinenud juhtumeid, kui kamp mehi seisab, suud ammuli, pead kuklas, vahib, kõige noorem käib ust liigutamas, et rõõm ei lõpeks. Head filmid, nood seal kõik re˛issöör Harry Egipti tehtud.
Mis on ka ainukesed säilinud Eesti Reklaamfilmi filmid.
Prügimägi juba ootas
«Minu omad on alles,» ütleb Harry Egipt, «tänu sellele, et minule minu filmid meeldisid. Kui Eesti Reklaamfilm oli juba likvideerimisel ja oli vaja teha ruumi igasugustele firmadele, kes meie pinnale tahtsid, tuli otsus, et vanad materjalid tuleb viia prügimäele. Mina sattusin olema see täideviija. Kõik teadsid, see kestis kuid ja kuid, kogu aeg vaadati materjale läbi, tähtsamad saadeti arhiivi, aga just need lühikesed filmid visati lihtsalt ära.»
Harry Egipt ütleb, et mainis paljudele, et tulge, vaadake, võtke, muidu lähevad prügimäele. Aga oli selline mõõnaperiood, kui söögiga oli raskusi, joogiga oli raskusi ning inimesi ei huvitanud nende kunagine töö. Nii et kõik läks kaduva teed. «Mina panin oma filmid kokku ning neid saab ka praegu näidata.»
«Eesti Reklaamfilm», lüh ERF, oli ENSV Riikliku Kinokomitee loominguline tootmiskoondis filmistuudio õigustes. Asutatud 1967. Oli NSV Liidu suurim reklaamfilmide tootja, 1985 340 filmi. (ENE 2. köide, Tallinn 1987)
Harry Egipt tuli Eesti Reklaamfilmi alles 1979. «Varasemaid mustvalgeid reklaame pole minu teada üldse ühtegi alles. Kõik on kadunud. Eks oleks ka kummaline olnud minu käest nõuda, et ma teiste filmide pärast muretseksin. Isegi kui kõik mu filmid ei tundu mulle väga head, nad on ikkagi mälestus mingist perioodist. Ma tean nende vigu, tean, mis võinuks parem olla, aga nad on minu omad. Nad peegeldavad omaaegset atmosfääri, tõekspidamisi, kogu ühiskonda.»
Kristall ja vaibad, nõukogude glamuur
Mõned isikud mäletavad Egipti toreda, kuid diktaatorikalduvustega inimesena. Mees ise nõustub: «Minu kätes oli ainuvõim. Mina pidasin tellijaga läbirääkimisi ja kui tellijale idee sobis, siis oli roheline tee lahti. Ja kui näiteks operaator andis märku, et nii ei saa, siis selle operaatoriga mina enam ühtegi filmi ei teinud. Seda juhtus nii palju, et lõpuks ma tegin enamiku filme ainult kahe operaatoriga. Palju otsustajaid muudab asja keeruliseks. Kui üks inimene vastutab ja tal on oma nägemus, siis viib ta selle nägemuse lõpuni ning vastutab kõige eest.»
Kust tuli see idee?
«Paljudel juhtudel oli tellijal idee juba olemas. Aga kui ma alustasin Reklaamfilmis tööd, siis ma ignoreerisin valmisstsenaariume, küsisin tellija käest, kas ma võin teha omamoodi ja tegingi. Kui siis oli pidulik filmi üleandmine, tuli stsenarist kohale ja tema filmist ei tarvitsenud seal midagi olla. Aga ta pidi selle alla neelama, sest raha sai ta ikkagi.»
Legendid räägivad sellest, kuidas enne mõeldakse välja reklaam ja siis otsitakse talle toode külge.
«Ma ei tea, kuidas praegu on, aga üldiselt ma arvan, et see ei toimi,» arvab Harry Egipt. «Siiski on mul kaks näidet, kui ma enda initsiatiivil filmid tehtud sain. Üks on nimetuse all «Luksuskaubad», kus on tegu kolme tootega: portselan, kristall ja vaibad. Nõukogude perioodil õpetas isegi poliitökonoomia, et on olemas luksuskaubad, see tähendab, asjad, mida otseselt tarvis ei ole, ilma milleta saab väga hästi elada.
Mul oli ühelt Vene firmalt tellimus, kes tahtis kristalli ja portselani filmi, samas sain ma ETKVLilt vaibafilmi tellimuse. Panin need siis ühte filmi, Priit Aimla tegi teksti. Väga andekas tekst, Tarmo Pihlap laulis, muusika tegi vist Margus Kappel.»
Roheline tuli ka antireklaamile
Oi, paha harjumus, vaatab Harry Egipt minu suitsupakki ja jätkab:
«Teine seik oligi suitsetamisvastane film. Kus rõhutati naistele, kes ei ole veel lapsi sünnitanud, kuidas nad saavad eluaegse kahjustuse, mis läheb lootele edasi.»
Reklaamis on umbes seitse tütarlast, keda on filmitud küll sigaretti süütamas, küll tõmbamas, küll välja puhumas, mille vahele on põimitud Linnuvabrikus kooruvad tibud. Fooniks on Beatlesi laul «The Girl». Meeldiv atmosfäär, surmapõlgav pahvimine, tibukesed kooruvad – ja äkki võetakse see kokku lausega: luba oma lastel sündida elusalt.
«Sellele filmile andis raha üks minu alaline tellija, kes muidu tellis toiduainetereklaami. Sigarettidele ja alkoholile muidugi reklaami ei tehtud, aga antireklaamile anti raha.»
Suitsu- ja alkoholireklaam vist tollal otseselt keelatud ei olnud, kõhkleb Harry Egipt, aga igal juhul neid ei tehtud, kellelgi ei tulnud pähegi.
Las paremad otsustab rahvas
Me ei saa siiski lahti ka tänase reklaami teemast. «Kuldmunade pidulik õhtu Saku hallis oli kenasti korraldatud, ilus kujundus, suured ekraanid. Ettevõtmine läks kindlasti väga kalliks. Võrdluseks peaks mainima, kuidas asi oli korraldatud 80. aastatel.
Kaks-kolm korda aastas anti ka siis välja reklaamfilmide auhindu. Näiteks hindas Tehnikaülikooli filmiklubi igal aastal valminud filme. Hindas üliõpilaskond. Igaühel oli paber filmide nimekirjaga ja igaüks hindas igat filmi viiepallisüsteemis. Pärast korjati paberid kokku, liideti ning saadi tulemus, mida üliõpilaskond pidas parimaks.»
Nüüd tuleb võrdlus: «Mina küll ei tea, et keegi praegu rahva käest küsiks. Kust aga reklaamitegijad teavad, mis inimestele meeldib? Tegijad ise,» – Kuldmune annab Eesti Reklaamiagentuuride Liidu ˛ürii, mis seisab koos reklaamiinimestest – «küll ei tohiks hinnangut anda, kuna toode ei ole suunatud neile, vaid inimestele, kes reklaami taluma peavad. Seda terrorit iga päev taluma.
Miks ma seda räägin – ma usun, varem oli objektiivne võimalus mõõtu võtta. Tegijad teadsid, et seal sahkermahkerit olla ei saa. Ning saab teada, mida tahetakse näha.»
Iseenesest poleks raske rahva arvamust kätte saada, arvab Harry Egipt: «Kas või Sõpruse kinos võib ära näidata need kümme filmi, mis Eestis aastas tehakse, paberid publikule kätte ja valmis. Igal juhul ausam.»
Tallinna maraton sidruni teenistuses
Vaatamata vastupidistele väidetele, möllanud ka N. ajal karm konkurents:
«Oli nagu kaks seltskonda, kes omavahel võistlesid,» räägib Harry Egipt. «Üks oli Olav Osolin ja Peeter Simm. Nad tegid kenasid filme, originaalmuusikaga. Kahjuks ei ole neid säilinud. Teine oli minu punt. Kuivõrd praegu tegelikult konkureeritakse, kuipalju need projektitibid on huvitatud, et reklaame kannataks mitu korda vaadata?
Mina ei väsi oma sidrunifilmi vaatamast. See on nii õnnestunud tänu muusikale, mis kogu aeg pinget üles kruvib. Ja see pilt: kuidas on meestel habemed härmas, käib kihutamine. Sidruniga teed pakkusime meie. Püüdsime kogu maratoniseltskonna lõksu sellega, et panime neile lauale raja äärde 100 teekruusi, olge lahked, jooge. Nemad ei teadnud midagi, aga mängisid oma rolli väga ehedalt. Kui me olime kõik filminud, alles siis ma tõin Ott Arderi kohale, vaata filmi ja kirjuta. Kaks-kolm nädalat läks, kuni ta lõpuks sõnad tegi, siis läks aega, kuni Kappel stuudiosse pääses. Reklaamfilm on jäärapäine protsess. Ja see peab olema absoluutselt ühe mehe kontrolli all. Lõpuni välja. Aga – tegijatel endil peab lõbus olema, siis tuleb hea asi.»
Kuidas punt kokku saadi, mobiile ju tollal polnud, heh?
«Väga lihtsalt. Läksin näiteks Arderile koju Laari tänavale. Helistasin ette, läksin kohale, jõime teed, rääkisime asja ära. Või tõin ta stuudiosse, näitasin, millest film räägib, kirjutasime üles vajalikud laused, märksõnad ja ta läks kirjutama. Ühe kutsekooli filmi puhul, kus valmistati ette ketrajaid, sai üles kirjutatud isegi tehniliste seadmete nimed, et ta võiks neid tekstis kasutada. Ja siis tuli teda muidugi torkida. Ükskord mul läks pool päeva selle peale, et viia kõik tema pudelid poodi. Aga tema tekstid olid geniaalsed. Ma ei väsi neid imetlemast.
Me tegime kord ju Rollingute «HonkyTonk Womanile» koveri. Mingi pealsetegijate kutsekooli reklaamile. Üks asi oli, et rollingutele ei pidanud ju maksma, nagu ka biitlitele.»
Keelatud hapud viinamarjad
Mis see kõik maksis, raha on alati oluline olnud. «1981. aastal oli superfilmi «Kalevi nääripidu», kus on originaalmuusika, originaaltekst, ei, muusika siiski kaver, Ivo Linna laulis sisse, eelarve 3200 rubla. Hea kuupalk oli 150 rubla. Võib võrrelda, mis selline lavastus praegu maksaks. See oli väga kallis lugu.»
Tollase reklaami koomilisus seisnes selles, et midagi ju polnud ja mis oli, osteti ära igal juhul. Milleks siis reklaamida asju, mida niikuinii müügivõrkudesse ei paisata. Harry Egipt selgitab: «Näiteks apelsinid, mida kunagi aastaringselt ei müüdud. Aga oli juhuseid, et laev tuli Tallinna ja paar päeva oli müügil. Selleks juhtumiks pidi film valmis olema, mida näidata päeval, kui laev saabus.
Oli ka arbuusifilm, kui äkki tuleb. Selline varnast võtta film. Seal apelsinifilmis me kasutasime jälle Apelsini ja «Jambalaya» laulu. Mati Nuude hüüdis reklaamlause ka. Filmisime kevadel õitsva õunapuu foonil, kohalik tõmmu tüdruk kaadris. Kena tuli välja.»
Ses laulus on ju sõnad «miks küll ilmsi sind ei leia?» Pahandust ei tulnud?
«Siis mitte,» ütleb Harry Egipt. «Üks tõsine pahandus oli. Peeter Volkonskiga. Ta oli kunagi valimiste aegu öelnud valimisjaoskonna inimestele, kes kastiga tema juurde tulid, natuke pahasti. Vist oli vintis ka, keeldus hääletamast, et põhiseaduslik õigus. Need kaebasid ja ta sai aastase esinemiskeelu. Ja just enne seda oli valmis saanud Samarkandi film «Nagu te kuulsite, on viinamarjad siin hapud». Minul seda filmi enam pole. Peedu Ojamaa otsustas, et filmi ei tohi näidata. Ma veel küsisin kultuuriministeeriumist, kas võib – ei tohi. Väga tõsiselt võeti seda.»
Sekeldused sibulareklaamiga
Oli üks film, mida poleks iialgi näidatud, kui Harry Egipt poleks üht tempu teinud – «Roheline sibul». Kus on vedur, võileiva katmine, võileiva söömine. Vedur käivitub, rattad lähevad liikuma, auru visina rütmis lõikab nuga rohelist sibulat, tüdruk ampsab, «Suutäis rohelist – ja auru juurde». Et sibul annab väge ja vitamiine. Ja auruvedur on võimsuse sümbol.
«Vedurit tuli veel otsida, ainuke osutus olevat Tartus. Sõitsin sinna, vaatasin, veduri rattad mustad, pesin veel puhtaks, et oleks ilusad valged. Võtsime üles, hea asi tuli kokku. Film oli kõigil võistlustel, aga mitte kunagi eetris. Küsisin, miks. Tellija, puu- ja köögiviljakaubastu, ütles: me ei saa näidata filmi, kus toode ei lähe läbi meie lao. Kartul tuli lattu, apelsin ka. Aga roheline sibul läks otse poodi, muidu oleks ta ära mädanenud. Siiski sokutasin filmi eetrisse. Oli selline juhus, et mul oli uus film, mis pidi tulema pühapäeval, siis oli ju reklaam saatekavas. Vaatasin hommikul seda telekast ja näe, tolle uue asemel üks vana film pandud. Läksin, vahetasin tolle õige vastu ja lükkasin vahele ka «Rohelise sibula». Nii ta läks õhtul eetrisse.»
See on jube film, kuna nuga liigub näppudele ohtlikult lähedal. «Ma lõikasingi endal näppu, kui näitlejale lõikamist ette näitasin,» noogutab Harry Egipt. «Kõvasti lõikasin, mitu nädalat paranes. Eks ma olin näinud, kuidas kogenud kokad hakivad hirmsa kiirusega.»
Tegijal juhtub. Hiljuti juhtunud see, et näidati ühel üritusel Harry Egipti filme – aga ilma helita. Korraldajanna teatanud: see muusika ei lähe rahvale peale.
«Näed siis,» ütleb Harry Egipt.
