Jaanus Nõgisto: «Mu maailm varises kokku. Olin aasta aega täielikus koomas.»
Lahkunud Gunnar Grapsi ning Jaanus Nõgistot ühendab nõukogudeaegne superstaariseisus. Hiilgeajad said mööda ja mõlemil tuli vajadus uus väljund leida. Nõgisto on aus – pärast Rujast välja heitmist varises tema maailm kokku: «See sõltub inimesest endast ja tema lähedastest, kas sa saad sellest üle või ei. Saingi omal kombel – kuigi mitte päris lõpuni...»
Kuigi Jaanus Nõgisto on erinevalt mõnestki Gunnar Grapsi sõbrast kindel, et Raudmeest ei tapnud kibestumus, vaid terviserike, möönab ta: «Ma olen ise ka masendavas tujus olnud Gunnari pärast. Meenuvad kõik enda ja oma bändide tegemised. Tundub, nagu kõik oleks mõttetu.»Õnneks on Nõgistol oskus, millega saab leiba teenida ka siis, kui muusikutööd ei jätku – telere˛issööri amet. «Aga ma ei ütle, et see peaks niimoodi olema. Ma ei ütle, et ma parema meelega – ja jumalast on mulle antud piisavalt palju annet – normaalses ühiskonnas ja normaalse suurusega riigis poleks mänginud pilli. Ma oleks ennast ainult sellele pühendanud! Aga tõesti nägin, et see ei ole Eestis küll võimalik.»
Nõgisto nendib, et tema praeguse projektiga LedR on võimalik tuuritada maksimaalselt seitse päeva järgemööda. «Ja ongi kööga pooleks aastaks. Rohkem polegi võimalik, kui teed rokkmuusikat, mitte sülti; kui sa ei hakka esinema mingis «Vanade ja kobedate» estraadikavas või Vanilla Ninja kontserdil taustatantsijana.»
Nõgisto tunnistab, et paratamatus elatada end muu kui muusikutööga on talle sama võõras, nagu oli see Gunnar Grapsile. «Neid valikuid teevad aga muusikud ise ja eks see määrab ka nende eluea ning edukuse,» möönab ta samas.
Rujast lahkumine viis masendusse
Nõgisto meenutab 1988. aastat, mil Rujas tekkisid lahkhelid ja ta bändist välja hääletati. «Ma olin aasta aega täiesti augus! Tol ajal teenisime küll ligi 1500 rubla kuus, tavaline inimene sai ehk aastas nii palju, aga eks see kulus jälle muusika peale ära. Pärast seda, kui ansambel Ruja minu jaoks lõppes, varises mu maailm kokku. Olin aasta aega täielikus koomas, ei leidnud endale üldse mingit identiteeti, ei mingit rakendust, millest oleksin saanud elada. Ma lihtsalt vegeteerisin.»
Kümme päeva järgemööda Nõgisto jõi ega mäleta mitte kui midagi kümnest kontserdist, mis ta vahetult pärast bändist välja hääletamist andis – mängis enda sõnul nagu autopiloodil. Et toitu osta, müüs ta oma pillid ja võimendid.
«Käisin mingis suvekohvikus söömas... Olin mustas masenduses. Aga siis tehti ettepanek teha ETVs re˛issööritööd – olin seal ka varem töötanud. Ja tänu sellele ma kujutasin ette, et saan sellest üle – ja ma saingi omal kombel. Aga ega lõpuni ei saanud. Kui oled mänginud sellises bändis ja olnud veel üks selle kontseptsiooni autoreid, siis tekib kohutav pettumus küll.
Mõtlesin ka enesetapule. Täiesti tõsiselt, muide. Esimest ja viimast korda oma elus. Olen kohutavalt tundlik, aga mind kuidagi hoiti – tänu lähedaste ja jumala abile sain sellest üle.»
«Eesti on normaalseks rokk-kultuuriks liigväike.»
Nõgisto meelest on Eesti lihtsalt liiga väike, et siin normaalset rokkstaarielu elada. Mujal maailmas on turg nii suur, et kümme aastat orbiidis olnud staar võib vanast rasvast elu lõpuni muretu olla. Lääne turule pürgimisse ta samuti eriti ei usu – sest rokkstaar peab sündima ikkagi oma ühiskonna ja selle ideaalide baasil.
«Selge see, et nüüd tekkis äkki tohutult palju Gunnari ande austajaid, sellised puhka-rahus-sind-pole-võimalik-unustada-tegelasi. Suure ja olulise äraminek tekitab alati ka müüte, et ta on nagu mingi rahvuskangelane olnud... Aga seda tuge vajanuks ta oma eluajal.»
Nõgisto sõnul ei kipu tema põlvkonna muusikud – taas Eesti väiksuse tõttu – omavahel kuigi tihedasti suhtlema.
«Isiklikul pinnal käime väga vähe läbi. Mina aeg-ajalt helistan Riho Sibulale. Paar aastat tagasi helistas mulle Tõnis Mägi, kes lihtsalt ütles midagi head. Aga omal kombel on meie seltskond ka praegu veel konkurendid. Kui meil oli Grapsiga juttu, et teeks ühe projekti, LedR koos Magnetic Bandiga, siis esimene mõte oli mul ka, et kurat, kas me seda ikka vajame? Eesti on ikka liiga väike, et siin saaks elujõuline rokk-kultuur elada ja areneda.»
Tõnis Mägi: «Muusikuamet on julm ja tappev ala.»
«Tegelikult on muusikuamet julm ala. Ainult kõige tugevamad pääsevad edasi,» leiab Tõnis Mägi.
Aga kuidas staariseisusest kukkumisest üle saada? «Tuleb rahulikult võtta, kõik on ju oma peas kinni. Tuleb edasi tegutseda. Siin ei ole mingeid reegleid. Igaüks teeb omamoodi.
Inimene on ise oma õnne sepp. Kui inimene on ise pannud mingis asjas mööda, siis ei saa ju sõbrad hakata parandama seda, mis tehtud. See on väga peen ja taktitundeline värk.»
Kõrgelt kukkumisi on Mägi sõnul juhtunud kõigiga ja juhtub edaspidigi. «Ega siin ei ole midagi teha, see lihtsalt on selline elukutse, mis on eluohtlik.
Ma võin enda järgi öelda – Venemaal kuulusin ma ikkagi kolme parima meeslaulja hulka, aastaid.
Kui see aeg otsa sai, siis võtsin asja rahulikult – et see on lihtsalt üks etapp.
Teed oma tööd edasi, lähed sellest reast kõrvale, hakkad hoopis teistsugust muusikat kirjutama. See on, mida mina teinud olen. Ja ma olen küll üliõnnelik.»
Samas tunnistab ta, et musti auke on temagi elus olnud. «Ja kui palju veel! Kuni sinnamaani välja, et on jumal teab mis mõtted pähe tulnud.»
Raivo Sersant: «Kaotatud potentsiaal teeb kurvaks.»
Kunagiste tippude mäned˛er (Jaak Joala, Radar, Ultima Thule, Marju Länik) Raivo Sersant on sageli mõelnud muusikutele, kes peavad end elatama laevadel musitseerides.
«Kui inimene on valinud oma ainukeseks leivateenimise teeks pillimängu, siis Eesti oludes on see minu arvates paratamatus, et nad leiavad tööd laevadel ja klubides.
Tean, kui head need muusikud tegelikult on ja milleks nad suutelised oleksid, kui see keskkond oleks tsipake suurem. Kui meenutan, mida ja kuidas need inimesed omal ajal on mänginud, siis on mul tõesti kurb.
Mulle tundub, et mina olen kurvem kui nemad. Nad teevad oma tööd endist viisi hästi. Mina aga mõtlen sellest, kui palju nende potentsiaalist jääb tegelikult kasutamata.»
Jaak Ahelik: «Peab leidma jõudu, et edasi minna.»
Gunnar Grapsi paremaid sõpru, trummar Jaak Ahelik usub, et Grapsi sarnaseid pettunuid on Eesti muusikute seas küllaga, kuid paljud ei tüki oma hädasid välja näitama.
«Just selle põlvkonna pillimehed on praegusel hetkel kõik kõrvale tõrjutud. Raadiojaamad ei mängi enam neid. Tänapäeval tehakse raha, ei tehta enam muusikat.
Aga peab leidma endas jõudu, et edasi minna. Kui sa jäädki niimoodi istuma, siis see sind... tapab.»
