Narkootikume vabale hingele
Kadri Kõusaar. Vaba tõus. Pegasus.
Kallis rahvas on nüüd juba paar nädalat arutanud, kas «Vaba tõusu» kaanel esitleb oma rõõska rinnapartiid ikka autor ise või mitte. Aeg on lõpuks ka kaante vahele piiluda.Kunagisest ajakirjandusimelapsest Kadri Kõusaarest on sirgunud 180 sentimeetri pikkune tüdruk, kellele enamik mehi peab alt üles vaatama. Oma esimese raamatu «Ego» pühendas ta suurel määral ühe tuntud ajakirjandusmagnaadi ja omaenda armutunnete uurimisele. «Vaba tõus» on ilma ajakirjandusmagnaadita, kuigi sisaldab muidugi armu ka ja narkootikume loomulikult – see on kohustuslik tänaste noorte raamatutes. Üllatavalt nii noore inimese kohta on Kõusaar võtnud ette surmateema ja lohutavalt saame teada, et teispoolsuses võib kõik kaugelt kaunim olla.
Surmaga raamat algab ja surmaga lõpeb. Vahele mahub kangelanna ja tema partnerite – hiljem osutub, et noid tegelikult polegi – filmilikke eluseiku.
Oma peategelase kreedo näib Kõusaar olevat ära toonud leheküljel, kus ütleb: «kõige enam naudib elu hetäär, kes taipab end hoida õigete meeste ligi ja seeläbi ka ise areneb».
Kui jätate raamatu enne lõppu katki, siis vastab tegevuskäik sellele mõttele päris täpselt. Lõppu on Kõusaar mahutanud üllatuse, aga sellest pole vist asjakohane siinkohal rääkida.
Õnneks pole ma kirjanduskriitik ja võin siit edasi minna juba tavalise realugeja tundeid kirjeldades. Selles raamatus on Kõusaare lausestus pisut raskepärane, tihti võõrsõnadest kubisev, ja – noorte inimeste sagedane viga – ta kipub tsiteerima oma lemmikkuulsusi ja poetama didaktilisi vahemärkusi. Seetõttu vaevalt keegi «Vaba tõusu» ühe õhtu ja ööga läbi loeb nagu ladusalt jooksvate jutukatega tihtipeale juhtub. Potentsiaalne ostja võib hoopis sellest ehmuda, et loeb ümbrispaberi tagaküljelt – raamat keskendub peamiselt hea elu ja surma filosoofilisele teemale. See lause on siiski rohkem ilusate sõnade pärast.
Raamat on iseenesest illustratsioon tillimisele, mille Kõusaar kohe raamatu alguses meile puust ette teeb ja punaseks värvib: «chillima – ennast hästi tundma...ent chill pole mitte naudingu esimesed hetked...chill tuleb pika ilu peale...tunne täis muretut rahu ning hetkelist unustust, et ressursid on piiratud.» Autor lohutab, et varem või hiljem, aga hingele, mis vooruslik, vaba ja hüvedele avatud, ilmutab chill end niikuinii.
Ehk: poeetiline ja ilus kurbus, islamlik paradiis, mida Kõusaar on püüdnud meile kirjeldada läbi oma kangelanna. Jään selle juurde, et «Ego» on parem raamat ja äratas ootusi. «Vaba tõus» ei ole nende ootuste täitumine. Popmuusikas ütleb kolmas heliplaat tavaliselt ära, kas artistist saab asja või ei. Ilmselt peame ka Kõusaare kolmanda raamatu ära ootama.
