Kaks aastat näljas hoitud väikemees kosub jõudsalt
23. jaanuaril kiirabiga Viljandi haiglasse ja sealt edasi Tartusse viidud kolmeaastane aastaid näljas hoitud poisike on arstide hoole all kenasti juurde võtnud ning ütleb esimesi sõnu.
Kuue esimese päevaga võttis vähemalt kaks aastat nälga kannatama pidanud kolmeaastane Kevin pisut üle kilo juurde. Viljandi haigla lastetohter Maia Luukas ütles eelmisel nädalal SL Õhtulehele, et see tõsiasi lükkab ümber lapse ema Õnnela (24) väite, et poiss on haige ja tema organism ei võtagi toitu omaks.Ajast kui laps eelmisel neljapäeval Tartu lastekliinikusse lisauuringutele viidi, on ta veel poolteist kilogrammi kosunud.
Eile hommikul kaalus väikemees 11,4 kilo. Poolteise nädala eest, kui laps kiirabiga Viljandi haiglasse viidi, kaalus poiss 9 kilogrammi ehk kilo vähem kui normaalse arenguga üheaastane laps.
Lastekliinikus on Kevini raviarst dr. Aili Traat, kelle sõnul on poiss päris kenasti kosunud. «Samas ei saa öelda, et tema alakaalulisuse on põhjustanud ainult näljutamine. Praegu uurime, kas väikese kaalu ja napi pikkuse taga võib veel midagi olla. Tänaseks pole aga analüüside tulemused veel teada,» räägib tohter.
Viljandi haigla lastetohtrid iseloomustasid poissi kui väga sõbralikku, kordapidavat ja raamatuhuvilist lapsukest. Sama ütleb ka Traat. «Alati paneb ta oma jalanõud kõrvuti ja riided kenasti ära. Samuti sööb ta korralikult ja on hakanud ütlema ka üksikuid sõnu,» räägib Traat Kevini kohta.
Lastearst ei oska veel öelda, miks Kevin ei räägi. «Ei saa sajaprotsendilise tõenäosusega öelda, et Kevin ei räägi hooletusse jätmise tõttu. Ma ei saa isegi seda kinnitada, et ta oleks tingimata hooletusse jäetud,» sõnab Traat. Samas tunnistab ta, et ükski pereliige pole lapse asjus seni temaga ühendust võtnud. «Ma pole haiglas ka küll ööpäev läbi, aga mingi signaal oleks ikkagi minuni jõudnud.» Viljandi haigla sotsiaaltöötaja Rita Kerdmann on veendunud, et laps enam oma päris peresse Tartust naastes tagasi ei lähe. «See on välistatud. Praegu ajame asju, et organiseerida talle kasupere,» lausub Kerdmann.
Ta kolleeg Viljandi linnavalitsusest lastekaitsetöötaja Külli Frey märgib, et praegu oodatakse arstide lõplik hinnang poisi tervislikule seisundile ära ning lähtuvalt sellest tehakse ka otsus, kas Kevin saadetakse lastekodusse, turvakodusse või antakse hooldusperesse. «Praeguseks on meiega ühendust võtnud kolm peret, kes lapse eest hoolitsemise vastu huvi on tundnud, aga neilegi oleme hetkel öelnud, et enne oleks paslik arstlik ekspertiis ära oodata,» ütleb ta.
Tänaseks on Frey mitu korda emaga rääkinud ning kordagi pole talle jäänud muljet, et kunagine lastekodukasvandik Õnnela oleks vaimsete probleemidega. «Ta vastab küsimustele arusaadavalt, põhjendab oma teguviisi ja pole kordagi segast juttu ajanud,» räägib Frey, meenutades korduvaid jutuajamisi emaga.
Ometi meenutab Karksi-Nuia kirjakandja Age Oidemaa, et alates perekonna Karksi-Nuia kolimisest viis ta igal kuul Õnnelale ja tema kaasale invaliidsuspensioni.
Kevini kasuvanaema: «Mul on lapse pärast suur mure.»
Kevini kasuvanaema Silvia, kes Kevinile poolteise nädala eest kiirabi kutsus, ütleb, et süda ütles tal juhtunu pärast üles. «Praegu on tervis nii halb, et käin iga päev tohtrite juures ja pole Tartusse poisi juurde jõudnudki,» räägib Silvia.
Ise kolm last üles kasvatanud naine ei suuda mõista, kuidas lapse ema sai niiviisi käituda.
«Ma ei mõista seda. Minul on Kevini pärast suur mure, aga praegu ei suuda ma sellele õieti mõeldagi.»
«Ma ei näinud peres sotsiaalset probleemi!»
Karksi-Nuia sotsiaaltöötaja Maret Põder ütleb, et kuigi käis kaks korda Õnnelat ja ta peret kontrollimas, ei näinud ta suurt sotsiaalset probleemi. «Küpsised olid laual, toad kasitud, mööbel korralik. Pereisa rääkis, et Kevinit ei lasta sellepärast välja, et mitme tänava ristumiskohal oleks lapsel ohtlik mängida ning nad viivad lapsed sageli hoopis vanaema juurde Õissu, kus ruumi rohkem,» vahendab Põder peremehe juttu. «Mul polnud põhjust tema jutus kahelda,» ütleb ametnik ohates. Laps olnud Põdra sõnul ühel korral oma toas võrevoodis, teisel külastusjuhul mänginud põrandal.
Nüüd tunnistab Põder: «Ma tõesti ei oleks uskunud, et... See tundus liiga jube, et olla tõsi! Minu viga, et ma ei suutnud omaks võtta kõige hullemat,» ütleb Põder väriseva häälega. Tema kinnitusel oli see neile õppetund, mis nii pea ei unune. «Hakkame nüüd kindlasti suuremat tähelepanu pöörama lastele, kes lasteaias ei käi ja veel kooli pole jõudnud.»
«Kui naabrid poleks Kevinile süüa viinud, oleks ta juba surnud!»
Kaks aastat näljapajukil elanud kolmeaastane Kevin pidi peale tühja kõhu taluma ka muud alandust, mis ta ema välja mõtles, kinnitavad kohalikud.
Mullu oktoobrini elas Kevin koos kaks aastat noorema õe Melany, ema Õnnela (24) ja kasuisa Arvediga (25) Viljandimaal Karksi-Nuias. Sealsed inimesed ei teadnud perest suurt midagi, sest peale harvade poeskäikude Õnnela ja Arved eriti küla vahel ei liikunud. Lisaks sellele, et kohalik rahvas poissi näljutanud perega vähe kokku puutus, ei teadnud suur osa karksinuialastest, et majas Tartu maantee ja Lossimäe tänava nurgal üldse kaks last kasvab. Nimelt lubati kolmeaastane Kevin vaid paar korda aastas värske õhu kätte, teavad inimesed. Seevastu ta noorema õega jalutanud ema sageli väljas.
Karksi-Nuia postiljon Age, kes majas üsna tihti käis, imestab siiani, miks Kevin alati, kui ta tema kasuisa isale pensioni viis, potil istus. «Küsisin Õnnelalt: miks laps jälle potil istub? Seepeale sain kähvava vastuse: las ta olla seal! Kui poisike siiski julges püsti tõusta, oli tagumikul näha tugev punane rant, mis näitas, et ta oli seal juba pikemat aega kükitanud,» räägib Age. Tema arvates ei viitsinud Õnnela lapsel lihtsalt mähkmeid vahetada, mistõttu oli kergem ta potile istuma panna.
Age ütleb, et seni, kuni kasuvanaisa elus oli, polnud Kevini elul vigagi. «Laps sai süüa. Vana käis Keviniga Viljandis, ostis talle riideid ja jalatseid. Nõudis noortelt, et lapsed alati söönud oleksid... Kahjuks ei saanud ta poisi eest eriti kaua hoolitseda, sest suri kaks aastat tagasi vähki,» räägib postiljon.
Postiljon teab juhtumit, kus Kevin julges puudutada oma väikeõe vankrit ja sai emalt vastu näppe. Peale selle hoiti Kevinit kinni võrevoodis, et ta jalus ei oleks.
Tänavanaaber Malle: «Mänguasjadega tal sisuliselt mängida ei lubatud. Võrevoodis vedeles alati veega täidetud kokakoolapudel, mis pidi lelusid asendama.» Mitu last üles kasvatanud naine meenutab, et kui Kevin nende juures hoida oli, uuris ta alati raamatuid ja tundis asjade vastu huvi.
Kui Malle proovis Kevinile viinerit anda, hakkas poiss seda ainult lutsima. «Ta lihtsalt ei osanud hambaid kasutada. Kui viinerist jupi kätte sai, neelas selle alla või jäi see talle kurku kinni,» räägib Malle. Tema hinnangul oli Kevin perele nagu asi, mille abil raha teenida. «Iseenesest olid need inimesed täiesti süüdimatud. Nii kui lasteraha kätte said, mindi poodi ja tuldi kartulikrõpsude, kokakoola ja õllega tagasi. Kui ma siis küsisin, millest te süüa teete, ei osanud Õnnela midagi kosta,» kõneleb naaber Viljandisse kolinud pere käitumisstiilist.
Malle viis perele juurikaid, soolaseid hoidiseid ja muud toitu. «Kartulite kohta öeldi, et neid kässe ei saa küll süüa, ja ma ei imestaks, kui nad kompostihunnikusse visati. Hoidis keerati pannile tagurpidi ja söödi korraga ära, kuigi minu perele oleks võinud sellest korduvalt toitu teha,» seletab naaber.
Anonüümsust palunud naine väidab, et Kevinile anti sisuliselt ainult toidu ülejääke. «Leivakoorukesed näpus, pandi laps eest ära kappi kinni või sunniti tundide kaupa potil istuma. Üldiselt on nii, et kui naabrid poleks Kevinile süüa viinud, oleks laps ammu nälga surunud!» Peret tundev naine imestab, et kuigi inimesed rääkisid Kevinist mitu korda kohalikele sotsiaaltöötajatele, polnud sellest kasu.
