«Ma olen tundlik inimene.»
«Ma tahan elada, mulle meeldib elada,» kinnitab Urmas Alender, legendaarne laulja, kes täna saanuks 50aastaseks. Legend räägib, kuidas Alender Estonia huku õudusööl laevakorstnast kinni hoides tormist üle laulis. Ta oli oma saatusest suurem, ütleb meile see ilus legend.
Urmas Alenderi mõistmiseks on vändatud film, mida täna õhtul Eesti TV ekraanil näha saab. Ma tahaksin lisada sellele filmile ühe intervjuu, õieti küll vabas vormis vestluse. See on peetud sombusel ja udusel oktoobripäeval 1992. aastal Sikupillis, Urmas Alenderi ema korteri köögis ja elutoas.«Ma mäletan, et see oli kahetoaline korter, mingi hrutovka, vist teine korrus. Alender oli Eestisse tulnud ja püüdis siin tööd leida, laulis Eeslitallis. Mina töötasin siis ajakirjas Pilk, mis algul ilmus ajalehena ühingu Teadus juures, siis sai värviliseks ajakirjaks. See oli meie esimene erootilis-ajalooline ajakiri. Alender iseloomustas seda kui meesteajakirja. Isegi Mart Laar kirjutas seal,» meenutab tol ajal ajakirjas töötanud Raivo Vähi. «Ma käisin Eeslitallis, jagasin seal ajakirja laudadele. Alender tuli ja ütles, et vahva asi. Et tal on meile mõningaid fotosid pakkuda. Need me avaldasime. Ma ei arva, et peaksin ütlema, kellest need fotod olid – kes teavad, teavad niigi ja kes ei tea, ju neil polegi vaja. Aga siis tuli meil mõte, et võiks ju ka Alenderi intervjuu avaldada. Sedasi ma tema juurde sattusin. Alender oli erk ja mulle tundus, et armunud ühte tantsijatari muusikalist, mis linnahallis parajasti mängis. Ta oli meie mitmetunnise jutuajamise jooksul väga avameelne.»
Kuid Raivo Vähi sõnul järgnes segane aega ja Pilk lõpetas ilmumise.
Too jutuajamine on senimaani avaldamata.
Täna, Alenderi 50. sünnipäeval, on just see, mida ta ise endast ja oma elust rääkis, kõige hinnalisem. Legendaarne ja vaieldamatult andekas laulja, artist, nagu ta ütles, ei tohiks muutuda kipskujuks, kellele lilli tuuakse. Ta väärib seda, et elada meie mälus nii nagu ta oli. Kõigi oma vigade ja puudustega. Inimesena.
Anname talle sõna.
Pildid lapsepõlvest
«Ma tean oma varasest lapsepõlvest mingeid pilte, mis mu vanaema on maalinud. Ma olin imelaps. Kaheaastaselt tundsin kõiki tähti. Kolmeaastaselt lugesin soravalt. Esimene täht, mida ma teadsin, oli «õ» – selle õppisin Õhtulehest. Aabitsat mul ei olnud – sündisin 1953. aastal, Stalini surma-aastal –, lugema õppisingi Õhtulehe abil. Vanaema oli mul Kurtna lastekodus, vist kasvataja. Mulle räägiti ühte pilti: seisin kaheaastasena keset mudatiiki, nutsin, pardid prääksusid ümberringi. Ma olin osanud sinna sisse minna, aga ei osanud välja tulla. Teine mälupilt: liivakastis, teen liivale tähti, memmed kogunevad ümber: kuule, kas sa tunned tähti siis või? Nad tõid raamatu: loe. Ja ma lugesin neile. Ma olin siis kaks ja pool. Kui ma kooli läksin – 16. keskkooli siin Sikupillis, ma olen kogu elu esimese poole, 35 aastat, Sikupillis veetnud, ülejäänud 35 on üks teine koht –, siis oli mul sari «Seiklusjutte maalt ja merelt» läbi loetud. Mind on see sari õudselt mõjutanud. Ma olen seiklusjanune natuur. Leian, et kogu aeg peab midagi toimuma. Kui on igav, siis on kõige halvem. Mao on kunagi öelnud: mida s...m, seda parem. Mul on umbes sama: kui elu on probleemivaba, siis on midagi halvasti. Midagi ei juhtu, midagi ei toimu.
Enne 1. klassi, viieaastaselt, pandi mind akordioni õppima. Mängima pidin lugu «Orus voolamas jõekene kiire». Ema tahtis mind laulukoori panna ja isa akordionit mängima – ta ise mängis. Ma hakkasin vihkama seda kõike. Ma leidsin, et see pill on nii kole asi. Kümme aastat olingi sellest lahus, aga siis leidsin, et on kihvt akordionit mängida. Tegelikult tegin ma juba siis selle «Orus voolamas jõekene kiire» kõrvale oma lugusid. Ma ei viitsinud midagi nootidest mängida. See ei olnud huvitav. Ma leidsin, et saab ka teistmoodi mängida.»
Emotio ja ratio
«Minu üks tähtsamaid märksõnasid on fantaasia. Ma armastan fantaasiat. Kui see on olemas, siis on kõik hästi. Minus on ratio ja emotio väga keerulistes suhetes. Ma olen tihtipeale lihtsalt isa, tõusen hommikul üles ja teen lapsele kohvi, et tal hea oleks kooli minna. Ma mõtlen tihti näivalt primitiivsete asjade peale, ei ole kogu aeg intellektuaalne, ei ela kõrget vaimuelu. Ma plaanin tihti, mida kõike ostan sel kuul, kuidas ma rahaga välja tulen. See on minu kunstnikuminale muidugi alandav. Inimesena ma küll rahast eriti ei hooli. Ma ei kogu seda hunnikutesse, kuid ma ei põlasta ka inimesi, kes seda teevad. Kui nad on pühendunud sellele ja teevad seda hästi, on see hea.
Kritiseerides ennast – mulle meeldib viimasel ajal ennast kritiseerida. Mul on palju pahesid. Ma vannun palju. Ma suitsetan. Sellega rikun õhku. Ma joon alkoholi. Minu vanaisa, ta oli loomaarst, tema ütles, et viin on targa inimese jook. Viina võib juua see, kellel on ajurakke nii palju, et talle piisab neid elu lõpuni ja tal on ikka midagi teistele anda. Mina tumestan viinaga oma aju. Ma tunnistan oma vigu. Ma olen samuti nagu Aadam hammustanud õuna hea ja kurja tundmise puust. Miks tavainimene joob? Selleks, et heita pilku maailma, kus ilma joomata leiab luuletaja midagi sellist, mida tavainimene ei näe, pole veel märganud. Võib-olla peaks ta hoopis piiblit 38. korda lugema, sest ta ikkagi ei näe asju, mida vaimuinimene näeb. Vaimuinimesed ka ei näe ju alati väga täpselt, mis see on, kuhu nad järgmisel hetkel liiguvad, mis on mõistatus, mis on fantaasia. See, mis on inimese elus huvitav, ongi vaimu liikumine. Mitte see, kuidas kõhunahad liiguvad või raha. Mida ma teen selle teadmisega? Mul ei ole ju korteritäit raha.»
Õpetaja Georg Ots
Väga varases nooruses mul eeskujusid polnud võtta, aga minu iidol, kelle poole ma püüdsin, oli Georg Ots. Ma leidsin, et näiteks Kalmer Tennosaar on liiga magus, lakutud, klanitud – ei ole loomulik. Minu lemmik naislaulja on Heli Lääts. Ta on loomulik, minu meelest laulmiskunsti tipp. Ma ei teadnud ju Tom Jonesi, teda polnud olemaski. Georg Ots oli vaieldamatu suverään number üks. Ma leidsin, et see, kuidas ta laulab on pehmelt öeldes geniaalne. Ma ostan plaadipoest praegugi ära kõik, mis temast on – võib-olla on isegi see lugu, mis mul lapsepõlvest meeles, «Valge pilve peal kõik mu laulud on reas». Ma olen tema fänn. Ma olin stuudios, kui Georg laulis sisse ühe oma viimastest lauludest – talle oli operatsioon tehtud, ta kandis juba musti prille – nädal või kaks hiljem ta suri. Ma kuulasin hiirvaikselt ukse taga pealt, kuidas ta laulis. Ma käisin siis juba konsis. Meie kateeder oli samas majas, kus tema elas.
Mul olid kirjandid alati viied, aga ma ei osanud kirjavahemärke õigesti panna – tegelikult oleks tahtnud kirjandi lõppu kõik kirjavahemärgid ritta laduda, et las siis õpsid panevad need ise õigesse paika. Ma ei viitsinud kunagi reegleid pähe tuupida. Mind on üldse raske kasti või paika panna. Ma olen kergelt anarhist olnud suure osa oma elust. Teine osa minust püüdleb korrastatuse poole, süsteemi poole. Muusika on ju lõppude lõpuks natuke matemaatika. Kui sa hakkad seda professionaalsel tasemel tegema, siis sa tajud, et see ei ole mitte ainult vaba hõljumine pilvedes, vaid seal on raudsed taktijooned, noodipikkused, et see on väga korrastatud süsteem, salm ja refrään vahelduvad ja see käib väga loogiliselt. Täpselt õiges kohas tuleb hääl üles tõsta või langetada – muusika on natuke matemaatika, süsteem. Lausa pedantne. Sa pead saama laulu samamoodi korrata ja kui seda matemaatikat seal sees ei ole, siis tuleb nii välja, et iga kord, kui sa võtad laulu, on see jälle erinev. Ma ei ole kindel, et keegi on nii hea improvisaator, et teeb iga kord erinevalt ja iga kord hästi.»
Naised kui mõistatus
«Naised on mind alati mõjutanud. Ma olen väga tundlik inimene, ma kutsun ennast ingliskeelse terminiga sensitive. Kõik mõjub minusse, aga huvitaval kombel on nii olnud, et mehed pole pihta saanud, ma ei ole lasknud endale nii palju nende mõjusid sisse – hea küll, Georg Ots oli mu õpetaja ja eeskuju, aga tehnilises mõttes, ma ei tundnud teda inimesena, ma ei teadnud, mismoodi ta elab. Väga hästi aga tundsin oma ema ja õde, hiljem ka pruute. Ma püüdsin trügida nende hinge. Mind huvitas naise hingeelu. Mehe oma ma ju tundsin. Ma teadsin oma muutlikkust ja muutumatust. Aga ma tahtsin teada, mismoodi naine mõtleb, mismoodi ta tunneb. See on palju huvitavam – saladus on alati huvitavam kui see, mida sa tead. Naised on silmakirjalikumad. Nad valetavad paremini kui mehed. Meeste pealt paistab nende valu ja piin paremini välja.
Ma elasin oma viimase naisega seitse aastat koos ja avastasin üllatusega, et ma ei tunne teda. Ma olen kaks korda abi-
elus olnud, aga koos elanud paljude naistega. Ma ei oska arvu öelda, kui paljude naistega olen maganud – ma ei taha seda öelda, see kõlaks lolli eputamisena. Ma ei ütle, et olen mingi playboy, et ajan ainult naisi taga. Ei. Mul on neid küll palju olnud, kuna ma ise olen tundlik, siis ma ilmselt tõmban vastassugupoolt ligi. Ma ei tea ju, mis naistes tekib, kui nad mõnda meest märkavad. Ma ei tea seda. Kui seda küsida, siis kunagi ei ole tagasiside ju sajaprotsendine. Keegi ei räägi sulle absoluutset tõde. Keegi ei ütle ju avalikult välja ka seda, et tule minuga, hakkame sõbraks või teeme sugu. Mõni üksik isiksus julgeb kohe naisele öelda: lähme, ma tahan sind. Mõni üksik naine julgeb öelda: okei, lähemegi.
Ma pean rääkima kui mees, täiskasvanud mees. Selleks, et naisega seksuaalselt suhelda, ei pea sa teda tundma, üldse mitte – see on juba aegade algusest niimoodi olnud. Midagi ei pea tundma. Tunded ja seks, need on minu jaoks tihtipeale lahus. Sa võid teda osta. Mitte rahaga. Jutuga. Oma kuulsusega. Õnnelikud on inimesed, kellel on praegu anda. Kui ma naise kui inimese vastu pean hakkama huvi tundma, siis kestab see pikka aega. Ma leian, et kui ma kedagi vastassugupoolest pean tõesti tundma õppima, siis pean seda tegema väga pikka aega. Näed – tuleb välja, et oma teist abikaasat ma isegi seitsme aastaga piisavalt tundma ei õppinud.»
Varjudest Rujani
Me tegime keskkoolis ühte bändi, mille nimi oli Varjud. Seal juba mängis Tiit Haagma, tulevane Ruja mees, tulevane maailmameister. Me oleme ühe kooli poisid, me uisutasime koos, mängisime jalgpalli, kõike tegime koos – muusikat ka siis loomulikult koos. See Varjud oli mulle esimene muusikaorganisatsioon, kus pillipoisid pidid koos hingama, koos tegema. Ma õppisin bändis töötama. Ma ei olnud individualist, igaüks andis midagi. Ruja oli selle professionaalne järg. Seal ei tulnud ma ka välja bändi seest nagu Ivo Linna. Ma ei olnud solist või oopus omaette. Ma tegin seda, mida bänd tahtis. Ma laulsin nagu Rannap ütles. «Sa ei tohi muuta minu lugudes ühtki nooti,» ütles ta. Ma olin ka loominguline inimene, aga ma ei saanud õieti näidatagi oma kolmesadat lugu, mis olin kirjutanud. Olin piisavalt tagasihoidlik.
Lõpetasin 1972. aastal 16. keskkooli. Meie Varjudes mängis Paul Mägi, pani kõik seaded paika, ta oli meile lausa üliinimene. Tema tutvustaski mind Rannapiga. Rannapil oli auahne plaan luua Eesti esimene tõeliselt maailmatasemel rokkbänd. Ta otsis kedagi kreisit lauljat – aga ma olen ju crazy, kurat võtaks. Crazy ei pea mingi väljapaistev laulja olema, aga kui me mängisime Varjudega Sossi klubis, siis oli see kõige populaarsem paik linnas. Ma kandsin juba siis laval triibulisi pid˛aamapükse, tulin poolpaljalt peale, juuksed olid pikad.
Siis ei olnud üldse lubatudki selline välja näha. See oli 1971. Siis lasti ju selle eest maha, kui olid Sol˛enitsõnit lugenud.
Tartu päevadele, perestrorika oli siis alles lapsekingades, valmistasin ette punkaktsiooni. Ma ei teadnud siis Mattiiseni laule, ma ei teadnud olukorda Eestis, olime Venemaal ringi rännanud. Mul oli vähe aega tegelda Eesti asjaga ja ma ei teadnud, et Mattiisenil olid valminud need imearmsad lood. Ma võtan Ivo Linna ees kümme mütsi maha, need on nii ilusti lauldud ja Mattiisenil kirjutatud, kõik on läbi mõeldud, iga takt on paigas... Muidugi jäi minu punkarivärk selle kõrval täiesti nulliks. Ma lasin Veljo Vingissaarel trükkida oma katkiste teksapükste p...e peale hästi suure sirbi ja vasara ning terve hulga kärbseid. Ma olin kirjutanud laulu, millega ma tahtsin öelda, et ainus asi, mis Vene riigis s...t ei ole, on kusi. Kõik ülejäänud oli ju s...t, isegi inimesed olid seest ussitanud, andke andeks. Mina kaasa arvatud. Rujast olin ainult mina jäänud, siis mängis ju seal Nevil Blumberg, nii et mina kirjutasin kõik tekstid. Sisult natsionalistlikud, vormilt faistlikud – kuigi ma ei taha seda sõna pärast Hitlerit nimetada. Oli vabanemise ja pääsemise aeg. Ma läksin lavale ja laulsin oma laulud enda arvates geniaalselt ära ja tegin lõpuks iseenda välja mõeldud nalja – keerasin oma selja rahva poole ja küsisin: vabandage, sõbrad, kas ma teie arvates olen s..a sisse istunud või ei? Raske oli sellest naljast üle üheksanda rea istujatel aru saada. Nad ei saanud aru. Sirp ja vasar ei olnud neile näha, küsimuse varjatud mõte läks kaduma. Nad ei saanud aru, mis see punane plekk on. Nad ei saanud aru, et kui vähegi võimalik, saatsin ma Nõukogude võimu nii p..e. See oli minu arveteklaarimine võimuga, kes oli mind hoidnud 35 aastat silmaklapid peas ja kõrvaklapid kõrvas ja käed kinni seotud.
Kuigi me oma arvates kõndisime Rujaga ikka mööda maailma ka – Poola ja Ungari, Ida-Saksamaa ja Rumeenia.»
Egoistina maailmas
«Ma olen nüüd Rootsis olnud kolm, peaaegu neli aastat. See oli ainuvõimalik, muidu oleksin võib-olla ammu surnud. Ma ei taha surnud olla. Kui ma oleks sama tugev ja ülbe mees nagu paljud minust arvavad, siis ma poleks võib-olla põgenenud, siis ma oleks siin edasi lakkunud, sest see on palju mugavam – vanast rasvast edasi lasta. Aga ma tahan edasi jõuda. Mul on see loll mood, et leian – ma olen nii kihvt ja tore inimene, et kogu maailm peab teada saama, et ma olemas olen. Kunstniku auahnus või eputamine nagu siin tüdrukud ütlesid. Kui keegi mulle ütleb egoist, siis see on kompliment. Enamasti eesti inimesel värvib seda halvustav hoiak. See peaks aga olema vulgaarmaterialistlik või õieti kommunistlik arvamus, et kõik on võrdsed – miks sina ennast rohkem rõhutad? Kogu kapitalistlik maailm, turvaline maailmasüsteem, püsib aga egoismi peal, selle peal, et üks inimene teenib rohkem, et üks inimene väärib rohkem, et üks on rohkem kui teine. See maailm püsib ebavõrdsusel, aga ka sellel, et kes rohkem saab, see annab ka rohkem. Jumal on nii sättinud – piibliski öeldakse, et kel on, sellele antakse. Aga see, kellel on, annab ka midagi ära – tal on, mida ära anda.
Idee tasemel hakkasin ma kunstiga tegelema suhteliselt hiljuti. Isegi Ruja esimesel perioodil ei teadnud ma ideedest suurt midagi. Kui ma olin oma konservatooriumihariduse kätte saanud, sain aru, et siin on oma mõttekesed taga, on alltekst. Alles siis mõistsin, et kunsti ei tehta seepärast, et jõle tore on lava peal kakerdada ja näidata, et oled kihvtim kui teised. Siis sain aru, et selles on midagi, mida tahad teistele öelda või õpetada. Anda neile ka midagi paremat endast. Ega rokkmuusika pole mingi maailma naba või kõige parem tegevus. Kui ma oleks mingi ärimees, siis oleks mul neid probleeme palju vähem, kui mul neid praegu on. Ma olen kõigesööja. Kui ma endale nimekaardi teen, siis kirjutan ma sinna artist, kunstnik. Mulle meeldib kujutav kunst, sõnakunst – kuidas inimesed oskavad sõna seada. Ma ei eelista teatrit muusikale või vastupidi. Need on enam-vähem võrdsed, nad kõik väljendavad midagi.»
Õnnelikud inimesed
«Kummaline öelda, mulle kohutavalt meeldivad India filmid. Ida maailmatunnetus, see ongi ainuõige. Sealne väärtustunnetus on hoopis teine kui mingil primitiivsel eurooplasel. Idas suhtutakse elusse hoopis teistmoodi. Indias tehakse kuu aega ühte pärlikeed, iga pärli lihvitakse. Seal ei ole ambitsioone, et igal õhtul erinev naine voodis ja jooke kogu aeg nina ees, kõht kogu aeg pungil ees.
Kui otsida parimat eestlast, siis peaks ta olema selline, kes avalikes kohtades ei käi. Kes istub kuskil, eelistatavalt Nõmmel, teeb oma tegemisi, käib iga päev poes, toob oma mahla, toitub ratsionaalselt, mõtleb, elab ja naeratab. On õnnelik. Kui sa Nõmme vahel teda kohtad koeraga jalutamas, siis näed, et ta on õnnelik inimene. Õnnelik ei ole see, kes ahnelt loeb ajalehti, kõike neelab, jõllitab telerit. Mina kunstnikuna ütlen – pehmelt öeldes –, et kusen selle peale, kas J. R. Ewing täna kaotas 10 miljonit ja homme võidab 20 või vastupidi. Mind ei huvita see surrogaatkultuur, mida teatud härrasmehed levitavad, et kogu maailm muutuks ühenäoliseks, et kõik hakkaksid ihaldama autot, villat, basseini, ilusat naist ja veel mingeid kaduvaid hüvesid. Elamise loogika on teine kui see, mida TVst näha.
Minu organisatsioon, kuhu ma kuulun, on Greenpeace. Kui ühinev Euroopa suudaks tagada puhtad veekogud, terved loomad, kui nad suudaksid garanteerida puhta õhu, siis ma oleksin selle poolt. Aga ma ei arva, et nad päris nii tahavad. Ma ei arva seda sakslastest. Nad tahavad rahaliselt vallutada Euroopat. Ma ei usalda neid. Ma usaldan Greenpeace’i, mille toetuseks ma iga kuu maksan mingi summa. Ma tahan elada, mulle meeldib elu, kurat võtaks.»
Sikupilli kuulus poeg
«Täna kell 21.40 näitab ETV filmi «Sääl teisel pool vett». See räägib Urmas Alenderist, kes täna oleks saanud 50aastaseks. Nägin filmi neljapäevasel eellinastusel Sõpruse kinos ja tabasin end mõttelt: kui Alender poleks selle neetud laeva pardale jäänud, kas tema juubeli puhul oleks filmi tehtud või ei? Kaldun arvama, et ei. Nüüd on tema tütre Joko (nimega on nõnda, et isa pani Yoko, kuid passis on Joko, heal lapsel vähemalt kaks nime) eestvõttel kohe ilmumas ka kaksikheliplaat «Kohtumine Albertiga & Armastuse Ämblik».
Kogu Rujale vajutas Urmase traagiline hukk oma pitseri, punti ümbritses sakraalne sära.
Sattusin Rujale tekste tegema kuidagi iseenesest. Esimene Alendri esitatud laul tuli kohe ka mingil komsomoli korraldatud lauluvõistlusel auhinnalisele kohale. Laulu nimi oli «Chile 73» ja see mõistis hukka verise terrori Tiilis. Tekst oli aga kirjutatud hoopis teisel puhul, 1968. aastal, siis, kui NSV Liidu tankid Prahasse olid tunginud. Teksti tegin vaid mõne muudatuse. Muusika oli teadagi Rannapilt.
Mõni lugu, mis ma Rujale tegin, meeldib mulle tänini. Näiteks «Suudlus läbi jäätund klaasi», esmaesitaja Alender. «Rujaline roostevaba maailm» on kah õige äge. Teksti tuleb interpreteerida «Rujaline rooste contra Vaba Maailm».
Sõna rujaline tõi eesti keelde Andres Ehin. Tähenduses ulmeline.
Ma olin ka Sikupilli poiss nagu Alendergi, kes pärast 1953. aastal sündimist elas Odra tänaval tollase täika juures ja hiljem Killustiku tänavas, kui vanemad sinna korteri said. Aga noorest peast ja koolis ma teda ei tundnud. Rujale hakkasin tekste kirjutama Rannapi kutsel. Olin just oma rikutud ankeedi tõttu kõigist korralikest ametitest minema heidetud ja teenisin leiba dissidentide hulgas menuka tööga, katlakütjana.
Alendriga aga sain ma kohe heaks sõbraks, käisin teda Rootsiski vaatamas.
Teine Alenderi sõber Sikupillis koolipõlvest alates kuni kurva lõpuni oli Tiit Haagma, klassivend ja bändikaaslane, maailmameister.
«Lõpetasime koos Kivimurru tänava keskkooli. Juba siis olin ka hoogne purjetaja ja Alender käis meiega koos vahetevahel merel. Aga meil oli ka SMB – Sikupilli Motobänd. Mina kihutasin oma isa Jawaga, Urmase isal oli Pannonia. Head riistad mõlemad. Bänd, mis meid hiljem sidus, oli ka päris hea. Teadet Estonia hukust kuulsin hommikul Kuku raadiost. Ei tahtnud esiotsa hästi uskuda, et Urmas ka peale jäi. See oli tal esimene reis moosekandina kaasa teha, mis jäigi viimaseks. Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem koguneb asju, mida ei taha hästi uskuda, aga peab,» ütles Haagma mulle.
Ott Arder, luuletaja
