Ugala juhi kalmistuvaatega tuba passib nii pidudeks kui ka proovideks
«Siin pole muud huvitavat kui legendaarne segadus,» ilmutab Ugala direktor ja peanäitejuht Peeter Tammearu oma suures kabinetis nõutust. Ta luiskab näitlejameisterlikult. Kuumi kaheksakümnendaid illust-reerivas ruumis segadust pole, seevastu kõikvõimalikke asju on tohutu hulk.
«Muidu on mul siin päris korras – mul on vaja, et ma kõike näen, mis minu ümber,» võtab teatrijuht Tammearu luiskeloo tagasi.«Kõik peab olema silma all – seetõttu on täielik kord.» Isegi paberilasu ta laual on korrastatud näoga, rääkimata siis rühmitatud kraamist seintel, riiulitel ja kappides.
Suure korrataotluse ajel küüditas ta kabinetist minema suure lauaarvutigi, sest selle kõrvale ei mahtunud ükski paber.
Juhi ruum kannab numbrit 203, silt «peanäitejuht» on säili-nud peaaegu muutumatuna ajast, Viljandisse pompoosne telliskivipunane teatrihoone ehitati. Ühesõnaga – kümneid aastaid püsinud tuba, oran˛i kaheksakümnendatest pärit kandilist mööblit täis. Veidi logiseva loomuga peanäitejuhitoolil, mis lai kui laev, on istunud nii Jaan Tooming, Andres Noormets, Jaak Allik kui ka Andres Lepik. Viimase valitsusajal rebiti seintelt hall dekra ja võõbati pind valgeks. Tammearu tegi teise muutuse: lasi otsaseina raamaturiiuleid täis panna ning tõi teatrisse oma otsatu hulga raamatuid, mis mujale ei mahtunud. (Süstemaatiline raamatukogumine? «Mis seal süstemaatilist? Eesti keeles ilmunud näidendeid tuleb lihtsalt osta.») «Teatrikelder on mul ka täis – kaste ja asju,» muigab Tammearu. «Kui peaks ära kolima, kuluks õige mitu päeva.»
Kõrvuti: Särev ja poja pilt
Kraami on juhi kabinetis ohtralt. Tammearu vasakul käel on tema laste pildid («Need said ka mingis hullumeelsuses siia toodud!»), paremalt kiikab pronksine Andres Särev. Büst. Kapi otsas. «Vahepeal oli see fuajees ja mõjus seal nii totralt – lihtsalt üksik kuju,» pajatab Tammearu.
Nüüd tuleb totrusest päästetud büstil vastavalt kabinetivaldaja tujule kas siis otse, vasakule või paremale vaadata ning teinekord isevärki muusakski olla. «Siis, kui ma «Toomas Nipernaadit» kirjutasin, vaatas vana Särev mulle otsa – vahel nagu naeris, vahel nagu pilkas, vahel vaatas päris tõsiselt, vahel aga päris soojalt,» räägib Tammearu. «Tal on päris hea silm. Ma küll kujufetieerija ei ole, aga need paar raksu, kui teda silmitsesin, mõtlesin, et täitsa kihvt – las ta vaatab. Ja las ta olla siin – niikuinii ei oska keegi teda mujale paigutada.»
Teatrilegendi kõrval on Tammearu vanema poja Tobiase pilt. Suur ja ilus. Särevi ja Tobiase naabruses, sama kapi otsas, on teisegi tuntud Eesti teatrimehe mälestus – Heino Mandri foto. «Laine Vaga, Heino Mandri abikaasa, tõi kunagi Rootsist teatrile selle pildi – ilus raam, selliseid siis siin ei olnud. Et Mandri oli selle teatri näitleja, seisab pilt nüüd siin.» Samas seisab Takendist ostetud õhuke trummgi («Mul polnud teda kuskile panna!») ning vabariiklik kultuuripreemia Suur Vanker aastast 1998 («Kuidas sa sellist ikka koju paned!»). Millise rolli eest see tähtis tunnustus tuli, Tammearu täpselt ei mäleta. Mõtleb pikalt. «See võis olla Linnateatri «Noorema Edda» eest...» Teinegi auhind – natuke katkine ja liimitud klaasist Scala ehk siis «Draama 99» parima meeskõrvalosa preemia «Kuritöö ja karistuse» eest. Kolmas preemia, kullakalt küütlev klaasubin ehk siis tänavune publikupreemia Kuldõun – «Niskamäe kirgede» eest.
Arhiiv: suled ja raamatud
Tammearu ohkab ja lööb lahti kappide klaasuksed, mille taga on kallisasjad, aurahad ja diplomid. Lauteri preemia. Ning Panso preemia. «Puhas malm!» kiidab Tammearu särades. Tõesti, Panso aurahal on raskust sedavõrd palju, et sellega võiks vabalt kopsakamat sorti metsaeluka surmata. Lisaks rasketele ja vähem rasketele esemetele on ka trupi kingitud linane kotike udusulgi. Tammearu lööb kirjavara täis kappide uksi uhkelt valla: «Need on minu arhiivid! See on ikka varandus – raamatud, mis elu jooksul korjatud –, ja teie pildistate sulgesid...» (Ettehei-det pälvinud suled pole muu-seas ainsad ses ruumis: üks näitleja kinkis Tammearule Lahemaalt korjatud kullisulgi, lindude tapluse järelkaja. Need on reastatud toaseinale.)
Mida on siis teatrijuht kogunud? Teatraalne etteheide jätkub: «Mis ma olen elu jooksul korjanud? Püha Jumal!» Järgneb sööst riiuli juurde, vilunud käsi pusib teiste teoste vahelt välja Peter Brooki raamatu «Tühi ruum», Loomingu Raamatukogu väljaanne. Legendmehe Brooki autogramm sees – pärit aastast 1988 Moskva kohtumiselt, kus lavastajad Tammearu ja Lepik käisid. «Kui Brook sinna autogrammi andis, küsis ta vaid: kas see raamat on soome keeles?» meenutab Tammearu. «Kuna ta naine on venelane, siis ta vähemalt tekkis ära, et see võib olla soome keele kirjapilt.»
Alpikann: murelaps
Kabinet, kus peanäitejuht veedab aega hommikust õhtuni, on hea kõigeks muuks peale lugemise: keegi tuleb, keegi läheb. Teisalt ilmneb tööruumi funktsionaalsus. «Siin tehakse proovi, kui on vaja – väga paljude tükkide lugemisproove. «Koturnijaid» näiteks tehti.» Vähemasti tosin inimest mahub sesse ruumikasse paika tegutsema, kuid siis läheb Tammearu ise eest ära: «Mul ükskõik, kus ma olen.» Ning lisab, et ses ruumis on isegi esikapidusid peetud. Ühesõnaga – kõigega on hakkama saadud. Siiski, ühe asjaga mitte. Punane alpikann kesk koosolekulauda on teatrijuhi murelaps. Võitlus närbumisega on igapäevane asi.
Viimane põige: arhiivikappide vahel on ka see, mida võiks tinglikult minibaariks tituleerida. See on väga mini: poolik pudel viina – valvearsenal ootamatute külaliste tarvis – ning purk marineeritud kappareid. Vürtsikas suutäis on Tammearu nõrkus ja kiusatus.
