Moskvichi liiga: palju nalja napi raha eest
Rahvarallidelt alguse saanud ja nüüd ka igamehe rallisprindisarjaga liitunud Moskvichi liiga on ainus ka palgatöölisele jõu- ja taskukohane võimalus kähkusõitu harrastada.
Mullu ellukutsutud igamehe rallisprindisarja alates näis olevat tegu tõepoolest igale mehele jõukohase kihutamisvõimalusega. Nüüd kipub asi aga nii olema, et kui sul pole oma vanasse Opelisse-Audisse kümneid tuhandeid pumbata, jäädki eluks ajaks võitlema mingisuguse 40.–50. koha eest – tase on nimelt nii kõrgeks hüpanud, et näiteks spetsiaalsete kruusarehvide ning profi viilitud mootorita jääb võidurõõm isegi kõvale sõidumehele pelgalt unistuseks. Ja vähe sellest, oma igapäevaautoga ei raatsi just igaüks kusagil kruusaaugus kohati lausa rallikrossi sõita.Õnneks on nüüd olemas aga ka Moskvichi liiga, kus rajal vastamisi esiteks odavad ja teiseks võrdsed autod. Odavus lubab mosse pärast puussesõitu suure nututa vanarauaks visata, autode võrdsus on aga tagatud sellega, et ümberehitus on lihtsalt keelatud (vaata ka www.hot.ee/mosseliiga/)
Peaministri karjääris
SL Õhtuleht käis mosseliigat nuusutamas Hiiumaal Partsi karjääris (seos peaministriga jäi kahjuks tuvastamata) peetud igamehe rallisprindil, kus too liiga esimest korda kaasa lõi. Rusikasuurustest munakatest ja uputavast liivast koosnevat 1,5kilomeetrist rada oli 84 auto seas tulnud proovima kuus Moskvichi, millega kokku sõitis 8 meest.
Tolmava raja ääres kiibitsemise asemel tundus targem olevat mossel sarvist haarata. Mis sellest, et auto laenaja ja liiga asutaja Jüri Roosti suust kuulis oksendamiseni ainult üht: «Ära sa autot üle kaela keera!» Mida asja – Viimsi ühel kruusateejupil sai ju enne tervelt kilomeetri jagu trenni tehtud! Ja veendutud, et mosse on sama juhitamatu aparaat nagu 15 aastat tagasi...
Roost oli oma helekollase mokitsa võistluseks hoolikalt ette valmistanud. Roosteplekid olid kaetud kere värvi kleeplindiga, autot kaunistasid teiste hulgas ka kolm SL Õhtulehe kleepsu ning kruusarajal pidi pidamise tagama kusagilt sebitud jooks veneaegseid jämeda mustriga «nispi»-rehve.
Algatuseks viimane...
Rada näis selline, et pärast 84 auto tehtavat kolme ringi pole sellest enam midagi järel. Sestap tulnuks esimeses sõidus kohe kõva aeg saada. Tegelikult läks pisut teisiti. Kui Autolehe värske peatoimetaja Kristjan Sooper poleks katkestanud, olnuks SL Õhtuleht mossede arvestuses algatuseks päris viimane... Kuigi enda arust olid kõik pedaalid kogu aeg põhjas ning jõledalt möirgav auto hüppas kivide otsas nagu kits.
Teine voor oli juba etem – suutnud harjuda, et kurvides peavadki küljepeeglid peaaegu vastu maad olema, õnnestus aastaid veoautokrossi sõitnud Andres Olviku kannul lausa teine aeg välja sõita. Esimese vooruga võrreldes paranes tulemus raja halvenemise kiuste terve igaviku.
Mosseliiga heitlikkust ilmestas selgelt härra Roosti tulemustejada: esimeses sõidus teine, teises ja kolmandas aga katkestus.
Algul lagunes gaasihoovastik, siis aga sekkus elektrikotermann. Äkitsi seiskunud Moskvich soostus edasi liikuma pärast kapotialuste juhtmete rappimist. (Ja see mees tuli mulle rääkima, et ärgu ma tema autot ära lõhkugu!)
Kolmas sõiduvoor oli tõe hetk. Juba hakkasid autod kurvirööbastes põhja peale kinni jääma, aga kuna kaks paremat aega pidid üldarvestuses kirja minema, tuli iga hinna eest esimese vooru «ämbrit» kuidagi lappida. Roosti abikaasa oli kurva näoga – kui see ajalehevennike nüüd mosse ära kustutab, peab jala koju minema.
Mosse nühkis rada rohkem põhja kui ratastega. Käigukang tagus vastu paremat põlve ja aiste vahelt väljahüppav mootor tegi sellist häält, et kohe lendavad kepsud läbi kapoti. Võõra autoga on sellisel künnivõistlusel ikka hea sõita küll...
Pärast sellist veneaegset põrgut tundus poodiumil prantsuse vahuveini pritsimine üsna kohatu. Selle joogi hinna eest saanuks ju pool Moskvichi osta!
