«Lapsepõlv ei lase kunagi lahti.»
«Kui Bre˛nev ära suri, tuli sellest keegi kooli teatama, ja esimene asi, mida ma mõtlesin, oli: oh kuradi kahju, täiesti jama! Sest ühte paralleelklassi poissi kutsuti meil Bre˛neviks. Mõtlesin siis, et mis küll temaga juhtuda võis,» meenutab Ugala teatri näitleja, äsja Ants Lauteri preemiaga pärjatud Gert Raudsep paarikümne aasta tagust aega.
Kooli lõpetas Gert Raudsep 1988. Samal aastal kui Andrus Kivirähk. Täna õhtul astub Gert lavale Kivirähu näidendis, Ugalas esietenduvas «Helesinises vagunis».Kivrähk on öelnud, et see on lugu ühest põlvkonnast, tema enda põlvkonnast.
«See on minu lugu minu põlvkonnast, see on täpselt minu aeg,» ütleb ka Gert.
Sarnaselt Kivirähuga on temagi olnud pioneer ja komnoor, ainult et paraadidele ei jõudnud kunagi. «Tean, et paljud pidid käima, aga ma ei ole kordagi käinud.»
Küll aga on Gerdil tulnud Tallinnas Tõnismäel igavese tule juures valves seista.
«Jumal tänatud, et need ajad nüüd möödas on,» ütleb 32aastane Gert Raudsep. Ugala lavastuses mängib Gert Märti, tegelast kolmekümneaastaste põlvkonnast, kes on kaotamas mingeid oma eluväärtusi ja sattumas konflikti uue generatsiooniga.
Samas ei usu Gert, et tänane generatsioon, tänased noored on väljas vaid materiaalsete väärtuste peal, nagu seda pahatihti üldistatakse.
«Ei oskagi öelda, kui vaimsemad siis oldi, küsimus on selles, mis prevaleerib millegi üle. Tollal oli kirjandus üks pääsetee karmist reaalsusest. Praegu on neid pääseteid palju. Ma küll ei arva, et noored nüüd vähem loevad.
See oli ka mingisugune staatuse küsimus, loosung, lipp. Et mul on kodus nii palju raamatuid.»
Küsimusele, kas ta endiste aegade vastu ka mingit nostalgiat tunneb, vastab näitleja, et nostalgia on selline asi, mis meid väga kavalalt endasse võib mässida. «Inimesed tunnevad isegi halbade aegade järele nostalgiat,» väidab Gert.
«Raskused ja kannatused toovad endaga alati mälestusi ja nostalgiat kaasa, ja eks nendest mälestustest sõelutakse ikka need helgemad mälupildid ja noodid välja,» lisab ta.
Kivirähu näidend on saanud pealkirja peaaegu et kultusmultifilmiks tituleeritud animafilmist «Gena ja Potsataja».
«Tänini vaatan Vene multikaid hea meelega,» lausub Gert. «Nende väärtus on ilmselt selles, et nad ei pidanud läbi lööma. See on küll labaselt öeldud, aga nad olid reklaamivabad, neid ei tehtud otseselt müügiks ja selle võrra sai neid ausamalt teha.
Ega need lapsepõlve meenutused ei lase meid kunagi lahti,» sõnab Gert viimaks. «See on ju see, mis meid ühendab, kui me vanade sõpradega kokku saame. Meid ei pruugi ühendada olevik või tulevik, vaid just minevik; see on see, mis meis on ühist, ja sellest ei saa me kunagi lahti. See pole isegi nostalgia, see lihtsalt on nii.»
«Helesinine vagun»
Komöödia 2 vaatuses
Lavastaja Taago Tubin
Kunstnik Mihkel Ehala (EKA diplomand), muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Ulrike Ustav
Osades: Aarne Soro, Gert Raudsep, Meelis Rämmeld, Tanel Ingi, Kata-Riina Luide ja Arvo Raimo
Esietendus täna Viljandi Draamateatris Ugala
Andrus Kivirähk lubab nostalgiat
Täna õhtul läheb «Helesinise vaguni» esietendusele ka lavastuse autor Andrus Kivirähk . Kuigi esietendus on sattunud 1. aprillile, ei ole see Kivirähu sõnul taotluslik. «See on täiesti juhuslik, et ta 1. aprillil etendub, tal pole selle päevaga tegelikult mingit pistmist.» Ehkki tutvustuses lubatakse nostalgilist komöödiat, ei pea Kivirähk näidendit naljakaks: «Ta ei olegi eriti naljakas. Ma ei ole küll publikuga proovi näinud... palju seal üldse naerdakse. See ei olegi eesmärk, et inimesed nalja saaksid.»
Nostalgia pisiku olemasolu Kivirähk siiski ei eita: «Minu põlvkond on teadupoolest see edukate põlvkond. Kolmekümne-neljakümne vahel inimesed. Nad on ilmselt isikud, kes saavad oma eluga edukalt hakkama. Samal ajal on neil omalaadne nostalgia nõukogude aja järele, sest see oli nende lapsepõlv. Lapsepõlv on ikka ilus.»
Näidend peaks vaatajatele ja kirjamehe austajatele mõjuma ajakajaga: «Võib-olla on ta kõige päevakajalisem, tänases päevas kinni. Ei kujutagi ette, mis mulje ta kümne aasta pärast jätab. Tükk on ikka väga tänasel päeval mängimiseks.»
Ivar Sild
