“Julgen olla punkar.”
Rakvere teatris mereröövlit mängiv Dajan Ahmet ehmatab inimesi oma punkari välimusega. “Noorena pelgasin, aga 40aastasena avastasin, et kama kõik,” ütleb musta juukseharja kiilal pealael kandev näitleja.
Rakvere teatri muusikalises lasteetenduses “Arabella ja Taaniel” mängib Salong Teatri juht Dajan Ahmet külalisnäitlejana üht vihast mereröövlit. Ahmeti tungival soovil lõigati tal reedel pea kiilaks, nii et alles jäi must juuksetutt keset pealage.“Kunstniku arusaamas on mereröövel, keda mängin, kiilakas, punkari moodi ja kettidega. Teater küll pakkus, et mulle tehakse tutiga kiilakaparukas. Aga mõtlesin, et mul on nagunii lühikesed juuksed, lõikame kiilaks ja siis saab tuti kleepida,” ütleb Ahmet. “Lõikamise ajal otsustasin ka oma juukseid jätta. Pole kunagi punkar saanud olla. Kahekümneselt kartsin, kolmekümneselt ka, aga nüüd neljakümneselt avastasin: mul on kama kõik. Käin punkarina ringi,” on Ahmet imagomuutusega rahul.
Enamiku reaktsioon - hulluks läinud
Ahmeti nähes enamik ehmatab, sellele järgneb karjatus - issand! “Sisenen kauplusse või kuhugi, kohe algab: issand, Ahmet on hulluks läinud. Aga mind see ei ärrita. Nüüd olen vähe tagasihoidlikumalt mütsi peas kandnud, mis ma publikut ikka ärritan,” ütleb Ahmet.
Isa välimus ehmatas ka lapsi. “Alles teisel päeval tuli 13aastane poeg, patsutas ja ütles: täitsa cool kohe. Hakkas veel soovitama, mida teha, et ägedam välja näha,” räägib Ahmet.
“Pildil meenutan väga indiaanlast. Erki Aule Salong Teatrist seevastu naerab, et hoopis mongoli sõdalast,” kõneleb ta. “Enamiku reaktsioon: olen hulluks läinud. Mina aga naudin oma vabadust ja mul on kama, mida inimesed arvavad. Isegi kui mind seekord volikokku valitakse, lähen saali punkarina istuma.” Väike probleem on vaid lasteetendusega “Pritsumehed”, kus Ahmet tuletõrjujat mängib ja kiivrikergitus punkarisoengu paljastab.
Ahmet on veendunud, et koos välise muutusega punkarluse poole muutub ka sisemine olek. “On selline naiivne lootus, et äkki koos soengu vahetusega tekib ka punkariks olemise tunnetus,” ütleb Ahmet, kes pungist suurt midagi ei tea.
“Ükskord sain lausa rabanduse, kui kuulsin, et anarhia on korra ema. Selles on kogu idee. On korratus, mis loob korra. See on vabadus olla ise, aga sinu vabadus ei tohi segada teisi. See on huvitav. Mul on lootus, et tekib ka see olek. See on taassünni rõõm,” filosofeerib Ahmet.
Muutus algas Mekas
Ahmeti sõnul hakkas muutus sisemise vabaduse poole toimuma tegelikult paar aastat tagasi, kui ta Mekas palverännakul käis. “Olin vaid kahe lina vahel alasti. Jalas plätud ja kaasas palvevaibake. Ööbisin kolm nädalat mošees ja küsisin, miks inimene alasti vaid linade vahel on,” meenutab Ahmet. “Vastati: alasti oled siiailma tulnud ja alasti siit lähed, inimesed on jumala ees võrdsed. Kõik on võrdsed alasti valgete linade vahel, keegi ei saa aru, oled sa rikas või vaene. Seal toimus mingi psüühiline muutus.”
Ahmet kinnitab, et muutis vormi, ja sisu hakkas muutuma. “Näiteks olin pärast seda Prantsusmaal ja magasin öösel rahumeeli pappkastide peal. Või siis Soomes, ka ei viitsinud hakata öömaja otsima, magasin pargipingil. Hommikul jõin lombist vett ja sõin männiidusid. Arvan, et pole probleemi süüa ka prügikastist, kuigi ma pole seda veel teinud, kuid kui on vaja, söön,” räägib Ahmet. “Olen mingi imeliku vabaduse astme saavutanud.”
