Puidust paati löödi 800 naela
“Oleks ikka hea, kui paadi võitja oskaks sellega midagi peale hakata. Et tehtav töö läheks asja ette,” ohkas kogenud paadimeister Vladimir Kuusk reedel meremessi loosipaati ehitades. “Möödunud aastal läks hästi, siis sai paat Pärnusse, kirglikule kalamehele.”
Nädalavahetusel Pirital toimunud meremessi üheks suurimaks magnetiks miljoneid maksnud kaatrite kõrval oli paadi ehitamine, mis eile loositi kingituseks ühele pileti ostnud messikülastajale (võitnud pileti number avaldatakse homses SL Õhtulehes).Reede lõuna paiku nägid paadist möödujad, kuidas noor paadimeister Helvo Humal männilõhnaaurudes hoogsalt üht puust keppi höövliga töötles. Peagi katsid kohevad laastulokid messiboksi, nii et põrand nende alt ei paistnud. “Mis detail sellest paadile saab?” pärib uudishimulik messikülastaja. “See on ajaviide,” jääb töömees napisõnaliseks.
Puidust paadi ehitus muutumas harulduseks
“See on ainulaadne käsitöö. Seda ei saa võrrelda polüesterpaatide valmistamisega, mis lihtsalt valatakse vormidesse. Sellel on ikka oma kätetöö ilu,” kiidab AS Saare Paat juhataja Peeter Laum oma meistrite tööd. “Ala on hääbumas. Kusagilt ei ole uusi paadiehitajaid peale tulemas. Noori, kelle hing oleks ja jääks paadiehituse juurde, pole palju.”
Helvo Humal õppis paadiehitust meistritelt endilt, noormehe suguvõsaski on mitu paaditegijat. Vladimir on aluseid valmistanud juba 26 aastat, õppinud Saaremaa vanadelt meistritelt. “Kõige enam olen teinud 6,3 meetri pikkusi paate, need on lõbusõiduks, põhiliselt Saksamaale. Eestlased tahavad eriti suuri, 8,3-8,5meetrisi. Põhilisteks tellijateks on kalurid,” pajatab Vladimir Kuusk.
Laudade lihvimisel eelistavad paadimeistrid liivapaberile ja puuklotsile siiski masinat, mis teeb päris jõulist lärmi. Naabruses asuva Sika Finland Eesti filiaali messiboksi töötaja nägu on naerul, kui toriseb: “Järgmisel aastal peab siia müüri vahele ehitama.” Erinevalt puiduga rassivatest saarlastest on nende boksiesine rahvavaene. “Siin pole lärmi midagi, vaat kui tsehhi tuleksite,” naerab Vladimir Kuusk.
Puhkepausi ajal lubavad paadimeistrid oma kätel ka õlleklaasi hoida. Pilgud nagu pattu tegevatel kassidel kalapoes, libistavad mehed märjukest kõhtu messitelgi nurga varju hoides.
... kaared painutati tammepuust
Pärastlõunaks on paigas paadi kiil, täävid ühendatud ning päris mitu männilauda happekindlate vasknaeltega kinnitatud. Happekindlatega seetõttu, et paat mereveega kokkupuutes ka aastate pärast ei kahjustuks. Laumi sõnul tehakse paat nii, et see oleks kasutatav ka viiekümne aasta pärast. Lauad kinnitatakse täävi külge kruvidega nii, et kruvi läikivat metallpead näha ei jää. See peidetakse puust punniga. Kokku kulub paadi ehituseks 800 naela.
Puidust paat meisterdatakse traditsiooniliselt männist ja tammest. Kuigi paate saab teha ka Aafrikast toodud punasest puust, jäävad saarlased siiski kodumaise materjali juurde. Sellele paadile kulub 0,5 tihumeetrit kvaliteetset männilauda, mis maksab umbes 2000 krooni. Laudade painutamiseks kinnitavad meistrid paadi sisse ehituskaared. Vastavalt kaarte laiusele ja kujule saab olema ka laevukese kuju. Pärast ehituslike kaarte eemaldamist kinnitatakse paadipõhjale tammepuust vitskaared, mis esialgu seisavad nööriga pingutatult nagu vibud messiboksi kõrval nurgas.
Laumi sõnul ei teadnud vanad paadimeistrid esimeste paatide ehitamise ajal vormkaartest midagi. “Vanad meistrid valmistasid need oma peas ja panid nii paika kogu laeva väljanägemise. Sellised mehed, keda meil Eestimaal õnneks veel on, ehitavad aluse valmis vaid laius- ja pikkusmõõdu järgi. Enne nad istuvad natuke kännuotsal, seedivad seda asja ning tulevad siis ja ütlevad: jah, selle paadi saab valmis,” jutustab Laum.
Kuna mess kestab vaid kolm päeva, tuli paadimeistritel osa materjalidest kodusaare töökojas ette valmistada. Tavaliselt kulub puust sõudepaadi valmistamiseks 4-5 päeva, hinnad ulatuvad 4000-15 000 kroonini.
Laupäeval paigaldavad mehed paadile 8 tammepuust vitskaart, teevad lihvimistööd, ehitavad paadi põranda, istmed ning iludetailid. Eile sai paat lihvi, immutati puutõrva ja tärpentiniga - ja ongi veekindel. “Kui puupaat lasebki vett sisse, siis tuleb alus veega täita ning lasta sel seista paar päeva. Siis paisuvad praod kinni,” ei ole Laum õpetusega kitsi.
“Paadi eest peab hoolitsema,” manitseb ka Kuusk. “Esialgu peab paadile andma ikka puutõrva. Ja lausa nii, et see teiselt poolt lauda välja tuleks. Ühest tõrvakorrast jääb kindlasti väheseks.”
Meistrite sõnu tasub kuulata, sest muidu hakkab paadi kotermann vempe tegema. Lisaks sõudepaadi kinkimisele lubavad Kuusk ja Humal võidupileti omanikku instrueerida, kuidas takistada halva kotermanni tekkimist. Saladuskatet veidi kergitades selgub, et selleks peab paadi ristimisel kuluma ohtrasti vägijooke.
