Kadri Kõusaar: “Krossile ma konkurent ei ole. Esialgu...”
Kes on Kadri Kõusaar? Pikk, blond ja ilus. Telekanali TV3 menusaate “A4” üks juhte ja kohtus võltsjuhiloa kasutamise pärast süüdi mõistetud neiu, keda seostatakse meediamagnaat Hans H. Luige armuseiklustega. Hispaania keele tudeng ja nüüd esimese raamatuga maha saanud kirjaneitsi.
“Olen hall mass. Tegelikult väga tagasihoidlik. Olen Tartu boheemlane, kes elab keefiri ja raamatute peal tavalist üliõpilaselu,” kirjeldab Tartu Ülikooli hispaania keele üliõpilane Kadri Kõusaar ennast ise. Neljapäeval esitleb 21aastane Kõusaar oma esimest raamatut “Ego” ja sätitakse ühte ritta selliste moodsate kirjanikega nagu Kaur Kender ja Kerttu Rakke.Kõusaar räägib lineaarsetest ja mütoloogilistest liinidest ning selgitab, miks on tema lemmikraamat “Lolita” ja miks on hea, kui enne tema raamatu lugemist on loetud “Lolitat” ja kreeka mütoloogiat. Ta ütleb, et ta raamatus on mitu tasandit, mistõttu ei saa seda nimetada ainult meelelahutuskirjanduseks.
Et raamatut esitledes tark välja näha, on Kõusaar ette valmistanud kaks lehekülge teksti. Oma mõtete sõnastamine on talle oluline ja ta ei häbene seda. “Et jutt oleks intellektuaalne. See on debüüt ju,” tahab ta oma raamatu kõrval väga täpselt ka ennast rõhutada.
Tähtis pole mis, vaid kuidas!
Kõige tähtsamaks peab Kõusaar oma raamatu juures stiili, sest see on autori kaubamärk, ja kuna klassikalises romaanis on ammu täius saavutatud, pole enam tähtis see MIDA, vaid KUIDAS kirjutatakse. Omal kohal on muidugi ka sõnamäng - ilma selleta pole Kõusaare arust üldse mõtet kirjutada.
“Kui stiilist rääkida, siis see raamat on mitmekeelne, selles on väga palju anglitsisme, nagu armastavad öelda kurjad tädid, ja ka natuke hispaania ja itaalia keelt. Aga see kõik on “Ego” kontekstis loomulik - et kui on öeldud inglise keeles, ju siis eesti keeles paremini öelda ei saa. Eriti kui arvestada, et pool tegevust toimub välismaal,” seletab Kõusaar silmade särades ja lisab: “Arvan, et keeleprobleeme tuleb mu teises raamatus rohkem ette, kuna seal räägivad vanad inimesed noorte keelt.”
Kõusaar leiab, et raamatus on lineaarseid liine vaja selleks, et nende vahele toppida mitte küll nii nähtavaid, ent mõtteliselt ehk palju olulisemaid kõrvalliine. “Üks tähtsamaid n.-ö. kõrval-tähtis-teemasid on “Egos” ande kaotamine, ja kas on võimalik ka ande reetmine,” märgib Kadri. “Samuti toimub annete ülekandmine - kunstnikust saab kirjanik.”
Kuna raamatu ühe “liini” moodustab vanema mehe ja noore tüdruku armulugu, peetakse “Ego” tegelaste prototüüpideks mehi, kellega Kõusaart ennast on seostatud. Näiteks Hans H. Luike, ja noor tütarlaps (täpselt nagu “Lolitaski”) olevat Kõusaar ise.
“See on jõhker seos, tegelikult ei ole nii,” väidab Kõusaar. “Kindel prototüüp oleks liiga ahistav,” leiab ta ja tunnistab samas, et on sellega arvestanud, et raamatu peategelast võidakse Hans H. Luigega seostama hakata.
Ka ei varja Kõusaar, et eraelus meeldivad talle vanemad mehed. “Ma olen lihtsalt sattunud inimeste hulka, kes on minust vanemad, kogenumad. See aga ei tähenda, et ma mingite ättide jahil olen,” naerab ta.
Üks asi, mida Kadri Kõusaare tuttavad tema juures toonitavad, on reisimine. Vaese boheemlasena on Kõusaar läbi käinud pool maailma ega häbenegi öelda, et ta ei tee seda oma raha eest. “Mul on välismaal sõbrad, kellele pole probleem need reisid välja maksta. Inimestel, kellele minu piletid on kahe tunni palk, pole see suur ohver. Minu parimad sõbrad ongi välismaal,” selgitab algaja kirjanik Kõusaar oma elustiili.
Kross on esialgu siiski veel parem
“Ego” tiraa˛i jätab Kõusaar saladuseks ja seda, kas raamatu müügiedu võiks talle tagada kopsaka sissetuleku, ta ette ei tea. Ühes on ta aga kindel - Jaan Krossi viimase raamatu trükiarvuni ehk 11 000ni tema raamat ei küüni.
“Krossile ma esialgu konkurent ei ole, Kross on ikka tuntum ja prestii˛sem tegija. Esialgu. Ma ei tea, mis on kahekümne aasta pärast,” ütleb Kõusaar tõsiselt ja valmistab juba ette järgmist romaani, mis pidi erinevalt esimesest tulema rahulik ja põhjamaine.
Välisele bravuurile vastukaaluks on Kõusaar enda kinnitusel hoopis hirmul ja tuletab meelde oma kirjastaja Piret Viirese sõnu esimesel kohtumisel: “Sa ei saa ehk sellest praegu aru, aga kui see raamat kunagi trükki läheb ja poelettidele ilmub, pole see enam sinu raamat.” Nüüd, kui raamat trükikojast väljas, mõistab Kõusaar öeldut hästi. “Olin harjunud, et raamat oli minu laptopis, minu kontrolli all. Ja see on minu jaoks okk, et igaüks võib seda kritiseerida. Ja veel - raamat konkureerib poes rea minu lemmikkirjanikega. See on minu jaoks sürrealistlik: Salmon Rushdie, Milan Kundera...”
“Viskasin sellise plikaliku vembu.”
Kõusaart valdavad tunded, mida saab mõista ainult debüütraamatu ilmutaja: “Tunne, mis mul pidevalt peal käis, oli, et kuulge, ma tegin nalja. Et ma üldse ei mõelnud seda nii. Ei saa ju olla, et kirjutan raamatu ja keegi annab selle välja, keegi hakkab seda müüma. Hulk inimesi on põnevil, et kuidas nad aru ei saa, et ma tegin nalja! Viskasin sellise plikaliku vembu, ja nüüd arvatakse, et see on reaalsus - kuid see tegelikult ei ole ju!” ütleb Kadri Kõusaar oma ülehomme ilmuva esikraamatu kohta.
Kodus on Kõusaarel tema enda õlimaalid. Lapsepõlves kunstiringides käima hakanud piiga joonistab ainult inimesi. “Muud ma ei oskagi joonistada,” ütleb ta. “See on sellest, et mulle meeldib inimesi uurida ja jälgida.”
“Mulle meeldib provotseerida.”
Kadri Kõusaar tuli ajakirjandusse verinoorelt - ja oli hea sõbratar ning tembutegija koos samuti verinoorelt alustanud praeguse Kroonika reporteri Stella K. Wadovskyga.
“Filmid ja raamatud,” ütleb Kõusaar praegu selle kohta, mis teda Stellaga jätkuvalt seob.
Tõepoolest: samal ajal, kui Stella kirjutab Eesti kitsukese prominentkonna maitseist, on Kõusaar ajakirjanikuna jäänud truuks sellele, millega alustas - paljastavale ˛urnalistikale (vt. telesaadet “A4”). Kõusaar kirjutas juba teismelisena popartistide pedofiilia piiril liikuvast suguelust ja narkotüdrukuist, kellega vahekorda astudes mafioosod ei viitsi isegi kuulivesti maha võtta. Kui sirvida tema kodulehekülge internetis, siis hakkab (“himurale lugejale”, nagu ta ise ütleb) sealtki silma huvi Lolitade ja kokaiini vastu. New Yorgi kõrval, kus Kõusaar armastab palverännakul käia.
“Mulle meeldib provotseerida,” tutvustab Kadri Kõusaar oma loomemeetodit. “Ma loodan siiski, et ilu jaoks on veel ruumi, kuigi ka minu kirjutamiskogemus näitas, et koledatest ja kriipivatest asjadest on märksa lihtsam kirjutada kui ilusatest. Et paberil ilus nagu vulgariseerub, labastub. Aga kole loob hea draamatika.”
Vaid ühes Araabia riigis (Tuneesia) käinuna on ta Eesti-Araabia Seltsi liige.
“Kultuuriloo mõistes on see väga huvitav. Seltsi temaatilised õhtud on põnevad. Ja mul on seltsis hulk sõpru,” väidab Kõusaar, kes ülikoolis õpib hispaania keelt ja laiemalt romaani kultuure. Alustas küll ajakirjanduse ja semiootikaga, kuid jättis asja pärast esimest kursust katki ning on nüüd Eestis küllaltki eksootilise keele õppimisega kolmandale kursusele jõudnud.
Berk Vaher, tema ilmuva romaani toimetaja, on öelnud: “Ma usun, et Kadri Kõusaarest saab õpetlane. Kui ta mõistab, et kirjandite kirjutamise aeg on läbi.”
“Me oleme nüüd üksmeelele jõudnud,” ütleb Kõusaar ja tunnistab Vaheri aastataguse kriitika õigeks. Kuid ei taha irriteerimist ja provotseerimist jätta.
Lolita-ealine Kadri Kõusaar seostus meediamagnaat Hans H. Luigega. Eriti pärast seda, kui Kõusaar Eesti Ekspressis kirjutas: “Tean kuueteistaastast neidu, kelle kirjeldus vastab Lolitale vaat et üks-üheselt, kui välja arvata tõik, et ta on päris-Lolitast nimetamisväärselt intelligentsem... Praeguseks on liba-Lolital seljataga kaks pikaajalist suhet, mõlemal juhul oli meespool temast 20 aastat vanem. Suhted ei purunenud isegi mitte seepärast, et ühel hetkel heiskas mõistus lipu kirjaga “kui tüdruk on 30, täitub mehel 50”, vaid sellepärast, et liba-Lolital oli kahju oma noorust rikutud vanameestele raisata. Väntsutasid teda mõlemad isandad - üks põhjustas tüdrukule hingetraumasid teiste naistega ringi ajades, teine isand aga püüdis tast ise vabaneda, sest liba-Lolita oli talle liiga lähedaseks saanud ja mees kartis (püsi)suhte avalikuks tulekut.”
“Ma tunnen päris palju Lolitasid,” ütleb Kõusaar nüüd kommentaariks, ja tunnistab: “Ma kirjutasin selle toona retsensiooni sisse, et oleks huvitavam.”
Kui paljudel “Ego” tegelastel on kindlad prototüübid?
“Minu ilmuvas raamatus on tõepoolest juttu noorest naisest ja vanemast mehest, kuid tegelastel ei ole mingit kindlat prototüüpi - too vanem mees on kokku laenatud neljalt inimeselt, keda olen tundnud. Imestamapanev, et just prototüüpide otsing on nii palju huvi äratanud juba enne, kui keegi on raamatut lugenud,” ütleb Kõusaar mõni päev enne romaani avalikkusele tutvustamist.
