No Big Silence`i uskumatud seiklused kontserdireisidel
Ansambel No Big Silence on esinemiste nimel rikkunud seadusi, ületanud illegaalselt piire ja tekitanud segadust saatkondades. Rääkimata külmarohuga üle pingutanud kitarristist, kes laval põlvili kukkus, ja solistist, kes suutis meenutada ainult kaht sõna.
Viimane õnnetus oli bändil sel suvel Pühajärve rannapeol, mille õnneliku lõpu eest jäädakse igavesti tänuvõlglaseks ansamblile Smilers.No Big Silence`i (NBS) kitarristi ja klahvpillimängija Kristo sõnul ei kujuta publik tihtipeale kontsertidel bändi lavaletulekut oodates ja hilinemist kirudes ettegi, milline kaos ja paanika tegelikult samal ajal lava taga valitseb. “Pühajärvel oli ikka tõeline paanika. Meie olime juba kohal, aga helitehnika tuli teise bussiga. Kõigepealt hakkasid nad Tallinnast välja sõitma alles siis, kui oleks pidanud juba kohal olema. Ja kui poolelt teelt helistati, et bussil tuli ratas sõidu peal alt ära ja lendas risti mingi ˇiguli mootorisse, siis...” väristab Kristo komaari meenutades õlgu.
“Kui Smilers poleks meile tohutut teenet teinud ja esinemiste aegu ära vahetanud - nii et saime mängu paar tundi edasi lükata -, poleks midagi teha olnud,” on NBSi poisid Hendrik Sal-Sallerile siiani tänulikud. “Siis haakis meie hea sõber, Terminaatori kitarrist Arch, oma autole Statoili järelkäru sappa, kihutas sellega Tallinnast õnnetuskohale, võttis poolelt teelt tehnika peale ja jõudis napilt esinemise ajaks kohale.”
Pooltel sinised, pooltel punased passid
NBSi kõige suuremad seiklused on aga paari aasta tagused ja seotud Venemaa laiade avarustega. Poisid kõhklevad hetke, kuid löövad siis käega ja loodavad, et neil enam sellepärast jama kaela ei tule: “Loodetavasti annavad Moskva Eesti saatkonna töötajad meile andeks, kui teada saavad, kuidas asi tegelikult oli. Tegime seda ju õilsa eesmärgi nimel.”
“Pidime minema mängima Ukrainasse. Uurisime, kas sinna viisasid on vaja, ja osa tuttavaid ütles, et on, osa, et pole. Lõime siis käega ja istusime koos pillide ja kolaga rongile,” alustavad nad pihtimist. “Kahel meist olid vanad punased Vene passid ja kahel Eesti omad. Keset ööd jõudsime piirile, kuhugi Pihkvasse. Tulid piirivalvurid rongi, hakkasid kontrollima. Kahel mehel Eesti passid ja viisasid pole - kohe natist kinni ja marss! rongist maha. Villu ja Atso viidi siis kuhugi pisikesse sõjaväekamorkasse, kus olid eriti retside nägudega mehed. Passid võeti ära, öeldi, et nüüd ootate hommikuni ja sõidate esimese rongiga tagasi, passid on niikaua meie käes.”
Piirivalve eest putket
“Seisime siis keset ööd seal räpases raudteejaamas. Külm. Kole. Venemaa. Pilk akna poole näitas, et rong, mis oleks ammu pidanud ära sõitnud olema, seisis ikka veel seal. Vaatasime teineteisele otsa, jooksime välja ja küsisime vagunisaatjatelt, kas neil on selle vastu midagi, kui me rongi peale tagasi tuleme. Need kehitasid õlgu. Hüppasime kähku rongi, mingisse kupeesse, kustutasime tuled ja olime vait, vagunisaatjad keerasid ukse veel väljastpoolt lukku ka. Adrenaliin voolab, tead, kujutasime ette, kuidas meile sõjaväega järele tullakse, värisesime pimedas nagu hiired...
Hommikul, kui Moskvas ärkasime, oli kohutav kergendustunne. Aga passe ikka ju polnud. Tuiskasime siis saatkonda, mõtlesime mingi legendi välja, kuidas meil passid ära varastati,” meenutavad poisid naerda turtsudes. “Seal vormistati meile kiiresti mingi paber, millega me Eestisse tagasi oleksime saanud. Poetasime vaikselt: aga meil oleks hädasti vaja vahepeal Ukrainas ära käia... Siis pandi juurde marsruut Moskva-Kiiev-Moskva-Tallinn.
Tänasime ette ja taha, et me nüüd lähme ja... siis see naisterahvas küsib: kas teil Ukraina viisa ikka on? Mis Ukraina viisa, vahime meie. Tuli välja, et kolm päeva tagasi oli kehtestatud mingi kord, ja nüüd niipidi, et viisat oleks vaja olnud just neil, kellel on Vene passid,” hoiavad Kristo, Cram ja Willem seda meenutades peast kinni: “Siis hakkas meil juba jumala kiireks minema. Sama päeva õhtul oleks mäng olnud, ja vaja oli veel Moskvast Ukrainasse sõita.”
Paari telefonikõnega saadi Eesti saatkondlaste abil ka need vajalikud paberid korda. “Kihutasime kohe Ukraina saatkonda, õnneks see oli kõrvaltänavas. Ka tohutult hea suhtumine. Mingi sõdur, kes meile seltsiks jäeti, kuni pabereid tehti, küsib, et aa, bjand, metallistõ? Mulle ka meeldib Metallica.”
Rongi taha erivagun
Aga seiklused polnu veel sugugi lõppenud. “Kihutame rongijaama, küsime neli piletit, piletimüüja vaatab meile mõistmatult otsa: mingid idioodid olete või!? Piletid tuleb vähemalt nädal aega enne ära osta. Rong käib sinna üks kord nädalas. Täielik horror! Jätsime siis oma trummari Atso sinna. Ütlesime, et tee nüüd, mida iganes, ja läksime Eesti saatkonda oma pillidele järele. Kui tagasi jõudsime, naeratas meile vastu Atso rahulolev nägu. Mees ütles, et kõik on korras. Ma ei tea, mida ta tegi,” laiutab Kristo veel praegugi mõistmatult käsi. “Ja ei saa vist ka kunagi teada, aga tavalisele rongile, mis oli muidu puupüsti täis mutikesi, lehmi ja kanu, oli külge haagitud üks spetsiaalne vagun. Mugav, kupeedega, kus peale meie oli lõpuks veel ainult üks seltskond...”
