Õhtulehe filmiblogi

„Varuplaan": EI! EI! EI! EI! EI!

The Back-Up Plan 2010 Romantiline komöödia

Zoe (Jennifer Lopez) on loobunud ootamast oma unelmate meest ja otsustab saada lapse kunstliku viljastamise teel. Vahetult pärast arstikabinetist väljumist saab ta tuttavaks Staniga (Alex O'Loughlin, „August Rush") ja teine juhuslik kohtumine viib juba kohtinguni. Kas aga tärkav suhe suudab üle elada naise kõhus kasvava saladuse ilmsikstuleku?
Enne kui ma „Varuplaani" kritiseerima hakkan, kiidan ma seda kõigepealt tema heade omaduste pärast. Jennifer Lopez näeb filmis hea välja ja seda isegi natukene rasedana.

Aga nüüd siis kehvade külgede juurde. Arusaadavatel põhjustel keskendub kunstlikust viljastamisest rääkiv film enamasti naistele. Minu ainus küsimus filmihuvilisena on, et miks peavad kõik need naised nii lollid olema. Kõige märkimisväärsema esitusega saavad hakkama üksikemad, kelle toetusgruppi Zoe end kirja on pannud. Seda punti vaadates ei ole just raske mõista, miks nende mehed nad maha jätsid.

Raske on aru saada, miks vähegi endast lugupidav näitlejanna võtab vastu ükskõik millise rolli sellest grupist. Selle asemel, et näidata üksikemasid tugevate isiksustena, kes võitlevad tänapäevamaailma tõeliste probleemidega, on tegu karja hulludega, kelle suurimaks mureks on, kas rase ja armunud Zoe ikka nende gruppi kuulub. Iga kord kui mõni grupi liikmetest ekraanile astus tekkis mul paratamatult küsimus, kas Lopezi kindel soov oli mitte laste kõrvalosadesse näitlejaid, kes võiksid olla temast paremad.

Üks näitleja, kes tõesti oskab Lopezist paremini näidelda on Zoe'i huviobjekti kehastav O'Loughlin. Kui tema näitlemise üle väga palju nuriseda pole mõtet, siis tema tegelaskuju kohta on öelda nii mõndagi. Nimelt töötab Stan vägagi edukas juustuvabrikus. Kui aga saab selgeks, et tema tüdruksõber on rase, saab sellest edukast ärimehest järsku ebakindel kokutaja, kes loeb kokku, kui palju tal laste peale raha peab kulutama hakkama ja palju ta selleks lisatööd tegema peab. Tundub nagu oleks filmi stsenarist Kate Angelo poole loo peal otsustanud Stanile totaalse emotsionaalse kannapöörde teha.

Filmi süžeest jääb välja paistma veel palju eriskummalisi seiku. Ehk on tegu vaid minu mehise mõistuse veaga, kuid ma ei suuda aru saada, kuidas kõrvutatakse filmis raseduse varjamine õhtuti salaja ülikoolis käimisega või kuidas saab ühel hetkel Stani pedofiiliks hüüdvast isast (Anthony Anderson) vähem kui minutiga tema parim sõber ja nõuandja.
Kuna tegu on siiski romantilise komöödiaga, siis ei saa kindlasti mööda vaadata humoorikatest märkustest seksi kohta raseduse ajal, kui naise kõige suurem sõber on ta padi. Muidugi on iga toetusgrupi poolt öeldud lause mõeldud naljana ja lisaks saab Stan oma uuest parimalt sõbralt nõu isaduse kohta samal ajal kui ta lapsed liiva sees puhast paska söövad. Oh seda Hollywoodi kõrghuumorit!

„Varuplaan" on kohutavalt paljude vigadega film. Ometi on paljud väga vigased filmid saanud kuulsaks just tänu selle et nad on nii kehvad. Minu lemmiknäide on 1987 aasta „Põgenev mees" (The Running Man) Arnorld Schwarzeneggeriga peaosas. Filmina on tegu paraja segapudruga, kuid Arnie aktsent, piisavalt irooniat iseenese üle ja kohutavalt kitš taust teevad selle vaatamisest väga lõbusa ja mõnusa filmielamuse. Kõige pikema naela „Varuplaani" kirstu lööb tema masendav tavalisus.

Film peab millegagi silma paistma. Kinosaalist väljudes peab olema vaatajal peas midagi muud kui nali sellest kuidas laps enda või mõne kassi väljaheidet näksib. Filmi ajal tegin ma enda peas selle kohta märkmeid, et hiljem selle kohta midagi kirjutada, mis on hea, sest muidu oleks ma ilmselt seda arvustust üle kolme rea suutnud kirjutada.

Ma olen näinud oma elus kehvemaid filme, kuid nad olid just selle pärast vaatamist väärt. „Varuplaan" on kõige mõttetum ajaraisk, mida ma oma elus kohanud olen ja seetõttu lisan ma hindamisskaalale 0-palli võimaluse. Nautige parem kevadet ja jalutage. Isegi kui sajab!